Lasteaeda vanaemaks? Miks mitte!

Küllap on vähe lasteaiarühmi, kus toimetab koos neli põlvkonda. Tallinna Kiisupere lasteaia Taibukasside rühmas, kus käivad 5–7-aastased lapsed, see just nii on.

Rühmaõpetaja Kristina Gladarenko tuli lasteaeda tööle kolm aastat tagasi ülikooliõpingute ajal ja on praegu 26-aastane. Õpetaja assistent Merike Rööpson, kes varem töötas aastaid rühmaõpetajana, on 48- ja õpetaja abi Reet Rives 74-aastane. Reet ise ütleb, et on rühma vanaema.

Reet Rives töötas kogu elu suure firma raamatupidajana ning tundis pärast pensionile jäämist peagi, et tahab veel midagi teha ja kasulik olla. Reeda kolm lapselast on juba suured ning sõbranna soovitas tal lasteaeda tööle minna. Reet mõtles, et proovib aastakese, kuidas õpetaja abi amet talle sobib. Tänavu 1. oktoobril sai tal juba neli aastat Kiisupere lasteaias täis.

Naudib laste seltskonda

Lauakatmise, koristamise ja muude ülesannete kõrval, mida õpetaja abil täita tuleb, kuulub tema töökohustuste hulka lastega tegelemine. Reet tunnistab, et naudib seda osa oma tööst kõige rohkem. Ta on sõna otseses mõttes rühma vanaema, kes jutustab oma lapsepõlvelugusid ja räägib, kuidas elu vanasti käis. Neid lugusid võiksid lapsed lõputult kuulata. Lisaks on tal peas lausa raamatu jagu lõbus-õpetlikke luuletusi, mida ta vabadel hetkedel lastele ette loeb.

Veel meeldib rühma vanaemale küpsetada. Koos lastega on tehtud õunakooki, küpsisemaiust ja odrakaraskit, mille retsepti ta ka lapsevanematega jagas. Kui eelmisel aastal toimus lasteaias vanade asjade näitus, tõi Reet lasteaeda portsu vanu, 1938. aasta köidetud Perekonnalehti ja luges lehe lastenurgast mudilastele huvitavamaid palasid ette. Üks õpetaja tõi lastele uudistada vana Singeri õmblusmasina, Reet aga võttis kodust kaasa sukanõelumise seene ning näitas, kuidas naised vanasti sukka nõelusid. Ta on koos lastega ka moosi keetnud ning kuna praegu on käsil sügise teemad, valmistas kogu rühm hiljuti Reeda eestvedamisel endale pihlakatest uhked käevõrud ja kaelakeed, lükkides marjad nõelaga punase niidi otsa. „Räägin lastele ikka, et mina ise ei ole lasteaias käinud, mind hoidis kodus mamma. Aga midagi ei jää elus tegemata, lõpuks jõudsin ikka lasteaeda,“ muheleb Reet.

Tema kolleegid Kristina ja Merike kinnitavad, et lapsed suhtuvadki Reedasse kui vanaemasse, tahavad teda laua katmisel ja koristamisel aidata ning lähevad alati appi, kui Reet palub. Lapsed hoiavad Reeta, kuulavad ta sõna ja peavad temast lugu.

Ei tunne end üldse vanana

Tööjaotus on rühmas paigas, kuid rangeid piire ei seata, vaid ollakse üksteisele toeks ja abiks. Õpetaja Kristina planeerib ja viib läbi tegevusi, assistent Merike ja õpetaja abi Reet on seejuures tema paremad käed. „Koostöö sujub meil suurepäraselt, nädala- ja kuuplaane tehes mõtleme ühiselt, mida teha ja kuhu minna. Usun, et kui rühma meeskond koosneks ainult minuvanustest noortest õpetajatest, oleks ka rühma elu teistsugune. Praegu on kõik tegevused hästi mitmekesised ja põnevad. See, et kuulume eri põlvkondadesse ja meie elukogemus on erinev, tuleb ainult kasuks,“ räägib Kristina.

„Jah, me täiendame üksteist. Üks tuleb mõttega välja, teine täiendab ja kolmas lisab omalt poolt midagi. Jagame omavahel ülesandeid ning teeme paljusid asju koos,“ jätkab Merike.

„Suuri vaidlusi ei ole meil kunagi olnud, saame omavahel suurepäraselt läbi ja võime üksteise peale kindlad olla,“ lõpetab Reet.

Heale läbisaamisele lisaks liidab kolleege sarnane huumorimeel. „Võib-olla seepärast, et oleme kõik Lõuna-Eestist pärit,“ pakub Merike. „Meil saab palju nalja ja kui me midagi teeme, siis südamest ja täiega.“ Sõbrapäeval tegid õpetajad endale tüdrukutega sarnaselt patsid pähe, öölasteaia ajal aga ööbisid kõik kolmekesi koos oma rühmaga lasteaias ning lustisid öödiskol. Lustakal fotol on näha, kuidas kõige ülemisel naril pikutab pidžaamas ja naerul näoga vanaema Reet. „Ma ei tea, mida teised arvavad, aga mina ise ei tunne end üldse vanana,“ räägib tarmukas naine, kes nooruses tegi kõvasti sporti ja kuulus võrkpallikoondisesse.

Leebe nagu vanaemad ikka

Kasvatuspõhimõtetes tuleb aeg-ajalt ette ka vaidlusi. „Reet on meist kolmest kõige pehmem ja leebem nagu vanaemad ikka, tema juurde lähevad lapsed õigust saama ja lohutust otsima, kui meie Kristinaga keelame,“ räägib Merike. „Mina kolme lapse emana, kellest üks on täisealine ja teised kaks teismeeas, püüan lähtuda samadest põhimõtetest nagu oma lapsi kasvatades ja olen nõudlikum.“

Kristina, kellel endal veel lapsi ei ole, on enda arvates mõnikord pisut liigagi range.

Põhilises ollakse siiski ühel meelel ja omavahel on kokku lepitud, et lastelt nõutakse alati ühtmoodi.

Sellele aitab kaasa kattuv tööaeg, mis tähendab, et ennelõunasel ajal on kõik kolm täiskasvanut rühmas. Kristina sõnul on hea, et iga päev on lastega koos ühed ja samad inimesed, kellega nad on harjunud. „Lapsed vajavad stabiilsust, et end turvaliselt tunda. Nad hoiavad meid kõiki ühtemoodi. Kui keegi meist kolmest haiguse või koolituse tõttu mõne päeva lasteaiast puudub, lapsed juba ootavad ja võtavad ta tulles suure rõõmuga vastu.“

Tahab hirmus palju käia

Oma rühma lapsi iseloomustab õpetaja Kristina kui mänguhimulisi, loovaid ja sõbralikke. „Meil on põhimõte, et kõigiga rühmas tuleb hästi läbi saada ning kiusamist ja tõrjumist ei ole.“

Taibukasside rühma puhul on tore see, et nad käivad hästi palju lasteaiast väljas. Just õpetaja abi Reet teeb tihti ettepaneku lastega kuhugi minna. „Mina tahan hirmus palju käia. Muudkui võtaksin lapsed sappa ja käiksin nendega igal pool, see on enda jaoks ka huvitav.“

Kristina sõnul oli nende rühmal eelmisel õppeaastal ühtekokku 32 õppekäiku. Et sellega jäid väga rahule ka lapsevanemad, tuli õpetaja sõnul välja tagasisideküsitlusest.

Rühm on käinud riigikogus, lennujaamas, loodusmuuseumis, tervishoiumuuseumis, linnamuuseumis, Eesti panga muuseumis, Särevi teatritoas, rahvus- ja linnaraamatukogus ja mujal. Oktoobris on plaanis minna lastega külla ansamblile Vanaisad, mis tegutseb kesklinna sotsiaalkeskuses. „Seal laulavad vanaisad lastele, seejärel kutsume vanaisad endale lasteaeda külla ja lapsed esinevad neile,“ selgitab kohtumise korraldaja Reet.

Unistab suurelt

Reeda tööpäev kestab iga päev kella kaheksast poole viieni ning tuttavad on temalt küsinud, kuidas ta selle pika päeva lasteaia suminas vastu peab. Reet tunnistab, et tema ise ei pane seda tööl olles tähelegi. „Õhtul koju jõudes tunnen küll, kui hea vaikne on ja kuidas ma puhkan.“

Siiski läheb Reet igal hommikul rõõmuga tööle ja võtabki seda nagu meelelahutust. „Õpetaja abi palk on ülekohtuselt väike, nii väikese palga eest noored inimesed kaheksa tundi päevas seda tööd ei teeks, Mina võin seda endale lubada, sest saan ju lisaks ka pensioni. Raha pärast seda tööd teha ei tasu, peab olema veel midagi. Minu jaoks on see veel midagi lapsed ja toredad kolleegid, kellega meil koostöö klapib.“

Reet Rives ütleb, et ta on alati suurelt unistanud ja oma unistused ka teoks teinud. „Juba lapsena tahtsin minna Austraaliasse. Kohe, kui ma pensionile jäin, võtsin pileti ja sõitsingi kolmeks kuuks Austraaliasse, hoolimata sellest, et mul pole seal sugulasi-tuttavaid, ma ei oska hästi keeli ega ole rikas. Enne tegin muidugi eeltööd: saatsin kohalikku lehte kuulutuse, et otsin inimest, kellel on aega ja tahtmist näidata mulle minu unistuste maad ja rahvast, lisades, et sponsorit ma ei vaja. Sellise inimese ma ka leidsin.“

Ka otsusega lasteaeda õpetaja abiks minna on Reet väga rahul ning julgustab teisigi vanaemasid, kellel tervis korras ja tahtmist on, sedasama proovima.

KOMMENTAAR

On see hea, kui koos töötab mitu põlvkonda?

Laidi Kaldoja, Kiisupere lasteaia direktor:

Minu jaoks ongi täiuslik meeskond selline, kuhu kuulub eri vanuses täiskasvanuid. Seda nii rühma tasandil kui ka kogu lasteaias. Igal põlvkonnal on oma n-ö kullaterad ja nad täiendavad üksteist. Noortel on nooruslik energia, eakatel kogemus, keskealised, kellel on endal kodus eri vanuses lapsed, oskavad näha ja mõista lapsevanema vaatenurka, mis on samuti hästi oluline.

Praegusel ajal ei ela enam mitu põlvkonda koos ning omavahel kohtutakse harvem. Seetõttu on eriti hea, kui rühmas on ka mõni vanema põlvkonna esindaja.

Sellel, kuidas õpetaja abi Reet lastega suhtleb ja neile omaaegset eluolu tutvustab, on tohutu väärtus. Ja kui tema ikka otsustab, et keedab täna lastega õunamoosi, jääb see eriline päev lastele kauaks meelde. Seda ei õpita ühegi õppekava alusel üheski tunnis.

Ta ongi nagu rühma vanaema, kes jutustab lastele, kuidas vanasti maal või linnas elati, milliseid töid tehti ja mänge mängiti. Reet toob alati kaasa pildimaterjali, et kõiki neid lugusid elavdada, ning tema lood on laste seas populaarsed. On näha, et ta naudib seda, mida teeb.

Mul on oma lasteaia ajast hästi meeles üks eakam õpetaja. Neil päevadel, kui tema tööl oli, oleks aeg justkui aeglasemalt liikunud. Noorem õpetaja oli armas, tragi ja naerusuine, aga kogu aeg liikumises. Eakal õpetajal oli vahepeal aega ka maha istuda ja lapsi põlve peale võtta. Mäletan, et kuigi olin tagasihoidlik laps, julgesin tema sülle minna. See on vist mu kirkamaid lapsepõlvemälestusi, mis on praeguseni meeles. Usun, et nii mõnigi mure või pahandus sai õpetajale seal põlve peal istudes ära räägitud. Tal oli aega lapsi kuulata ja nende päralt olla. Vanema põlvkonna suur eelis ongi, et nad on usaldusväärsed, kogenud, võtavad asju rahulikult ja neil on aega.

Reedast lausa kiirgab positiivsust. Kui ma teda vahel vaatan ja kuulan, tekib tahtmine küsida, kas ta omal ajal vale ametit ei valinud. Raske on teda raamatupidajana ette kujutada, ta on lasteaias nii omal kohal.