Õpetaja vastuvõtt: neljapäeviti kella 15–17

25. okt. 2019 Raivo Juurak toimetaja - 5 kommentaari
Mõnedki õpetajad saavad oma uue klassi lapsevanematega vabas õhkkonnas kokku juba enne esimest koolipäeva ja seegi on aidanud neil vanemaid enda poole võita. Fotod: Raivo Juurak
Karmen Palts.

Mida teha pretensioonikate lapsevanematega, kes peavad õpetajat klienditeenindajaks? Psühholoog Karmen Palts soovitab õpetajal oma kommunikatsioonimudel üle vaadata.

Tänased noored õpetajad on lapsevanematega hädas. Mõnigi neist on õpetajaametit maha pannes öelnud, et lapsed on toredad, kuid lapsevanemad võimatud. Ajalehest võib lugeda, et lapsevanemad kohtlevad õpetajat nagu klienditeenindajat. Mis on lapsevanematega juhtunud? Või on hoopis noored õpetajad ise millestki valesti aru saanud?

Teemat kommenteerib psühholoog Karmen Palts, kes kaitses tänavu 2. juulil doktoritöö „Lastevanemate ja õpetajate vaheline kommunikatsioon Eesti esimese kooliastme näitel“. Tema tööst selgub, et peamine põhjus, miks õpetajate ja lapsevanemate vahel alati häid suhteid ei teki, on halb kommunikatsioon: ei teata teise poole ootusi, ei osata kasutada sobivaid suhtlemiskanaleid, ei lepita suhtlemisreegleid kokku jne.

Miks suhted lapsevanemaga lörri lähevad?

Õpetajal ja lapsevanemal pole ühist eesmärki. Lapsevanemad suhtlevad viie eri mustri järgi. Varasemad negatiivsed kogemused mõjutavad praegusi hoiakuid.

Karmen Palts ütleb, et suhete luhtumise põhjus võib olla lapsevanematega suhtlemise keerukus. Kõik nad tahavad luua oma lapse õpetajaga usalduslikku suhet, kuid igaüks teeb seda omal moel, eri kanalit kasutades, eri mahus jne.

Tema doktoritöös on välja toodud viis tüüpilist kommunikatsioonimustrit, mis lapsevanemate puhul esile tulid: 1) positiivse hoiakuga aktiivne lapsevanem, 2) negatiivse hoiakuga aktiivne vanem, 3) positiivse hoiakuga passiivne vanem, 4) negatiivse hoiakuga passiivne vanem, 5) paindliku kommunikatsioonimustriga lapsevanem.

Positiivse hoiakuga ja aktiivse vanemaga on õpetajal lihtne asjad selgeks rääkida ja paindliku suhtumisega vanemaga saab ta samuti hakkama. Ülejäänutega läheb aga keeruliseks. Näiteks negatiivse hoiakuga passiivsel vanemal võib olla õpetajale suuri pretensioone, aga ta ei räägi nendest. Õpetaja peab siis välja mõtlema, kuidas sellise vanema usaldust võita.

Kas kuues muster on pretensioonikas lapsevanem?

Karmen Palts: Selline lapsevanem paigutub ehk negatiivse hoiakuga aktiivse lapsevanema mustri alla ja temaga on tõesti raske häid suhteid sisse seada. Minu intervjueeritud märkisid, et selliste vanemate puhul oleks õpetajal palju abi käsiraamatust, kus oleksid elulised näited lapsevanematega tekkinud arusaamatustest ja nende lahendamisest.

Mis teeb lapsevanema sõjakaks?

KP: Väga tihti on üks põhjus see, et õpetajal ja lapsevanemal pole lapse toetamisel ühist eesmärki ja see tekitab erinevaid ootusi. Näiteks õpetaja tahab vanemaid informeerida ja õpetada, kuid lapsevanem soovib usalduslikku suhet ja partnerlust, et edaspidi oleks lihtsam suhelda. Õpetaja tahab anda tagasisidet (kuidas on läinud?), lapsevanem ootab juhiseid (kuidas edasi minna?). Õpetaja keskendub õpilase käitumisele ja hinnetele, lapsevanem soovib kõnelda lapse arengust, tulevikust, turvalisusest. Sellistest möödarääkimistest saavadki alguse ka pretensioonid.

Suhteid ajavad sassi ka varasemad halvad kogemused. Näiteks võis lapsevanem õpilasena kannatada õpetaja ülekohut ja see kujundas tema suhtumise õpetajatesse üldse. On ette tulnud ka olukordi, kus laps koges eelmises koolis ülekohut ja vanem eeldab, et uues koolis see jätkub.

Õpetajat ennastki võivad mälestused segada. Kui tal oli mõne õpilasega omal ajal palju probleeme, võib ta edaspidi vaadata selle õpilase lapsi oma klassis teatava kahtlusega, ja nii on tal raske minna selle lapsevanema juurde rõõmalt, avatud meele ja sooja südamega, et head suhet luua.

Osa minu uuringus osalenud õpetajaid märkis, et paljud vanemad lihtsalt kardavad õpetajaga suhelda. Nad ei julge e-kirju kirjutada, sõnumeid saata, kardavad helistada – et äkki nad ei kontrolli oma emotsioone, ütlevad midagi liiga otse välja, äkki saab õpetaja nendest valesti aru; mis siis, kui õpetaja küsib midagi, millele nad ei oska vastata. Selline kartlikkus näitab muidugi usaldusliku suhte puudumist.

Mõned haridusjuhid on öelnud, et las õpetaja teeb oma tööd ja lapsevanem tehku enda oma. Siin võib olla üks põhjus, miks lapsevanematega suheldes probleeme tekib. Kool ja kodu peavad toetama lapse arengut üheskoos.

Kuidas tuleks lapsevanematega suhtlemist alustada?

Õpetaja peaks astuma esimese sammu. Headest asjadest tuleb rääkida rohkem kui halbadest. Suhtlema peaks vabas õhkkonnas. Lapsevanem olgu õpetaja abiline.

Kas lapsevanemad siis ei olegi pretensioonikad?

KP: Kui uskuda, et kõik koolis toimuv on seotud kasvatusega, võiks ehk tõesti öelda, et mõned lapsevanemad on halva kasvatusega. Kui aga uurida, miks nad nii kasvatamatult käituvad, selgub ikka, et neil puudub õpetajaga ühine eesmärk ja infovahetus ei toimi. Kommunikatsioonimüra on üks sagedasemaid arusaamatuste põhjusi. Kahjuks koolis kommunikatsioonile veel eriti tähelepanu ei pöörata. Lihtsalt ei teadvustata endale, et isegi pool kõigest koolis toimuvast on kommunikatsioon ehk infovahetus.

Mis on lapsevanematega suhtlemist alustades peamine?

Karmen Palts rõhutab, et õpetaja peab astuma esimese sammu. Kui ta ise haridusasutuses töötas, ei oodanud ta, et lapsevanemad temaga kontakti võtaksid. Nemad ju ei teadnud, millal on õpetajal vaba hetk ja kas ta üldse tahab nendega suhelda. Seepärast võttis Karmen Palts nendega esimesena kontakti ja vajadusel ka teist ja kolmandat korda, sest tema sõnul on lapsevanemaga usaldusliku suhte loomine nagu patsi punumine: natukehaaval põimitakse usaldust kogu aeg juurde.

KP: Kõigepealt tuleb rääkida lapsega seotud heast, sest alati on midagi, mida saab tunnustada. Ei ole õige mõelda, et lapsevanem võib olla agressiivne, pretensioonikas või võtta õpetajat teenindajana. Pole vaja palju aega, et midagi head öelda. Üks uuringus osalenud õpetaja rääkis, et kasutab võimalust vanematele lapse kohta midagi head öelda ka siis, kui vanem kooli alguses last hommikuti kooli toob.

Lapsevanematega võib suhelda ka vabamas õhkkonnas. Näiteks võib õpetaja lapsevanemate koosolekul öelda, et ta on ühel kindlal nädalapäeval ja kellaajal kohvikus, kuhu kõik vanemad võivad tulla temaga kohvi jooma ja vestlema. Mitmed lapsevanemad on öelnud, et tunnevad kooli ees alateadlikku hirmu. Mõni joob enne koolimajja minekut suhkruvett, mõni võtab palderjani, aga kohvik on neutraalne koht, kus kõik end vabalt tunnevad. Kuid vabalt saab tunda end ka koolis. Mõned õpetajaid korraldavad näiteks klassiõhtuid, kuhu on kutsutud ka vanemad. Minu enda lapse õpetajad on selliseid klassiõhtuid teinud ja seal saab tõesti kõigest pingevabalt rääkida. Lisaks saavad lapsevanemad seal omavahel suhelda.

Mõnedki ankeedile vastanud õpetajad märkisid, et nad saavad oma uue klassi lapsevanematega vabas õhkkonnas kokku juba enne esimest koolipäeva ja seegi on aidanud neil vanemaid enda poole võita.

Kas lapsevanem võiks olla klassis õpetaja abi?

KP: See on tark õpetaja, kes lapsevanemad endale appi võtab, kuigi esmalt peab seda lubama kooli juhtkond. Klassis vanem ju näeb, kuidas käitub tema laps võrrelduna teistega, kuidas õpetaja lapsi toetab, milliseid metoodikaid tunnirahu saavutamiseks kasutab. Lapsevanem saab nähtut kasutada kodus oma lapse arengu toetamiseks. Klassis saab vanem aidata ka õpetajat, tegeldes näiteks mõne rohkem tähelepanu vajava lapsega. Siin peab õpetaja muidugi julgema lapsevanemat paluda, et see mitte ainult ei jälgiks klassi, vaid lööks ka õpetamises kaasa. Laps on uhke, kui tema ema on õpetaja sõber ja käib samuti koolis õpetamas. See lisab lapsele turvatunnet ja enesekindlust.

Kõigi vanematega ei jõua õpetaja vist sõber olla?

KP: Kooli kontekstis räägime ikkagi sõbralikest suhetest, mitte niivõrd sõprusest. See pole tavaline sõprus, mis tekib ise. See on kindla eesmärgiga tööalane sõprus, mille õpetaja loob mingite reeglite järgi. Eesmärk on muidugi lapse heaolu ja areng. Minu uuringus osalenud õpetajad märkisid aga kahjuks, et õppematerjale selliste suhete loomise kohta pole. See on tõsi. Päris palju on suhtlemise üldisi põhimõtteid käsitlevaid materjale, kuid puuduvad n-ö nipiraamatud, kust õpetaja saaks lapsevanematega suhtlemise nõuandeid.

Eesti õpetaja ei tahtvat teisi inimesi oma tundi lasta.

KP: Laseb ikka, kui vanematega on head ja vastastikku lugupidavad suhted. Mina olen oma lapse mitmes tunnis käinud. Meie õpetajad on ise soovitanud tulla vaatama, kuidas lapsed klassis hakkama saavad. Pärast tundi on vaja õpetajale muidugi öelda, mis teie arvates tunnis tõesti hästi välja tuli, sest ka õpetaja vajab vanema tunnustavat tagasisidet. Kahjuks antakse meie koolides seda väga harva, kuid kritiseeritakse hea meelega. See võib olla üks põhjus, miks õpetaja kardab vanemaid oma tundi lasta – äkki tullakse vigu otsima.

Missugune on toimiv kommunikatsioonimudel?

Hästi toimiva kommunikatsioonimudeli puhul on täpselt kokku lepitud, millal ja missuguseid sidevahendeid lapsevanemad õpetajaga suheldes kasutavad.

Seda uuringut tehes üllatas Karmen Paltsi, et nii paljudel juhtudel õpetaja ja vanemate kindlad kokkulepped puudusid. Enamik uuringus osalenud õpetajaid kinnitas, et nad ei olnud lapsevanematega kokku leppinud, millal on õige aeg õpetajale helistada, millal e-kiri või telefonisõnum saata, millal ja kuidas õpetajaga kokkusaamist taotleda. Need on väga lihtsad reeglid, aga kui need ei ole kohe alguses kokku lepitud ja mitu korda üle räägitud, siis tekib õpetaja ja lapsevanemate kommunikatsioonis palju müra. Tekib teadmatus, mis halvab suhtlemist ning külvab segadust ja isegi hirme.

KP: Uurisin lähemalt, missuguseid kommunikatsioonikanaleid õpetajad ja lapsevanemad eelistavad. Selgus, et enamasti eelistasid õpetajad ühtesid ja lapsevanemad teisi kanaleid. Kui lapsevanem saadab õpetajale näiteks e-kirja, kuid õpetaja vaatab kirju ainult kord päevas, siis tema vastus viibib ja lapsevanem hakkab mõtlema, et äkki õpetaja ei taha talle vastata, peab temaga lapse pärast vimma jne. Kui aga õpetaja lepiks lapsevanemaga kokku, et ta loeb e-kirju igal hommikul kell üheksa, siis vanemal negatiivseid mõtteid ei tekiks.

Uuringus osalejate hulgas oli ka mõni lapsevanem, kes ei kasutanud arvutit. Nendega leppis õpetaja kokku, et suheldakse telefoni teel või tuleb vanem kooli.

Kas õpetaja peaks andma vanematele oma mobiilinumbri?

KP: See on samuti kokkuleppe küsimus. Kui õpetaja tahab numbrit anda, siis tuleb kokku leppida, mis päeval ja kellaajal võib talle helistada. Näiteks tööpäeval kella 16–17 võtan vastu lapsevanemate kõnesid. Kui õpetaja ei taha oma mobiilinumbrit anda, siis tuleb kokku leppida, et ta loeb e-kirju näiteks hiljemalt järgmise päeva hommikul. Võib kokku leppida, et õpetaja hoiab telefonisõnumitel pidevalt silma peal. Kindlad kommunikatsiooni kokkulepped hoiavad kõigi aega ja närve kokku. Näiteks üks õpetaja märkis, et temal on koolis oma vastuvõtuajad. Igal neljapäeval kella 15–17 ootab ta oma klassis lapsevanemaid endaga vestlema.

Lapsevanemate koosoleku ajal saab ju samuti rääkida.

KP: Lapsevanemate koosolekutest ei piisa, nagu ei piisa ka arenguvestlustest. Mitmed uuringus osalenud õpetajad ütlesid, et arenguvestlus on suurepärane, kuid ühest vestlusest aastas ei piisa. Kui näiteks 6. klassi laps on sügisest alates kogu aeg pahur, siis ei saa vanem ju kevadel toimuva arenguvestluseni oodata. Probleemid tuleb kohe välja selgitada ja lahendada. Minu arvates võiksid õpetajad mõelda küll sellele, et neil on ühel päeval nädalas klassiuks lapsevanematele avatud näiteks kella 15–17.

Kust selleks aeg võetakse?

KP: Õpetajad räägivad alati ajapuudusest, samas aga raiskavad tohult aega ebaefektiivse kommunikatsiooniga. Vaja oleks mõelda, kui palju tihe suhtlus lapsevanematega edaspidi aega kokku hoiab. Mitu minu uuringus osalenud õpetajat märkis, et tänu aktiivsele suhtlemisele said lapsevanematest nende abilised. Üks õpetaja rääkis, et sügisel tuli tal neljapäeviti vastu võtta päris palju lapsevanemaid, kuid kevadel ei tulnud mõnel neljapäeval enam kedagi – nad olid saanud oma ootused ja soovid juba ära rääkida.

Arvan, et ka põhikoolis ja gümnaasiumis võiks õpetajal klassiuks mingil nädalapäeval lapsevanematele lahti olla. Kui vanemal on vaja näiteks keemiaõpetajaga kohtuda, siis tuleb talle see kohtumine võimalikult lihtsaks teha. Vanem saab minna keemias abi küsima, aga saab ka uurida, kas edasijõudnutele on kuskil keemia lisakursusi jms.

Kas õpetaja tõesti jõuab lapsevanematega nii palju tegelda?

Nutikas õpetaja ei tee kõike ise, vaid kasutab abilisi: kooli psühholoogi, sotsiaalpedagoogi, suurte kogemustega kolleegi, paralleelklassi õpetajat jne.

Kui õpetaja on alles 24-aastane, võivad temast poole vanemad lapsevanemad talle ülevalt alla vaadata.

KP: Koolis on ju vanemaid õpetajaid ka ja noor pedagoog võib neilt abi paluda. Kooli juhtkond peab siin noort õpetajat toetama ja aitama leida võimalust, et vajaduse korral saaks õpetaja suunata lapsevanemaid kogenumate kolleegide juurde. Nii võib juhtkond paralleelklassi õpetajaga kokku leppida, et noore õpetaja lapsevanemad võivad tema juurde konsultatsioonile tulla. See oleks noorele õpetajale mingil moel ka mentorlus. Lapsevanemal on enamasti häbi, kui tema laps vajab abi. Aga kui koolis on kindel kord, kuidas laps abi saab, on vanemal juba lihtsam. Ka klassikaaslased või vanemad õed-vennad võivad mõnda last aidata, aga õpetaja saab sellistest võimalustest vanematele rääkida.

Kuidas peaks noor õpetaja käituma, kui lapsevanem on alkohoolik?

KP: Siis tuleb jälle kokkuleppeid sõlmida. Noor õpetaja peab kohe alguses ütlema, et joobes või narkojoobes lapsevanem kooli tulla ei tohi. Kui õpetaja ei julge seda ütelda, võib juhtuda, et joobnud lapsevanem ütleb talle pealtkuulajate juuresolekul inetusi. Õpetajale teeb asja kergemaks see, et lastekaitseseadus kohustab teda lapsi kaitsma ja teatama lapse tõsistest kodustest probleemidest kohalikule omavalitsusele või lastekaitsesse. Parem on, kui ta räägib probleemist kooli sotsiaalpedagoogile või direktorile, nii et nemad teatavad omavalitsusele. Nii ei saa tekkida olukorda, kus alkohoolikust lapsevanem nimetab õpetajat pealekaebajaks vms.

Kas te ei tahaks oma doktoritööd lapsevanematega suhtlemise juhendmaterjaliks ümber kirjutada?

KP: Kirjutasin oma doktoritöö teadlikult eesti keeles, et see oleks laiatarbekaubana kõigile õpetajatele, koolijuhtidele ja lapsevanematele kättesaadav (https://dspace.ut.ee/handle/10062/63870). Eespool märkisime, et isegi õpetajaks õppivad tudengid kardavad lapsevanemaid. Nad kardavad sellepärast, et nad lihtsalt ei tea, kuidas lapsevanematega suheldakse. Mõnikord on ka kogenud õpetajal vanematega keeruline suhelda. Ja vastupidi: vahel on vanematel keeruline suhelda hoopis mõne õpetajaga. Ehk aitab minu töö avada õpetaja ja lapsevanema suhtlemise nüansse ja selgitada asjaosaliste vajadusi. Loodetavasti vähenevad tänu sellele kommunikatsiooni takistavad tegurid. Lootkem, et õpetajad teadvustavad endale vanematega suhtlemise vajalikkust ja annavad endale aru, et selles suhtlemises ei ole midagi üleloomulikku.


KÜSIMUS JA VASTUS

Mida pretensioonika lapsevanemaga peale hakata?

Tõnu Piibur.

Tõnu Piibur, Pelgulinna gümnaasiumi direktor:

Pretensioonikas vanem on väga hea asi. Ta tunneb oma lapsega toimuva vastu huvi ja on küsimusi esitades üldjuhul emotsionaalne. Järelikult on meil suhtluspartner, kellega on võimalik tema lapsega koolis toimuvat eri vaatenurkadest käsitleda. Mõnikord on vanema küsimused ja teemad õpetaja poolt vaadates natuke napakad või kiuslikult sõnastatud, kuid see tuleb andeks anda ja püüda kuidagi ühist keelt leida. Ei ole vaja sarkasmiga vastata või üleolevalt märku anda, et lapsevanem ei saa koolis toimuvast aru. Seesama lapsevanem on ühest otsast pretensioonikas, aga teisest otsast esitab õpetaja kandidatuuri aasta õpetajaks või saadab lapsega õpetajale šokolaadi.

Koidu Tani-Jürisoo.

Koidu Tani-Jürisoo, Avatud Meele Instituudi juht ja koolitaja:

Lapsevanemal on oma lapsega palju vastuolulisi ootusi ning kui need ei täitu, siis kogetakse alaväärsust, häbitunnet, hirmu. Neid tundeid pole kerge taluda ja loomulikult on vanemal lihtsam uskuda, et keegi teine (näiteks õpetaja või kool üleüldiselt) on tekkinud olukorras süüdi. Küsimus on selles, kui suure huvi ja osavõtlikkusega suudab õpetaja lapsevanema sellist vaatenurka vastu võtta, isegi kui see on ründav. Kas õpetaja suudab endale öelda, et rünnak on lihtsalt märk sellest, et lapsevanem on pinges ja tunneb ennast ebakindlalt või soovib algatada muutust. Üks tuttav koolijuht kommenteeris sama teemat: „Kõige sõjakamastki lapsevanemast tuleb teha endale koostööpartner, sest ta on aktiivne, valmis panustama.“

Mina olen õpetajate koolitamise ja supervisiooni usku. Olen olnud pikka aega õpetaja ja lapsevanem ning tunnen mõlema poole elu. Pärast suhtlemise ja grupijuhtimise oskuste omandamist muutus minu enesekindlus ja toimetulek mõlemas rollis kardinaalselt. Vajadused on meil mõlemas rollis sarnased – nii õpetaja kui emana olen ma soovinud kogeda austust ja väärtustamist, kuid õpetajana on oluline lisaks meeles pidada, et autoriteeti ei saa võtta, vaid ainult anda.

Maili Liinev, MTÜ Hooling juhatuse liige ja koolitaja:

Puutume Hoolingus iga päev kokku hirmunud ja mures õpetajatega, kes ei oska (ja lõpuks ei tahagi) suhelda vanemaga, kes on pretensioonikas või lausa ründav. Viimastel aastatel räägivad õpetajad aina tihemini lapsevanemast, kes ütleb ette, mida peaks õpetaja tegema, kuidas õppeprotsessi juhtima, tuues õpetajale selleks ka materjale. Vanemad võivad nõuda isegi täiesti vastupidiseid asju: üks tahab, et lasteaias oleks rohkem õppimist ja vähem mängu, teine aga arvab, et lasteaias ei tohi üldse midagi õpetada, sest õppimine piirab loovust jne. Nõutuks teevad õpetajaid ka vanemad, kes tagasisidele mitte kuidagi ei reageeri.

Positiivsema hoiakuga on need õpetajad, kes teadvustavad endale, et iga vanem ongi erinev ja iga keeruline suhtlussituatsioon võimalus oma professionaalsust edasi arendada. Kõige halvemini mõjub õpetajale vanematega vastandumine ja nende vältimine. Oleme Hoolingus kogenud, et tihti õpetaja ei teadvusta, kui tähtis on luua kohe alguses siiras ja avatud kontakt, et usaldussuhe vanemaga tekiks enne probleemide tekkimist. Õpetaja saab kutsuda uue klassi vanemad kokku, istuda nendega ringis, luua häid suhteid. Ka pretensioonikas ja tundlik lapsevanem tunneb siis kuuluvust ja aktsepteeritust, mis aitab tulevikus konflikte vältida.

Ly Kasvandik.

Ly Kasvandik, Tervise Arengu Instituudi perede ja vanemahariduse valdkonna juht:

Lapsevanemate ja õpetajate head suhted teevad koostöö mõlemale poolele nauditavaks, seda tahavad kõik, kuid tihti ei teadvustata endale, et suhtlemisoskusi on võimalik õppida. Kui lapsevanem tunneb, et tema läbisaamine õpetajatega pole piisavalt hea, saab ta oma suhtlemisoskusi arendada, osaledes vanemlusprogrammis „Imelised aastad“, mida Tervise Arengu Instituut (TAI) korraldab koostöös kohalike omavalitsustega. See programm soovitab olla vanematel suhetes lasteaia ja kooliga aktiivne osapool, ja seda kohe, kui laps lasteaeda või kooli läheb ning kindlasti kogu aeg ka pärast seda. Kuid TAI pakub koolitust ka õpetajatele, näiteks kursust „Suhtlemine laste ja vanematega“. Nii vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ kui ka õpetajate suhtlemiskoolituse peamine sõnum on see, et vanemad ja õpetajad peavad omavahel regulaarselt suhtlema.

Lapsevanemad tahavad õpetajaga kasvatusest rääkida. Ühte head võimalust pakub selleks VEPA „Käitumisoskuste mäng“. See programm pakub õpetajale mängulisi meetodeid, kuidas tunnis laste tähelepanu paremini õppimisel hoida. Neidsamu VEPA meetodeid saab lapsevanem kasutada ka kodus lastega õppides. Nii saab luua hea aluse õpetajate ja vanemate suhtlusele, mis on arendav mõlemale ja aitab hoida lapse arengu toetamiseks tugevat võrgustikku. Vanemad saavad vajalikke teadmisi „Käitumisoskuste mängu“ kohta käsiraamatust „VEPA kodu“. Eelnimetatud programmide kohta leiab rohkem infot lingilt www.terviseinfo.


5 kommentaari teemale “Õpetaja vastuvõtt: neljapäeviti kella 15–17”

  1. Sirje Holstein ütleb:

    Lapsevanemal ei ole ōigust sekkuda ōpetaja töösse.

    .Ōpetaja iga tund on eesmärgistatud,
    ōpetamise metoodikale planeeritud tegevus.Igal tunnil on struktuur ja ajakava.
    Ōpetaja on väljaōppinud spetsialist,keda peab usaldama.Ta täidab riiklikku ainekava täitmist,
    mis tagab ōpilase jōudmise järjidevuse ühest kooliastmest järgmisse.

    Ōpetamine on kahepoolne protsess:

    :Ōpetaja ōpetab,juhendab,diferentseerib,kinnistab,kordab,
    näitlikustab,loob meeleolu,teeb kokkuvōtte,mis oli vaja selgeks saada.Nōnda igas ōppetunnis.

    See on ju palju,palju teadmisinōudev ja suure vastutustundega amet.

    Nüüd ōppeprotsessi teisest poolest.

    Mida on planeeritud,saab edastada ainult tähelepanelikult kuulates,omades motivatsiooni.

    Omandamise aluseks on vaikus tunnis.Segamine on kurjast.

    Siin mängibki rolli lapsevanema eeltöö oma lapsega kodus,et veenda koolis tunni distsipliinist
    kinni pidamist ja ōpetaja kuulamist.Ainult nii jääb meelde ōpetatu.

    Lapsevanema koolitulek olgu erakorraline.,v.a. arenguvestlused.
    Lōpetuseks: ōpetaja ei tiku lapsevanema töökohta,sest see segab töö tegemist.Pole kombeks.

  2. Tiit ütleb:

    Miks on kujunenud olukord, et pretensioonikad lapsevanemad peavad õpetajaid üldse (eriti aga esimest kooliaastat käivate ning kodusest kasvatusest ilma jäänud või viltuselt kasvatatud lastega vaeva nägevaid klassiõpetajaid) klienditeenindajaks?
    Kas pole siin süüdi koolide juhtivkoosseisu kuulujate hirm “modernsete” lapsevanemate ees, kes on alati valmis ründama kooli või konkreetset pedagoogi? Meil on erilise tähelepanu alla seatud küll võitlus koolikiusamise vastu, kuid alusetult rünnatavate õpetajate kaitsmine on sootumaks unustatud.
    Hinnakem seda nüüdisaegse Eesti hariduselu üheks valusaks häbiväärsuseks!

  3. E ütleb:

    Õpetaja tööaeg on 16.00 kirjade järgi läbi.
    Mõelgem nüüd edasi.

  4. Tiit ütleb:

    Naiivne on arvata, et õpetajatel (eriti veel klassijuhatajatel!) kestab tööpäev nagu kõigil tööinimestel – n-ö kellast kellani. Tegelikult tuleb mõnes koolis mõnel õpetajal tegelda oma ametiülesannetega isegi vaat et 24/7. Ja ka siis võib ta kuulda ja tajuda otseselt ülemuselt – õppealajuhatajalt, et on saamatu ja laisk. Rääkimata lastevanemate tõredast suhtumisest. Mõnedki isegi kauaaegsed ja populaarsed õpetajad võidakse sellise kohtlemise tagajärjel lausa “välja söödud” saada.

    Kahjuks õpetajad ise vaikivad oma tegelikest tööoludest, mistõttu meie avalikkusel polegi õiget pilti nende elust ja tööst, ning ikka arvatakse, et nüüdisaegsetel õpetajatel on võimalik töötada samamoodi kui kunagises Paunvere koolis. Õpetajad, valgustage oma tööst ka laiu rahvahulki!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!