Kuu raamat: Susan Stiffelman „Vanemlus ilma võimuvõitluseta“
Ammust aega on kestnud vanema-lapse vastasseis: mida üks tahab, seda teine mitte ja püüab käituda meelega vastupidiselt. Ilmselt on see olnud nii juba ammu enne, kui hakati kasutama mõisteid, nagu põlvkondade konflikt jmt. Lastekasvatusest on ilmunud lugematu hulk raamatuid, kus õpetatakse, kuidas panna lapsi tegema seda, mida nende vanemad (ka kasvatajad, õpetajad) tahavad, ja käituma nii, nagu vanemad soovivad. Räägitakse koguni laste „programmeerimisest“ – kana on lõppeks ikkagi targem kui muna.
Ameerika pereterapeut Susan Stiffelman läheneb vanema-lapse vastasseisule hoopis teisest küljest. Lapsevanematele, kes on hädas oma lastega, kes näivad olevad trotslikud, endassetõmbunud või agressiivsed, väldivad peresisest või üleüldse suhtlemist ja on justkui vastu igale ettepanekule ja nõuandele, annab ta nõu muuta probleemiasetust.
Teisisõnu, kui laps keeldub vanema soovitud viisil käitumast, soovitab Stiffelman vanemal mitte argumenteerida, miks laps peaks tema käsku täitma, vaid miks ta just ei peaks seda tegema. Vanemal tuleb välja pakkuda kolm võimalikku põhjust, miks laps ei peaks tema käsku täitma. Sisuliselt asetab vanem end lapse olukorda ja see avab paljudel juhtudel tee mõistmisele. Mõistmine aga on just see, mida on vaja vastasseisu lahenemiseks. Lihtne ja loogiline, ent miskipärast on sel teel keeruline esimese sammuni jõuda.
Stiffelmani „Vanemlust ilma võimuvõitluseta“ lugedes tekib mitmeid äratundmishetki – just nii see ongi, nii lihtne mõista, kui asi on selgelt ja loogiliselt, ilma emotsioonivahuta ära seletatud. Mõnikord saab ka äratundvalt noogutada: olengi alateadlikult samamoodi toiminud, aga nüüd on keegi minu intuitiivse mõttekäigu ometi sõnadesse pannud.
Stiffelmani sõnastus on nauditavalt lihtne, ta väldib – ilmselgelt teadlikult – keerulisi erialatermineid. Ta kasutab olukordade ilmestamiseks metafoore, mis peavad lugu nii lapsest kui lapsevanemast (nt lapsevanem kui laevakapten, kindel ja turvaline juht elumerel). Välditud on liigset kordamist, iga peatükk astub sammu eesmärgi suunas – jõuda taas lapse ja vanema lähedase suhteni. Soovitused ja nõuanded, mida autor jagab, on imelihtsad (rääkige viisakalt; olge lahked; elage nii, nagu jälgiksid lapsed teid kogu aeg, sest nad teevadki seda) ega eelda suuri elumuutusi, ometi on neid vaja iga päev meelde tuletada.
Raamat on selge ja loogilise struktuuriga: iga peatüki lõpus on küsimuste-soovituste näol näited terapeudi praktika jooksul ette tulnud juhtumitest. Vanema-lapse näidisdialoogid ei ole liialt moraliseerivad ega lihtsustatud ja S. Stiffelman rõhutab pidevalt, et iga juhtum on erinev, vanema-lapse vestlused kulgevad iga kord omal moel ja tihtipeale ei saabu läbimurre kohe esimesel korral. Samas on hea tahe juba tunnustust väärt.
Peatükid on kokku võetud mõttekaartidega, mille abil korratakse üle iga peatüki kõige olulisemad mõtted nii, et selgelt seisavad silme ees seosed, kuidas üks etapp/samm viib teiseni. Raamatu võtavad kokku kontrollküsimustikud lapsevanemale (et ta analüüsiks oma seniseid käitumismalle) ja kahele leheküljele koondatud „Kõige olulisemad mõtted“.
Teadlik lapsevanem või õpetaja mitte ainult ei aita lapsel suureks kasvada, ta ka ise kasvab ja areneb pidevalt. Autori enda sõnadega: „See on eluaegne rännak, mis on täis üllatusi, väljakutseid ja erakordseid võimalusi saada paremaks endaks – kui meie lapsed meid jälgivad“ (lk 238). Üks olulisemaid mõttekäike, mis kannab kogu raamatut, on see, et oma suhtumist ja käitumist peab mõistvamaks ja koostööaltimaks muutma vanem ise ja alles siis saab muutuda ka laps.
MIKS
me oleme küll asunud lõpptulemusena LOOTUSETUSSE võitlusse LOODUSSEADUSTE vastu? Kas see on ainult MOOD, RUMALUS või kommertsmaailma TULU väga vähestele, mõistagi kahju arvel paljudele? See hukutab väikerahva.
Sedalaadi (ilusat) rämpsu tuleb Ameerikast nagu Vändrast saelaudu. Kui olen HTM-le soovitanud tõlkimiseks teaduspõhist kirjandust (sealtsamast Ameerikast!) kasvõi õpetajatele, siis valitseb jäine ükskõiksus. Kas me tõesti oma rahva ees vastutust enam ei tunne ega kanna -!?