Punktkirja õppimisest ei pääse ka nutiajastul

18. okt. 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - Punktkirja õppimisest ei pääse ka nutiajastul kommenteerimine on välja lülitatud
Anne Kõiv pälvis tänavu Tartu linna hariduse elutööpreemia. Foto: Sirje Pärismaa

Kui Anne Kõiv 45 aasta eest Tartu Emajõe kooli tööle suunati, õppis ta esimese asjana ära punktkirja. Braille’i kirja läheb nüüdki vaja, kuid nägemispuudega õpilaste käsutuses on koolis ka rääkivad arvutid, suurendusseadmed, vibreerivad prillid ja palju muid nutikaid, justkui võlurite salaseadmeid. „Nägemispuudega õpilasi õpib üha enam tavakoolis, kuid neile vajalike kohanduste tegemine on suur väljakutse ning alati ei suudeta seda teha,“ räägib Anne Kõiv. „Erikool peab kindlasti jääma. Teame, millised õppemeetodid on vaegnägijatele ja pimedatele parimad ning kuidas õpilasi arendada.“

Anne Kõiv on kogu oma töötee edendanud Eesti nägemispuudega inimeste haridust. Ta on olnud Emajõe koolis mitmel ametikohal: logopeed, klassiõpetaja, õppealajuhataja, toimetulekuoskuste õpetaja, rehabiliteerimismeeskonna juht, tüflopedagoog. Ta on tõlkinud eesti keelde metoodilist kirjandust, kirjutanud artikleid, õpetanud-juhendanud tudengeid, koolitanud-nõustanud kolleege, nõustanud asutusi keskkonna kohandamisel, osalenud pimedate liidu komisjonides ja teinud rahvusvahelist projektitööd – ikka selleks, et edendada meie nägemispuudega inimeste eluolu.

Olete 135-aastases Tartu Emajõe koolis ametis olnud 45 aastat. Kui palju on õpetamine muutunud?

Õpetamine on läinud teaduslikumaks, teame paremini, mida ja kuidas teha, oskame arvestada õpilaste erivajadustega.

Ülikoolist tööle tulles olin ikka väga tundmatus kohas vette visatud. Mäletan punktkirja õppimist. Kirjutamise sain ruttu selgeks, aga õpilaste tööde lugemine võttis algul aega.

Nägemispuudega laste õpetamine nõuab väga spetsiifilisi teadmisi ja ainsa riikliku nägemispuudega laste erikoolina on meile alati olnud oluline koostöö teiste riikide kolleegidega. Enne taasiseseisvumist korraldati tollases Tartu 2. eriinternaatkoolis õpetajate täiendkoolitusi koostöös Venemaa tüflopedagoogidega, sest neil oli nägemispuudega laste õpetamine heal järjel. Taasiseseisvumise järel algas koostöö Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa, Hollandi, Iisraeli jt lääneriikide kolleegidega. Saime uut innustust ja ideid, õppematerjale ja abivahendeid. Hakkasime korraldama nägemispuudekoolitusi õpetajatele. Esialgu olid lektoriteks välismaa spetsialistid, hiljem juba meie õpetajad, kes olid läbinud välismaal orienteerumis- ja liikumisõpetuse, punktkirja ja igapäevatoimingute õpetamise metoodika ning vaegnägemise kursused.

Kas tänased ülikoolilõpetajad teavad nägemispuudega laste õpetamisest rohkem?

Eripedagoogid kindlasti teavad, sest neil on võimalik võtta valikkursus tüflopedagoogikast. Tudengid kuulevad nägemispuudega laste õpetamise metoodikast, õppematerjalide ja keskkonna kohandamisest, tutvuvad kooli ja nägemispuudega inimeste erioskustega, toimuvad mitmesugused praktikumid: pimeda saatmine, punktkirja kirjutamine ja tähestiku abil lugemine.

Üritame üldse inimesi rohkem nägemispuudest teavitada. Orienteerumisõpetajana töötades märkan, et inimesed on hakanud linnas rohkem abi pakkuma.

Õpilaste arv on teie koolis hoogsalt kahanenud. Miks?

Rohkem kui nelja aastakümnega on õpilaste arv tõesti vähehaaval vähenenud. Kui tulin tööle, oli koolis 126 last, tänavu 41. Neist pimedaid on kuus. Õpilaste arv on vähenenud tänu kaasavale haridusele. Päris pimedaid lapsi õpib tavakoolides siiski üksikuid, enamik on vaegnägijad.

Lapsed õpivad meie koolis kolme õppekava järgi: tavaline, lihtsustatud ja toimetuleku õppekava. Osa õpilastest läheb põhikooli järel gümnaasiumi, nad saavad meil hea hariduse ja pääsevad edasi kõrgkooli. Praegugi õpib näiteks Tartu ülikoolis kaks meie endist õpilast, üks bakalaureuseõppes ja teine doktorantuuris.

Mida arvate nägemispuudega laste tavakooli saatmisest?

See on kahe otsaga asi. On hea, kui laps saab oma kodus elada. Siiski on sügava nägemispuudega õpilane tavakoolile suur väljakutse: õpetajad peavad end kurssi viima tema puudega, õpetamise erimetoodikaga, kohanduste vajadusega, koolile tuleb hankida vajalikud abivahendid, õpilane peab saama erioskuste õpet, tal on vaja abiõpetajat.

Koolil tuleks teha koostööd kompetentsikeskustega – Lõuna-Eestis saab nõustamis- ja rehabilitatsiooniteenuseid Tartu Emajõe koolist ja Tallinnas Heleni koolist. Tavakooli õpetajad vajavad nõustamist, kuidas nägemispuudega lapse erivajadustega paremini arvestada ja teda kõikidesse tegevustesse kaasata. Silmas tuleb pidada ka sotsiaalseid asjaolusid, näiteks kas laps saab piisavalt osaleda ja leiab sõpru.

Kui tihti õpetajad teie poole nõu saamiseks pöörduvad?

Võiks rohkem pöörduda. Püüame käia regulaarselt koolides, kus õpib nägemispuudega lapsi, aga alati ei õnnestu see nii palju, kui tahaks.

Kui saame teavet pimeda või vaegnägeva lapse kohta lasteaias või koolis, võtame selle asutusega alati ühendust. Käime kohapeal nõustamas ja käiakse ka meie koolis tutvumas ja nõu küsimas. Kohapeal jälgime last tegutsemas ja tundides, uurime tema praktilist nägemist, katsetame abivahendid, jagame õpetajatele soovitusi kohandusteks.

Millisena näete erikooli tulevikku?

Arvan küll, et erikool on väga vajalik. Teame, millised meetodid on parimad ja kuidas neid lapsi arendada.

Kui hakkasime 1990-ndatel Põhjamaade kolleegidega koostööd tegema, kadestasid nad meid, et meil on erikoolid veel alles. Tänu igapäevasele praktikale säilivad õpetajate oskused erikoolis kõige paremini.

Erikoolid peavad kujunema tõelisteks kompetentsikeskusteks, kust saavad abi lapsevanemad ning kus tehakse regulaarset koostööd lasteasutustega, kus on nägemispuudega lapsi.

Vaegnägijate ja pimedate õpetamiseks on nüüd hulga tehnoloogiat abiks. Kuidas see nende elu muutnud on?

Väga palju! Varem kasutasid pimedad õpilased lugemiseks ja kirjutamiseks ainult punktkirja, mille lugemine võtab kaks-kolm korda rohkem aega. Pimedal õpilasel kulus õppimisele palju rohkem aega kui teistel. Nüüd on võimalik kuulata elektroonilisi õppematerjale, kasutada õppetööks arvutit. Kirjandit ei kirjutata enam punktkirjas, vaid arvutis ning õpetajal on lihtsam seda lugeda. On väga tähtis, et pime laps õpiks varakult arvutit kasutama. See on suurepärane abivahend mitte ainult info otsimiseks ja koolitöö tegemiseks, vaid ka suhtlemiseks.

Pimedad õpilased kasutavad tavaklaviatuuri, aga arvuti juurde käib ka punktkirjakuvar, kuhu ilmub punktkirjas ekraanil olev tekst. See on eriti vajalik juhul, kui on tarvis teada sõnade täpset kirjapilti, näiteks võõrkeele puhul. Peame väga oluliseks, et õpilane õpiks enne elektroonilistele õppematerjalidele üleminekut punktkirja korralikult selgeks. Pimedad on öelnud, et näiteks luuletust on punktkirjas lugeda hoopis midagi muud kui seda kuulata.

Milliseid tehnoloogilisi vidinaid veel kasutatakse?

Neid vidinaid on palju! Vaegnägevad õpilased kasutavad lugemistelereid, mis võimaldavad teksti suurendada, vahetada kirja ja tausta värvusi jne. Osal lugemisteleritel on tahvlile vaatamist võimaldav kaamera. Kasutatakse ka digitaalseid luupe, mis on samade funktsioonidega kui lugemistelerid, kuid tunduvalt mugavamad kaasas kanda. Info salvestamiseks ja kuulamiseks kasutatakse kõneleva menüüga diktofone ja esemete märgistamise süsteemi, kus isekleepuvale märgile saab infot peale lugeda ja hiljem seda markeritaolise vahendiga kuulata. Kasutatakse ka vahendeid teksti skaneerimiseks ja lugemiseks.

Liikumise abivahendiks on lisaks valgele kepile elektroonilised takistusemäärajad, näiteks prillid, mis vibratsiooniga hoiatavad takistuse eest. Elektrooniline värvimääraja ütleb, mis värvi on esemed. Kell teatab nupule vajutuse peale aega.

Tänu HTM-ile oleme saanud abivahendeid osta. Need on kallid, iga kool ei jõuakski endale neid soetada.

Seega tasub juba abivahendite pärast teie kooli tulla õppima.

Meie kool on tõesti üsna hästi abivahenditega varustatud. Õpetajad on väga professionaalsed, läbinud spetsiifilisi nägemispuude koolitusi nii Eestis kui ka välismaal.

Meie koolis on tüflopedagoogi ametikoht. Tüflopedagoog uurib õpilaste praktilist nägemiskasutust. Uuritakse, kuidas laps näeb lähedale ja kaugele, missugust kirja on tal kõige mugavam lugeda, kui tugevat kontrastsust ta vajab. Uuringu ja lapse tegutsemise jälgimise tulemusel oskame teha järeldused, millised õppematerjalid ja valgustatus õpilasele sobib.

Vaegnägijatele on probleem järjest kirevamad õpikud, mida neil on raske lugeda ka abivahenditega. Neile sobib selge ja kontrastne tekst.

Silmas tuleb pidada ka lugemiskaugust ja lapse asendit lugemise ajal. Kui laps kummardub lugedes lauale väga lähedale, varjavad juuksed valguse ja kannatab tema rüht. Tuleks pigem kasutada lugemisalust või hoida lugedes teksti käes. Lapsed ei taha alati abivahendeid kasutada, meie ülesanne on neid selleks innustada.

Tihti ei sobi ka tavalised vihikud, reavahed peavad olema suuremad ja jooned/ruudud rasvasemad.

Pimedatel õpilastel on kasutusel punktkirjas või e-vormis õppematerjalid.

Eestis hästi tuntud Jakob Rosin ei jäta pimeduse pärast midagi tegemata. Kui palju selliseid on?

Kui aktiivne keegi on, sõltub iseloomust, mitte ainult nägemispuudest. On palju aktiivseid nägemispuudega inimesi. Enesekindlad ja koolis edukad lähevad õppima kutse- või kõrgkooli. Paljud on leidnud ka töö. Vaegnägevaid ja pimedaid töötab massööridena, treeneritena, õpetajatena, nägemispuudega inimestega seotud asutustes, nad teevad raadiotööd, sotsiaaltööd jmt. Tihti vajab töökoht kohandamist. Meil on olnud projekte, mis aitavad seda teha.

Aga on ka neid, kes on lõpetanud meie koolis edukalt gümnaasiumi, aga edasi õppima pole läinud ega ole ka tööd saanud. Kui noor pole töökohta leidnud, on tähtis, et tal jaguks meeldivaid vabaajategevusi ja ta osaleks ühiskondlikus elus. Arvuti on hea abimees, mis võimaldab infot otsida ja suhelda.

Projektitöö ongi väga palju meid aidanud. Näiteks noored nägemispuudega inimesed on projektide abil saanud arendada oma sotsiaalseid oskusi, sh õppida tööintervjuul osalemist jms. Selliste projektide abil saavad noored juurde enesekindlust ja julgust.


Comments are closed.