Õnne valem: täiskasvanute gümnaasium

Riik peab plaani praegused täiskasvanute gümnaasiumid sulgeda ning asuda täiskasvanuid õpetama riigigümnaasiumides või kutsekoolides.

Täiskasvanute gümnaasiumid on Eesti hariduselus suhteliselt marginaalne nähtus, kuid nüüd, mil täiskasvanuharidus Tallinnas ning kaks kooli – Tallinna täiskasvanute gümnaasium ja Tallinna Vanalinna täiskasvanute gümnaasium – tähistavad oma 100. sünnipäeva, on sobiv rõhutada nende olulist rolli. Neist koolidest on põhjust rääkida seda enam, et riik peab plaani praegused täiskasvanute gümnaasiumid sootuks sulgeda ning asuda selle asemel täiskasvanuid õpetama riigigümnaasiumides või kutsekoolides.

Täiskasvanute gümnaasiumidega seotud inimesed – õpetajad, õppijad, vilistlased – ei saa eeskätt Exceli tabelitega opereerivate ametnike peades sündinud projektiga mitte kuidagi nõustuda.

Gümnaasiumiharidus pole Eestis kohustuslik, kuid eesti keele ja kultuuri järjepidevuse kandmise ning inimese isikliku arengu ja elus toimetuleku seisukohast on gümnaasiumiharidus hädavajalik. Mida haritum rahvas, seda tugevam riik – selles ei kahtle vist keegi?

Täiskasvanute gümnaasiumi tüüpiline õppija on noor vanuses 20+, kelle varasem haridustee on katkenud kõige erinevamatel põhjustel. Peamiselt majandusliku surve ehk töölemineku, õpetajatega konflikti sattumise, tervise, sportlaskarjääri, lapse sünni jmt tõttu. Aasta-aastalt kasvab kergemate erivajaduste ja õpiraskustega noorte hulk, kes vajavad tavalisest koolist rahulikumat keskkonda ning personaalsemat lähenemist.

Nõukogude-aegne kuvand täiskasvanute gümnaasiumist kui õhtukoolist, kus õpivad ainult nõrgad ja vähevõimekad, keda kuidagimoodi klassist klassi veetakse, on õnneks kadumas. Järjest rohkem tuleb täiskasvanute gümnaasiumi õppijaid, kes on veetnud aastaid välismaal, maailma näinud ning silmaringi avardanud ja soovivad nüüd liikuda edasi formaalhariduse omandamise teel.

Aga kuidas siis on kool seotud õnnega?

Mis iganes põhjusel on kooliskäimisse aastate- (vahel ka aastakümnete-) pikkune paus tekkinud, pole uuesti koolipinki istumine ja süstemaatilise õppetööga harjumine enamikule täiskasvanud õppijatest kerge.

Täiskasvanu õpib teisiti kui laps. Andragoogika ehk täiskasvanupedagoogika põhitõdede tundmine on siin õpetajale hädavajalik. Täiskasvanud õppija on üldjuhul teadlik õppija – kuigi eesmärk on saada haridust tõendav dokument, on õppijale oluline mõista õpitava praktilist tähtsust, sidet reaalse elu ja tema enda elukogemusega.

Koolist eemal oldud aastad muudavad täiskasvanud õppija tihtipeale ebakindlaks, kaheldakse oma võimetes ja õppimisprotsess ongi raske. Kui tulemused pole rõõmustavad, tekib kergesti soov käega lüüa, loobuda. Täiskasvanute gümnaasiumide õpetajad oskavad olla mõistvad koostööpartnerid, õppijaid toetada ja julgustada, rasketest hetkedest läbi aidata ja kaduma kippuvat motivatsiooni turgutada. Töö ja pingutusega saadud põhikooli või gümnaasiumi lõputunnistus annab aga nii noorele kui ka keskealisele õppijale kuhjaga eneseusku, annab teadmise, et ta saab hakkama, ja avab talle võimalused edasi õppida või paremat töökohta taotleda.

Paljudele lõpetajatele on gümnaasiumi lõputunnistuse saamine tõeliselt elu muutev sündmus – seni lihtsat tööd teinud inimene astub kõrgkooli ja/või tema tööelus avanevad uued perspektiivid. Lõpuaktused täiskasvanute gümnaasiumis on alati väga emotsionaalsed. Tunnistuse kättesaamine pole enamikule mitte sileda koolitee enesestmõistetav jätk, vaid läbi valu ja vaeva saavutatud pikaajalise eesmärgi täitumine.

Paljud noored, eriti aga pisut vanemad inimesed võtavad täiskasvanute gümnaasiumi tulekuks pikalt hoogu, nii mõnedki katkestavad vahepeal ja tulevad uuesti; kahtlusi ning kõhklusi on palju ja enesekindlust napib. Nende õppijate jaoks on täiskasvanute gümnaasiumi lõpetamine suure tõenäosusega seotud siira õnnetundega – mitte ainult selle üle, et konarlik koolitee ükskord lõpule jõudis, vaid et suudeti ennast ületada, kogeda eduelamust. Uutest silmapiiril terendavatest võimalustest ja edasisest eneseteostusest rääkimata.

Pikk töökogemus Tallinna täiskasvanute gümnaasiumis annab allakirjutanule õiguse teha mõningaid üldistusi. Täiskasvanute gümnaasiumi sihtgrupp on ääretult lai ja mitmepalgeline, ulatudes koolikiusu kogenud kergelt autistlikust noorest keskealise pereisani, kes on edukas firmaomanik.

Kooli lõpetajate vanuseskaala kaugem piir jääb 50. eluaastatesse. Täiskasvanute gümnaasium ületab tavaliselt uudisekünnise siis, kui sinna asub õppima või selle lõpetab mõni popstaar, sportlane või muidu tuntum nimi. Nende eeskuju on toonud kooli tagasi nii mõnegi kahtleja.

Minu silmis on aga täiskasvanute gümnaasiumi kangelane tavaline noor täiskasvanu, kes liigub vaikselt ja visalt, töö ja laste kõrvalt kooli lõputunnistuse suunas. Nad ei pälvi avalikku tähelepanu ega tunnustust, hea, kui pere ja lähedased toetavad. Vedanud on nendel õppijatel, kelle tööandja kooliskäimist mõistab ja soosib. Sageli seab aga tööandja noore valiku ette: töö või kool. Õppijatel on raske, vahel väga raske ühendada töö-, pere- ja koolielu. Aga nad saavad hakkama, kulugu gümnaasiumi läbimiseks siis kolm, neli või viis aastat.

Võib ju küsida, kas pole see mõttetu – kulutada nii palju ressursse mittekohustusliku keskhariduse andmiseks juba tööl käiva täiskasvanu peale? Näinud nii paljude täiskasvanud õppijate edulugusid ja elanud neile kaasa, võin väita, et aeg ja raha, mis on kulutatud inimese harimiseks, on hästi kulutatud ja ennast taastootev ressurss.

Küsimus pole mitte ainult ühe konkreetse inimese haridustaseme tõusus ja silmaringi avardumises. Täiskasvanute gümnaasiumis õppija hariduspüüe on eeskujuks ka õppija lastele, lähedastele, töökaaslastele, kogukonnaliikmetele. Kool ja haridus on Eestis alati olnud au sees ja ebatraditsiooniline koolitee, mis kulgeb konarlikult, kuid viib siiski sihile, annab sõnumi, et haridus on väärtus, kogu ühiskonnale. Läbi raskuste kulgenud koolitee annab eneseusku, julgust muuta oma eluteed, saada täisväärtuslikuks ja toimetulevaks ühiskonnaliikmeks.

Me peame hoolima ka nõrgematest kaaskodanikest, kelle elutee ei kulge sirgelt ja libedalt vanemate sillutatud rada mööda. Noortel ja ka täiskasvanutel, kes mis tahes põhjustel on traditsioonilisest üldhariduskoolide süsteemist välja langenud, peab olema võimalus saada kvaliteetne põhikooli- ja gümnaasiumiharidus turvalises keskkonnas selleks väljaõppe saanud andragoogidest õpetajate mõistval suunamisel. Plaan panna täiskasvanud õppima tavalisse üldhariduskooli tavaliste kooliõpetajate käe all, ainsaks erisuseks tundide toimumine hommiku asemel õhtustel aegadel, näitab asjatundmatust ega saa kanda head vilja. Täiskasvanud ei taha õppida koos lastega (ka näiteks oma lastega) samas koolis. Laste ja teismeliste õpetamine eeldab õpetajalt teistsuguseid oskusi ja hoiakuid, kui sobib täiskasvanutele. Paljudel õppijatel on kooliga seotud traumaatilisi kogemusi. Andragoogid on omandanud oskused, et õpetada ja toetada täiskasvanuid kui juba väljakujunenud isiksusi. Täiskasvanute gümnaasiume reformides ei tohi ära kaotada hästi toimivaid koole, sest pikemas perspektiivis tooks see kahju kogu ühiskonnale. Eesti jätkusuutliku tuleviku huvides on, et me ei lase kasvada vähese haridusega, kergesti manipuleeritavatel ja rahulolematutel ühiskonnagruppidel, vaid kindlustame neile võimaluse haridusele ja seeläbi paremale tulevikule.

Hariduse positiivsest mõjust inimesele on räägitud ja kirjutatud palju kauneid sõnu, mõtteid, aforisme. Aga haridus muudab inimest ka väliselt – tema silmad hakkavad särama. Iga aastaga aina rohkem. Kogen seda igal sügisel, kui kohtun pärast suvepuhkust õppijatega – põhikoolis laualt vaevu pilku tõstnud, õpetajaga silmsidet vältiv arglik ja ebakindel õppija tervitab mind gümnaasiumis selge ja julge naeratusega. Ta lõpetas edukalt ühe etapi ja alustas uut, ta usub endasse ja oma võimalusse ise oma elu kujundada.

Täiskasvanute gümnaasiume kui laiale ja mitmekesisele sihtgrupile kvaliteetset tasemeõpet andvaid õppeasutusi on vaja nüüd ja tulevikus. Sajandipikkune täiskasvanuhariduse traditsioon elab loodetavasti üle ka muutuvad ajad.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Õnne valem: täiskasvanute gümnaasium”

1. Pavel ütleb:

   30. okt. 2019, 06:58

   Väga suurepäraselt on lahti seletatud, miks PEAVAD TG-d alles jääma. Suurimad tänud artikli kirjutajale. Selle trksti põhjal peaks iga numbreid kokku arvestav ametnik aru saama sellest, et täiskasvanu vajab haridust just sellisel moel nagu see on seda täna.
   Lõpetasin TG enda jaoks väga edukalt ja soovin, et see võimalus jääks ka kõigil edaspidigi.
   Tänan südamest artikli autorit.
   Pärnu TG vilistlane