Palju õnne, Margus Pedaste!

4. okt. 2019 Heiki Raudla peatoimetaja - 2 kommentaari

TÄNAVU PÄLVIS ÕPETAJATE LEHE LAUREAADI TIITLI TARTU ÜLIKOOLI HARIDUSTEADUSTE INSTITUUDI ASEJUHATAJA ARENDUSVALDKONNAS JA HARIDUSTEHNOLOOGIA PROFESSOR MARGUS PEDASTE, KES ON KOLLEEGIDE HINNANGUL SILMAPAISTEV HARIDUSTEADLANE TÄNAPÄEVA EESTIS. ÕPETAJATE LEHE LUGEJATELE ON TA ENNEKÕIKE TUTTAV „STANFORDI SÕNUMITE“ KIRJUTAJA JA TEADUSSÕNUMITE KONKURSI ELLUKUTSUJANA.

Margus Pedaste.

Et head mõtted paremini leviks, kutsusite ellu Teadussõnumite konkursi, mille käigus tutvustati lühidalt maailmakuulsaid haridusteadlasi ja nende olulisi töid. Õpetajate Leht avaldas need järgemööda 2019. aasta talvel ja kevadel. Mida kokkuvõtvalt nende kohta ütlete, mida või keda esile tõstate?

Kõigepealt soovin tänada kõik neid 11 autorit, kes vastasid üleskutsele tutvustada õpetajatele ja teistele Õpetajate Lehe lugejatele suuri maailmateadlasi ja nende sõnumeid. Bloomist, Tabast ja Klahrist Hattie, Zimmermanni ja Biesta ning teisteni välja tõime lugejateni palju väärtuslikke sõnumeid, mis aitavad meil mõtestada õpetamise ja õppimise eesmärke ning viise nüüdisaegses keskkonnas.

Minu arvates on väga oluline mitmeid artikleid läbiv sõnum, et peame ainealaste eesmärkide kõrval suunama üha rohkem tähelepanu üldiste oskuste arendamisele: sotsiaalsetele oskustele, õpioskustele, eneseregulatsioonioskusele, probleemilahendamise oskustele, uurimisoskustele.

Teine oluline tõdemus oli, et mitmed tutvustatud teadustööd on juba aastakümneid vanad, kuid vähemalt Eestis on käia veel pikk tee nende tõendatud põhimõtete rakendamisel. Kasvõi see, et me pole rakendanud kõige tõhusamaid viise eri kodukeelega õpilaste koosõpetamiseks. Muidugi tuleb kogu sarja kohta öelda, et lood selles olid vaid sissejuhatus. Need näitasid tihti kätte autorid, kelle töid tasub lugeda, ja tõid välja mõned süsteemsed ideed, mille sügavamalt mõistmiseks tuleb ise edasi lugeda. Samuti on vaja mitmeid kirja pandud ideid oma töös katsetama hakata ja alles siis selgub, mis sobib ühte või teise konteksti. Seega loodan väga, et lugejad leiavad valikust ühe või teise teema, millesse sukelduda.

Olete ka ise õpetaja olnud. Mis sellest ajast meelde jäi? Kas nüüd oleksite teistsugune õpetaja?

Jah, olen töötanud 15 aastat õpetajana üldhariduskoolis, väikses maakoolis Värskas ja suures linnakoolis Tartus. Mõlemas uurisin ka nende koolide õpetajaid. Värskas pedagoogilise lõputöö raames ja Tartus kooli juhtkonda õpetajate professionaalse arengu toetamisel nõustades.

Leidsin, et õpilaste koolirahulolu ja motivatsioon õppida sõltub eelkõige õpetajast ja väga vähe ainest. Näiteks Värska armastatuim õpetaja oli keemiaõpetaja. Uuringutes märgatud probleemid said enamasti alguse kas suhetest või mõnikord ka õpetaja kompetentsusest. Sai selgeks, et esmalt peab õpetaja olema inimene, kes usub iga õpilase arenguvõimalusse ja toetab seda kirglikult.

Paarikümne aasta eest tegi Õpetajate Leht ka minu kui noore õpetajaga pikema loo, mille pealkirjaks sai „Õpetajaamet, minu hobi“ või midagi seesugust. Mulle tõepoolest meeldis õpilastega koos olla ja neid õpetada. See ei tähendanud ainult aineõpet, vaid ka paljude üldiste oskuste arendamist ja võiks öelda „elu-õpet“ välikäikudel, matkadel või õpilastega koos sporti tehes. Ma tunnen senini, et õpetaja töö ei olegi päris töö, vaid väga palju energiat andev hobi. See on parim töö, mida tean. Selle teadmise valguses paneb mind alati väga imestama, kui loen ajakirjandusest jälle appihüüdeid teemal, et koolis on nii jube.

Olen koolist eemal 2011. aastast ja järjest enam tekib ühiskonnas kõlava tõttu tunne, et tahaks minna ja ise järele proovida, kas selle kaheksa aastaga on tõesti nii palju muutunud. Mul on koolist ainult head mälestused. Aitäh selle eest kõigile kolleegidele ja eelkõige minu õpilastele. Mul on ka hea meel, et mitmed minu õpilased on nüüdseks leidnud ise tee õpetajaameti juurde.

Viibisite 2018. aasta esimese poole külalisteadlasena Stanfordi ülikooli H-STAR instituudis. Mida Stanfordi aeg teile andis?

Esmalt andis see võimaluse võtta aeg natuke maha ja mõelda. Mõni üksik inimene teab, kuidas ma töötasin ja kuivõrd ebanormaalne see oli. Enamasti nägid inimesed ühekaupa vaadates väikest osa minu tööst. Kuigi osalesin ka Stanfordist hilisõhtutel ja varahommikutel aktiivselt näiteks Eesti õpetajate uute kutsestandardite tegemisel, riiklike tasemetööde koostamisel, juhendasin kümmet doktoranti ning juhtisin mitut teadus- ja arendusprojekti, sain seal üle pika aja lugeda ja kirjutada. Lugeda teadusartikleid, kirjutada kaua sahtlis seisvaid mõtteid artiklihakatisteks, kuid pidada ka põnevaid vestlusi kümnete Stanfordi teadlaste ja külalistega.

Kui ikka igal nädalal istud seminaris koos nobelistiga ja esinemas käivad maailma juhtivad tehnoloogiaarendajad, nagu näiteks Apple’i seadmetest tuntud toetussüsteemi Siri looja või Google’i, Facebooki, Tesla jt tehnoloogiagigantide juhtivad visionäärid, haarab see kaasa.

Tunnen, et ma mõtlen pärast Stanfordi teisiti. Ma olen tulemuslikum prioriteetidele keskendumisel ja võtan rahulikumalt igapäevast virvarri, mis kisub eemale tõeliselt oluliste probleemide lahendamiselt. Seega Stanford õpetas suuremalt mõtlema. Muidugi andis Stanford ka väga hea võrgustiku inimestest, kellega koos edasi minna.

Olete öelnud, et meil on olemas kõik võimalused, et Eesti kool saaks just need õpetajad, keda tänapäeva ühiskonnas vaja. Peate silmas, et ülikoolid on valmis … Kui aga vaatame ahelat õpetajad-koolid-ülikoolid, siis mis lüli vajab kõige rohkem nüüdisajastamist?

Selles loetelus on üks element puudu – ühiskond. Minu arvates on just ühiskonnas vaja suuremaid muutusi kui meie õpetajaskonnas, koolides ja ülikoolides. Loomulikult on kahjuks ka õpetajate ja õppejõudude hulgas neid, kes ei ole valmis ajaga piisavalt kaasas käima, kes on väsinud ega sobi kõige paremini tööle, mida nad praegu teevad.

Kuid üldiselt on koolides ja ülikoolides väga palju entusiastlikke oma tööd armastavaid ja kõigist õppijatest sügavalt hoolivaid inimesi. Inimesi, kes on õppivad professionaalid – loevad oma valdkonna teadusavastustest, rakendavad uusi tõendatult tõhusaid lähenemisi oma töös, uurivad vahel isegi, kuidas õppijaid veelgi paremini toetada.

Ühiskonna tasandil näen aga kaht gruppi, mille tõttu king pigistab: poliitikud ja lapsevanemad. Üha enam näen, kuidas koolid kohanduvad lapsevanemate nõudmistega ega jõua lapsevanemaharidusega tegelda.

Näiteks mujal arenenud riikides sageli meist paremini õnnestunud kaasava hariduse põhimõtete rakendamine saab meil tihti tugeva löögi lapsevanematelt, kel on hirm neile tundmatu ees. Jah, ka õpetajad ei oska alati suures klassis toetada kõiki keskmisest õpilasest erinevaid õpilasi nii, et nood saavutaksid oma parima. Nii tekib ka õpetajatel hirm ja vastuseis. Isegi kui ideed peetakse õigeks – me peame õppima juba lasteaias ja koolis koos elama. Ükskõik, kas me oleme „tavalised“ või „erilised“. Ükskõik, mis keelt me kodus räägime, milline on meie vaimsete võimete tase, kas meil on mõni füüsiline või psüühiline erivajadus. Igaüks on väärtuslik. Igaüks on inimene. Siit jõuangi poliitikuteni. Keskkond meie ümber muutub. Meie ootused ja eesmärgidki muutuvad. Tänased ootused koolile ja väljakutsed ülikoolides on teistsugused kui varem. Sageli eeldab see oluliselt suuremaid ressursse, kui koolidesse ja ülikoolidesse praegu suunatakse. Mõeldes tagasi ühiskonnas levinud diskussioonidele teaduse rahastamise, õpetajate palga, neljarajaliste maanteede ja tunnelite teemal, on prioriteedid paigast ära.

Teada on, et teadustöösse investeeritud euro toob tagasi rohkem kui ka kõige parem pangahoiuseintress ning et just lasteaia- ja koolieast sõltub tuleviku edu kõige enam, aga me ei investeeri neisse kohtadesse. Võib-olla on põhjus selles, et need investeeringud hakkavad tagasi tooma veidi pikema ajaga, kui on üks valimisperiood. Kui ressurssi on rohkem, siis saavad nii tänased koolid kui ka ülikoolid veel paremini õpetada, õppimist ja õpetamist uurida ning kokkuvõttes on meie ühiskonna areng veel kiirem.

Põhilised märksõnad on praegu „uued tehnoloogiad“ ja „kaasav haridus“ … Kuidas õpetajad on valmis muutustega kaasa minema?

Tehnoloogia valdkonnas kasutatakse sageli Gartneri haibi-tsükli mudelit, mis kirjeldab uute suundumuste evolutsiooni. Selle alusel luuakse esmalt innovatsioon, siis kerkivad ootused sellele hästi kõrgele, seejärel illusioonid purunevad, edasi saabub valgustatuse etapp ning lõpuks jõutakse tõhususe platoole. Tavaliselt käivad uued tehnoloogiad selle raja läbi. Veebilehtede kasutus on jõudnud oma tõhususe platoole, virtuaalreaalsus on valgustatuse etapis – hakkab selgeks saama, milleks ja kuidas selle võimalusi kasutada, masinõpe ja õpetaja virtuaalsed abilised on alles illusioonide laineharjal ning targad robotid alles sinna tõusmas.

Samamoodi võiks hinnata õpetajate üldist valmisolekut uusi tehnoloogiaid rakendada. Mõned õpetajad on juba väga targad, mõned proovivad entusiastlikult ja vähetulemuslikult iga ideed, mida kuulevad-näevad, ja mõned on kas hirmust, mugavusest või mõnest muust vabandusest tingituna innovatsioonivaenulikud. Ei ole olemas „keskmist õpetajat“. Meie uuringud näitavad siiski, et õpetajate tehnoloogiakasutuse hoiakud on keskmiselt juba suhteliselt positiivsed ja sellest sõltub ka, mil moel nad tehnoloogiat kasutavad.

Kaasava haridusega on lood mõnevõrra keerulisemad. Selles osas pole veel ka rahvusvaheliselt päris selge, mida silmas peetakse. Uuringud viitavad sotsiaalsele, vaimsele ja füüsilisele kaasatusele. Nende ulatust Eestis ei ole minu teada uuritud. On tehtud analüüse, mis näitavad, kui palju õpilasi on erikoolides, kui palju tavakoolide eriklassides ja kui palju kaasatud tavaklassidesse. Need analüüsid ei anna põhjust arvata, et meie õpetajad on väga valmis ootustega kaasa minema.

Tõsi, kahtlemata napib neil praegu ka selleks vajalikke oskusi. See on riigi mure – peame investeerima õpetajate professionaalsesse arengusse. See ei tähenda ainult koolituste ja õppematerjalide pakkumist, vaid igale õpetajale tuleb planeerida aeg, mil ta saaks pühenduda enda professionaalsele arendamisele. Igal õpetajal peaks üks viiest töönädala päevast olema tundidest vaba.

Ülikoolides käib õppekavade täiendamine; mida on tänavu uut TÜ õpetajakoolituses?

Tartu ülikoolis on õpetajakoolituse õppekavades käesolevast aastast suurim muudatus see, et käivitub eraldi kaasavale haridusele keskenduv õppeaine. Samas tehakse igal aastal üliõpilaste ja õpetajate tagasisidele ning õppejõudude kogemustele tuginevalt väiksemaid uuendusi. Suuremad uuendused ootavad aga taas järgmisel aastal, sest juba praegu teeme muudatusi, mis lähtuvad 1. jaanuarist 2020 kehtima hakkavatest uutest õpetajate kutsestandarditest.

Kas eri põlvkondade õpetajate puhul võib täheldada erinevat suhtumist enesetäiendamisesse?

Mul ei ole selle kohta statistikat, aga täiendusõpet läbi viies ei ole ma küll erinevust märganud. Meil on väga palju enesetäiendamisest sügavalt huvitatud õpetajaid nii nooremate kui ka vanemate seas. Ka TALIS-e 2018. aasta uuring näitab, et rahvusvahelises võrdluses on Eesti õpetajad ja ka haridusasutuste juhid väga usinad end täiendama. Mõnikord tekib võib-olla küsimus, kuidas mõtestatakse enda jaoks lahti õpitu tähendus ja kuidas jõuab õpitu igapäevatöösse.

Üks suundumus on siiski veel näha: õpetajaks soovivad õppida keskmiselt järjest kõrgemasse ikka jõudnud inimesed. Nüüd on Tartu ülikooli õpetajakoolituse üliõpilaste keskmine vanus juba üle 30 eluaasta. See näitab, et üha sagedamini jõutakse õpetajaameti juurde karjääripööramisel.

Mõni viimase aja raamat, mida soovitate õpetajal lugeda …

Soovitan lugeda Stanfordi ülikooli emeriitprofessori Carol S. Dwecki raamatut „Mõtteviis“. See tõlgiti paari aasta eest ka eesti keelde ja paneb sügavalt mõtlema kaasava hariduse võimalikkuse üle. Näitab uuringutele ja praktilistele kogemustele tuginedes, kuidas usk arenemisvõimesse võib viia uskumatute tulemusteni.

Kui vaadata Tartu ülikooli konkursse õpetajate ja tugispetsialistide õppekavadele, võib tulemustega vist rahul olla. Kuidas aga suhtuvad tudengid õpetajatöösse, õpetajaks olemisse, kas see on viimastel aastatel muutunud?

Mina ei ole tajunud märgatavat muutust. Uuringuid ka ei tea. Alati on neid, kes on hingega õpetajad, ja neid, kes käivad ülikoolis ja hiljem koolis lihtsalt tööd tegemas. Samas on väga huvitav näha, kuidas õpetajaks õppijate uurimistööd lähevad järjest põnevamaks. Usun, et see aitab tasapisi liikuda uuriva õpetaja idee rakendumise suunas.

Milliseid õpetajaid vajab uus Eesti kool?

See on kõige süsteemsemalt kirjeldatud õpetajate kutsestandardites. Nende järgi vajame õpetajaid, kes tunnevad õppimise aluseid, oskavad õppimiseks vajalikku tegevust kavandada, toetada õpilaste koostöist õppimist, anda õppimist toetavat tagasisidet ning toetada ka oma kolleege.

Uutes kutsestandardites on suurimad muutused varsemast tugevam rõhuasetus kaasava hariduse põhimõtete rakendamisele ja tehnoloogia eesmärgipärasele mõistlikule kasutamisele. Samuti on oluline, et õpetaja oleks õppiv professionaal. See tähendab, et tuleb hinnata vajadust pidevalt juurde õppida, enda kompetentsust hinnata, oma praktilist tegevust reflekteerida. Kui kõige selle suhtes on positiivne hoiak ja julge pealehakkamine, siis on kõik hästi.



Miks on hariduses muutusi vaja? Neli põhjust

Mõne aasta eest arutasime need küsimused Tartu ja Tallinna ülikooli teadlaste ning haridus- ja teadusministeeriumi inimeste ja veel mitmete teistega läbi nüüdisaegse õpikäsituse mudelit koostades. Leidsime neli peamist põhjust, miks haridusnõudlus on muutunud.

Esiteks, tööturu muutused. Kui paarikümne aasta pärast ei ole vaja suurt osa neist töökohtadest, millel me praegu töötame, siis on vaja ka teistsuguseid teadmisi ja oskusi.

Teiseks, ühiskondlikud muutused. Kui juba praegu liigume kõik maailmas palju rohkem ringi ja meie ühiskond on mitmekesisem kui kunagi varem, siis sellest avanevate võimaluste kasutamiseks ja probleemide vältimiseks on meil vaja ka senisest enam sotsiaalseid oskusi, kultuuritundlikkust, keeleoskust, oskust kasutada tehnoloogiaid, mis võimaldavad kaugtööd ja suhtlust erinevate inimeste, aga ka robotitega.

Kolmandaks, tehnoloogia areng. Kui tehnoloogia võimaldab meil oma senised ülesanded täita väga palju kiiremini ja kvaliteetsemalt, saame meie pühenduda uutele väljakutsetele. Meil ei ole vaja enam treenida vabrikutöölisi, mis oli kunagi põhjus, miks kõigile on vaja ühesugust õppekava.

Neljandaks, poliitilised valikud. Kogu maailmas kogub järjest enam tähelepanu roheline ja sotsiaaldemokraatlik mõtteviis. Eesti on siin veel suhteliselt tagasihoidlikul positsioonil, aga väga raske on öelda, miks me ei peaks oma planeeti hoidma elamiskõlbulikuna tulevastele põlvedele või miks me ei peaks ühiskonda kaasama kõiki inimesi. Meie tänased teadmised loodusressurssidest ja Maa kliimast ning oskused toetada iga inimese arengut seavad jällegi meile uued ootused nii ühiste väärtuste kujundamisel kui ka nende järgi elamisel.

Margus Pedaste, haridusteadlane


KOMMENTAARID

Äli Leijen.

Äli Leijen, õpetajahariduse professor, TÜ haridusteaduste instituudi juhataja

Olen Margusega koos töötanud enam kui kümme aastat ning selle aja jooksul on ta mõjutanud õpetajakoolitust Eestis väga ulatuslikult. Kümme aastat tagasi loodi Tartu ülikooli Pedagogiucm, mille ülesandeks sai õpetajakoolituse koordineerimine ülikoolis, Margus on tänaseni Pedagogicumi särav juht.

2013. aastal rakendus Pedagogicumi eestvedamisel õpetajakoolituse kutseõpingute põhjalik reform. Uuenduse ettevalmistamine tähendas nüüdisaegse õpetajakoolituse ideede tutvustamist, paljude osapoolte kaasamist ja optimistlikku eestvedamist.

Samal ajal tegutses Margus hariduse kutsenõukogu juhina ja asus aktiivselt uuendama õpetaja kutsestandardeid. Ta on tuntud haridusteemade eestkõneleja Eestis nii konverentsidel, seminaridel, raadios, teles, Õpetajate Lehes ja mujalgi.

Margus on ka silmapaistev haridusteadlane, kaks tema kaasautorlusel avaldatud teadusartiklit on maailma 1% enam viidatud publikatsioonide hulgas sotsiaalteaduste valdkonnas. Sellist tulemust ei ole minu teada ühelgi teisel Eesti haridusteadlasel.

Laura Kirss.

Laura Kirss, TÜ haridusteaduste instituudi teadur:

Margusel on kadestamisväärne energia ja positiivsus, millega ta haridusteaduste ning õpetajakoolituse mitmel rindel toimetab. Seda kiiduväärsem on, et ta leiab oma paljude toimetuste keskel aega oma teadmisi ja kogemusi ajakirjanduse vahendusel jagada.

Teadustulemuste „tõlkimine“ valdkonnas iga päev tegutsevate praktikute ning asjatundjate keelde ei ole alati nii lihtne, kui see meile teadlastena esmapilgul tundub. See nõuab enamasti ekstra aja võtmist ning pingutust, et oma sõnumi selgus ning mõte korralikult läbi mõelda. Seda enam on Marguse teaduse populariseerimise pingutused tunnustust väärt ning loodetavasti sütitavad teisigi kolleege rohkem oma teadmisi laiemale sihtrühmale jagama.