Mida muuta ja mida hoida? Kõnelused maakondlikel ümarlaudadel

Ka haridus on kultuur – see lihtne teadmine ununeb ametkondlikus tükeldatuses tihti. Õieti pole viletsa hariduse korral vaimuelu alal hoidev kultuur üldse võimalik. Eesti Kultuurikoja eestseisusel sündis kevade hakul hea idee: korraldada maakondlikud ümarlauad kavandatava haridusstrateegia sisu teemal ning koguda kokku nende inimeste ideid ja mõtteid, kes oma igapäevatöös peavad seda strateegiat hakkama ellu rakendama.

Kultuurikoda sai partneriks haridusministeeriumi ja suvised väljasõidud toimusid neljal korral: Kuressaarde, Türile, Valka ja Rakverre. Kohale tuli rahvast alates kümmekonnast kuni kolmekümne viieni – koolidirektoreid, omavalitsusametnikke, õpetajaid, huvikoolide esindajaid, lapsevanemaid, kohaliku vaimuelu edendajaid. 

Küsimusi, millel kaasamõtlemist ootasime, oli kolm. 1. Millise pagasi peaksid õppijad Eestis saama kaasa haridusteelt eluks tulevikumaailmas? 2. Mida me peaksime selleks Eesti hariduses hoidma ja mida muutma? 3. Millised oleksid ettepanekud tulevasteks reformideks? Kokkuvõtte kõigest räägitust tegid kultuurikoja eestseisuse liikmed Marika Veisson, Tiiu Kuurme ja Kaarel Haav. Initsiaatori ja nõupidamiste läbiviijana tegi suure töö Pille Lill ning heaks partneriks ja rühmatöö formaadi korraldajaks oli Elo Tuppits haridusministeeriumist.

Milline peaks olema inimese tulevikupagas?

Räägiti teadmistest, oskustest, väärtustest. Vahest ongi teadmiste ja väärtuste osa praeguses strateegiaversioonis liiga vähe esindatud, sest uueks võlusõnaks on tõusnud pädevused. Teadmiste sisu aga vääris palju kõnelejate tähelepanu. See, millest igaüks peaks tulevikus omama teadmisi, oli keskkond, loodus, mitmesugused kultuurid, ühiskond, filosoofia, usundiõpetus, tervis, inimkeha. Teadmiste osas rõhutati nende laia- ja sügavapõhjalisust, inimeseks olemise õpetust läbi kultuuriloo, ja eriti kaldus jutt inimese siseilmale: vaimne tasakaal, motivatsioon, tundeelu.

Valdkonnaülesed seosed loeti oluliseks ning vastukaaluks massiivsele tehniliste ainete propageerimise survele mainisid mitmed, et oluline on kultuuri väärtustamine humanitaarainete kaudu. Ning siia põimus ka vastutuse motiiv globaalse teadlikkusena: et see, mida kohalikul tasandil teen, mõjustab suuri protsesse. Teadmistele peaks kaasnema teadvelolek nii suurematest tervikutest kui enese suhetest tegelikkusega. 

Oskuste poolelt jagunes nimetatu kognitiivseteks, sotsiaalseteks, enesekohasteks oskusteks. Peamise kognitiivse oskusena pälvis äramärkimist mõtlemine, sealjuures loov mõtlemine ning võime mõelda suurtes seostes, lisandusid infotulvas orienteerumine ja rohkesti mainiti ka kriitilise mõtlemise oskust. Konstruktiivse kriitika tegemise võime tõusis omaette esile (sest purustava kriitika haavu on ju paljud kogenud). Nüüdisajale viidates nimetati õppimis- ja õpetamisoskust, andmetöötlusoskust, infokirjaoskust, digioskusi. Võõrkeeleoskus on endiselt tähtis, ja põhikooliõpilastelt eeldatakse edaspidi huvipõhise spetsialiseerumise võimekust. Sotsiaalsetest oskustest kordus suhtlemis- ja koostöö-, aga ka teiste kuulamise oskus, toimetulekuoskused, abistava tagasiside andmise ning avaliku esinemise oskus.

Enesekohaste oskuste nimetamine viitas juba ühiskonnas laiemalt levivale äratundmisele, et meie inimeste vaimse tervisega on midagi lahti. Räägiti vaimse tasakaalu loomise ja hoidmise oskusest, tervisest, eneseteadlikkusest, eneseregulatsioonist, enesetundmisest, eneseanalüüsist, enesedistsipliinist, eneseväljendusest. Täpsemalt tähendavad need enese-mõisted, et vaja on mõista oma olemist teiste seas ning seda, kuidas minu käitumine mõjustab teisi. Kordus ka eluaegse õppimise motiiv (sest ükski teadmine pole lõplik) ning valmisolek muutusteks.

Väärtused ja hoiakud piirdusid tavapäraste eetiliste normide nimetamisega, milles esiplaanile asetati ausus ja julgus olla aus. Ka paljude teoreetikute poolt kasvatuse tuumaks nimetatud vastutust nimetasid paljud kõigil kohtumistel. Lisandusid sallivus, keskkonnast hoolimine, positiivne eluhoiak ja teadlik olek enesest. Üldistest väärtustest palju enam pälvisid tähelepanu konkreetsed isikuomadused, mida lapsed ellu kaasa peaksid saama. Kõige enam tõusid esile kohusetunne ja loovus. Viimane võiks avalduda kõigi teadmiste ja seega vastavate ainete õpetamise kaudu. Seejärel nimetati omadusi, mis on seotud elamisega teiste inimeste seas: empaatiavõime, teistega arvestamine, austus teiste vastu, viisakus, väärikus, hoolivus. Leiti ka, et vaid ennast väärtustav inimene on võimeline väärtustama teisi.

Tulevikupagasi teema all tõusis esile ka õpetaja osa. Et õpe oleks huvipõhine ja haaraks õpilasi kaasa, vajab õpetaja uusi oskusi teadmiste edasiandmiseks ja ihaldatud pädevuste õpetamiseks. Siiani on RÕK-i üldpädevused jäänud RÕK-i põhiteksti kaunistuseks, kuna ainekavad on liiga detailsed ning nende sisu esitustes läheb pädevuste õpetamise võimalus kaduma. Rohkem võiks tuua tundidesse reaalse elu kogemusi ning käelist tegevust. Ja uus ideoloogia, et õppimine peab olema fun, võib hakata kahjustama teadmiste omandamist, jätkuvalt peab väärtustama vaimset pingutust. Mõtlemapanev oli tähelepanek, et kõige enam käiakse koolipsühholoogi juures just loovainete – kunst, muusika, liikumine – pärast. 

Mida hoida, mida muuta meie senises hariduses?

Hoidmisväärse seas tõstsid meie õpetajad ja muud haridusega seotud inimesed esile seda, et meie ühiskond väärtustab haridust jätkuvalt, et kõigil astmetel on tasuta õppimise võimalus, et haridus on siiski veel enamikule kättesaadav, ka sõltumata vanusest ja rahakotist, et õpetaja on suhteliselt autonoomne ja tal on vabadus otsustada, kuidas viia läbi õppetööd, et meie haridus on senini suutnud kujundada vaimset töövõimet.

Ülioluliseks pidasid kõik eestikeelset haridust alusharidusest kuni kraadiõppeni, mis ei välista võõrkeelte õppimist. Hoida tuleb ka kodulähedasi koole. Meil on looduskeskkond, keskkonnahariduskeskused ja rohked muuseumid, mis laiendavad õppimise võimalusi. Areneb digiharidus.

Muutmisväärset nimetati rohkem. Ettepanekud puudutasid õpetajate õpet, riiklikku õppekava, tugisüsteeme, huviharidust, õpetajate olukorda. Õpetajahariduselt loodetakse uut taset ja rohkemat maailmavaatelise ainese (filosoofia, kultuurilugu, hariduse/kasvatuse ajalugu) esindatust. Õpetajad peaksid saama õppida, kuidas õpetada väärtuspõhiselt ning laste isiksuse terviklikku arengut edendades.

Lapsevanemate koostöö haridusasutustega peab samuti uuele tasandile jõudma ning lapsevanemaid tuleb süsteemselt koolitada. Riiklik õppekava peaks rikastuma sotsiaalsete teadmiste ja oskuste ning ainetega, mis arendaksid lastes oma mõtete ja tunnetega toimetulemise võimet. Ainete sisuline lõimimine peaks alguse saama õppekava tasandil.

Kuivõrd suureneb hariduslike erivajadustega laste arv, on rohkem vaja tugispetsialiste, nii psühholooge, eripedagooge kui sotsiaaltöötajaid, sest õpetajal ei jätku väge kaasavaks hariduseks igasuguste laste jaoks. Neid on vaja kiiresti täiendavalt juurde koolitada.

Praegu kannatavad andekad. Huviharidust on vaja tugevdada riiklike programmide kaudu ning mitte samastada huviharidust noorsootööga, sest just siit võrsuvad tulevased kõrgkultuuri kandjad. Õpetajate täiendkoolitus peab olema riiklikult süsteemne ning kõigile garanteeritud, mitte turupõhine meetoditega edvistavate, ent kasutusväärtuseta kursuste vormis.

Õpetaja soovib iga seitsme-kaheksa aasta järel enesetäiendusaastat koos palga säilimisega ning tema tunnustamise programmid ja karjääriredel vajavad täiustamist. Ka õpetajal peab olema karjäärimudel. Senine ülekoormus on viinud depressiooni ja läbipõlemiseni nii õpetajaid kui õpilasi, ümber tuleb vaadata kummagi koormus.

Kõiki osapooli aitaks kogukondlik ning põlvkonnaülene koostöö ja suurem arvestamine kohaliku kultuuriga. Senisest rohkem peaks olema haridusuuringuid, millest õpetajatel ka reaalset kasu. Mitu kõnelejat nimetasid, et õpetajad vajavad just kasvatusteaduslikku teadmist ning  uuringuid sellel teemal. Paraku aga ei räägita enam kasvatusest, kuigi just siit kasvavad probleemid.

Mis ootab reformimist?

Õpetaja teema oli võimsalt esil kõige muu ees. Kõnelejate jaoks ootavad kõige enam reforme õpetajate töökorraldus, töötingimused ning ka õpetajate õpetus. Õpetajahariduse õppekavade reformis sooviti õpetajale lisasuutlikkust üldpädevuste (loovus, kriitiline mõtlemine, ettevõtlikkus, enesejuhtimine) õpetamiseks. Õpetajahariduse sisu lähtekoht olgu inimareng ja selle seaduspärasused.

Põhiõppele peaks järgnema täiendõpe, mis võimaldaks korvata põhiõppes pealiskaudseks jäänud teadmisi ja valmistaks õpetajat ette uuenduste rakendamiseks. Õpetajakutse juures tuleks väärtustada õpetajat kui kasvatajat ning see jõudku ka riiklikesse dokumentidesse. Koormust tuleb vähendada otsustavalt ning tagada tööle vastav õiglane palk.

Reformima peab praegust kaasava hariduse korraldust, mis võtab õpetaja aja andekatelt ja tavalistelt lastelt. Vanemõpetajal võiks olla abiks assistent. Riik otsigu abinõusid, et õpetajaks tuleksid ka mehed, see parandaks töökliimat ning pakuks õpilastele rikkamaid identifikatsioonivõimalusi. Tuleb luua õpetajate toetusvõrgustik, kovisiooni ning supervisiooni kohtumised.

Õpilane pälvis tähelepanu hoopis vähem, leiti, et reformidega tuleb fookusse tõsta laste vaimne tervis ning emotsionaalne üksijäetus. Erineva võimekusega õpilased peavad saama õppida tasemerühmades.

Juhtimise kohta arvati järgmist: juhtimisprobleemide rohkus tingib, et tuleb koostada koolijuhi kompetentsusmudel ning vastav lävend ametisse asumisel, kaotada autoritaarset direktorikeskset juhtimist soosivad eeskirjad, laiendada kollegiaalset ja koostöist juhtimiskultuuri. Kõige selle nimel tuleb luua KOV-ide jaoks koolijuhtide hindamise mudel.

Mitmes mõttes ootab reformimist ka koolikorraldus. Kõigepealt peab eemaldama barjäärid eri koolitüüpide ning haridustasemete vahelt, soosida hariduslikku mitmekesisust ja eri pedagoogilistel lähenemistel põhinevaid koole. Selleks tasub kaaluda alternatiivkooliseaduse vastuvõtmist. Eestis toimivaid häid kogemusi tuleb jõustada ning levitada riiklike abinõude kaudu.

Ettepanekutes tõusis esile regionaalsus: soosida tuleb koolide kogukondlikkust ning kogukonnakoolide teket, nii kinnistub paikkondlik identiteet. Koolide abistamiseks tuleb luua kohalikke olusid tundev konsultantide võrgustik ning arendada ja toetada regionaalset kõrgharidust kohalikest vajadustest lähtuvana. Taas kord tõusis kõneks rühmade ja klasside suurus ning vajadus reformide teel neid vähendada.

Õppekavade osas ootab reforme nende ülepaisutatud maht ja ainete vähene lõimitus. Tuleb luua ka vastavat õppevara. Õpetajatele on uueks probleemiks kujunenud nõudlikud ning pretensioonikad vanemad, kes kohtlevad neid klienditeenindajatena. Nii leiti, et reforme väärib vanemaharidus kõigile, ning seda juba enne lapse sündi, ning koolituste läbimisega võiks siduda vanematoetuse saamise.

Reformidest üldisemalt rääkides leiti, et kaotada tuleb rumalad läbimõtlemata reformid, juhtimine hariduses olgu teaduspõhine ning igale suuremale muutusele peab eelnema teaduslik ekspertiis ja avalik arutelu. Aeg on tuua tegevõpetaja hääl haridus- ja muu poliitika kujundamisse.

Kõigil aruteludel kõlas, et taasloomist väärib avalikkusele suunatud haridusajakiri, sest praegune ajaleheformaat ei võimalda teadustulemusi tutvustada. Kõigil haridustöötajail peab olema võimalus olla kursis kaasaegses kasvatus/haridusteadustes toimuvaga. Ajakiri tekitaks võimaluse tutvuda kohalike uuringutega, jagada häid kogemusi ning algatada põhjalikke diskussioone teoreetilisele teadmisele toetudes.

Kõneldule tagasi mõeldes rääkis õpetaja kõige enam iseendast, aga eks ongi ju nii, et õpetaja väärikusest ja rahulolust oma tööga oleneb kõik muu. Õpilane oli kõneks liigagi vähe. Aga kõigest kumas läbi eluterve hoiak ja soov, et haritud Eesti oleks kõikjal üle Eesti, ning miski siinsetest soovidest polnud ju ilmvõimatu.