Riho Pätsi fondi laureaadid 2019

Muusikatund on õpetajale paras tulevärk

Meeli Nõmme on Põltsamaa ühisgümnaasiumis olnud 32 aastat muusikaõpetaja ja koorijuht ning veab juba paarkümmend aastat kooli muusikanädalat, kus on esinenud Eesti silmapaistvad interpreedid.

Kuidas arendada õpilastes loovust ja jõuda igaüheni, kui muusikatunde on nii vähe?

Meeli Nõmme: Muusika pakub loovuse arendamiseks palju võimalusi. Kuulamisel tekkinud emotsioone ja kujutluspilte saab kirjeldada või hoopiski joonistada – laste fantaasia on elav! Noorematele meeldib muusika meeleolusid ja rütme väljendada liikumise abil. Laulude ilmestamiseks kasutame rütmi- ja plaatpille, lapsed teevad mängu juurde toredaid liigutusi. Püüan luua tunnis hea õhkkonna ja tekitada õpilastes huvi ja armastust muusika vastu. Kahju on sellest, et teisest kooliastmest muusikatundide arv väheneb ning aega arutlemiseks ja loovuse arendamiseks jääb puudu.

Milline näeb välja teie tund?

Eks tunnid ole üsna erinevad, sõltuvalt laste vanusest ja käsitletavast teemast. Pööran suurt rõhku laulmisele, et areneks nii hääl kui ka emotsionaalsus. Paljudele ongi kooli muusikatund ainuke võimalus laulda, sest kodudes lauldakse üha vähem. Laulude kaudu õpime muusikatermineid, noodiõpetust, tutvume kultuurilooga ja arutame mitmesugustel teemadel. Kasutame nii laulude saateks kui rütmimängudes lihtsaid rütmipille. Elevust toovad tundi muusikalised liikumised ja ringmängud. Muusikatunni andmine on õpetaja jaoks paras tulevärk, aga kui lastel silmad säravad ja laulud kõlavad, on ikka tore küll!

Millised on teie kooli muusikatraditsioonid?

Läbi aegade on meil olnud tugevad koorid ja puhkpilliorkester, häid ansambleid ja soliste. Traditsiooniks on saanud iga-aastased jõulukontserdid kirikus ja kooli kevadpidu, kus lavale astuvad lisaks kooridele ja orkestrile ka bändid, solistid, ansamblid, tantsurühmad.

Juba üle 20 aasta toimuvad meil koolis muusikanädalad, mille eesmärk on tutvustada õpilastele muusikastiile, tuua esinema väga häid muusikuid ning pakkuda isetegemise rõõmu. Lisaks põnevatele kontsertidele saab osaleda töötubades, lüüa kaasa Playbacki show’l või hoopis ise mõne kollektiiviga esineda. Muusikanädala organiseerimisel löövad kaasa gümnaasiumiõpilased, esinejate hulgas on ka meie vilistlasi.

Teie koore on tunnustatud esimese kategooriaga. Kas Põltsamaa lastele meeldib kooris käia? Kuidas meelitate poisse?

Mulle tundub küll, et lapsed laulavad rõõmuga. Emotsioon, mis tekib ilusast kooslaulmisest, paneb silmad särama ja annab jõudu. Juhendan kahte mudilaskoori, poiste- ja tütarlastekoori. Minu koorid on üsna suured: poistekooris on sel aastal 35 ja tütarlastekooris üle 60 laulja. Tüdrukud on vist juba loomult lauluhimulisemad ja neile meeldib esineda. Poisse on vaja rohkem innustada, sest kui esimene tuhin mööda läheb ja selgub, et laulude õppimine on suurt pingutust nõudev töö, on loobumine kerge tulema.

Suureks toeks on toredad vanemad, kes enamasti on väga huvitatud oma laste arendamisest, samuti head kolleegid, kes vajadusel lapsi õigetele valikutele suunavad ja meie tegemistele kaasa elavad.

Muidugi on koori kooshoidmiseks vaja leida huvitavaid lisategevusi väljaspool proove. Oleme korraldanud laulupäevi ja koorilaagreid, kus saab ka mängida, sportida ja niisama lõbusasti koos aega veeta. Sellised käimised ühendavad ja loovad meeskonnatunde. Meil on olnud palju toredaid ja meeldejäävaid esinemisi. Olen uhke ja rõõmus oma kooride üle. Kuid koorijuhi töö pole piisavalt tasustatud ja loodan väga, et asi muutub. Soovime ju, et meie koorikultuur ja laulupeod jääksid kestma.

Kui saame üle künka, on hiigla hea tunne

40 aastat muusikapedagoogina töötanud Ursel Oja oli Eestis üks esimesi, kes paarikümne aasta eest lastemuusikakoolis pop-jazz-laulu õpetama hakkas. Ülenurme muusikakooli lauluosakonnast ehk rahvakeeli laulustuudiost ongi Oja käe alt tulnud ridamisi suurtel lavadel läbi löönud lauljaid, nagu Kerli Kõiv, Laura Põldvere, Hannaliisa Uusma. Tänavu pälvis Oja õpilane Karmen Rõivassepp parima jazz-muusika laulja tiitli Taanis. Ainuüksi sel sajandil on Oja kasvandikud saavutanud riiklikel konkurssidel üle saja auhinnalise koha ning rahvusvahelisteltki võistlustelt auhindu noppinud.

„Laura ja Kerli olid esimesed tublid, kes suurde maailma jõudsid, aga neid on ka edaspidi olnud. Kõik on ikka laulurada läinud, päris soiku pole keegi laulmist jätnud,“ räägib Ursel Oja. „Hoian õpilastel silma peal. See on õpetajale ju rõõm, millest saab hing toitu, ja tänu minu tööle. Tunnen end väga hästi, kui näen, et neil hästi läheb.“

Ühel hetkel tiivustab ja motiveerib õpetajat üks, järgmisel hetkel keegi teine. Mõnega tuleb rohkem vaeva näha, laulmises ei tule midagi hetkega.

„Kui saame üle künka on hiigla hea tunne. Võib-olla rohkemgi rõõmustad nende üle, kellega on pusserdamist rohkem olnud. Künka tagant pääsemine tekitab joovastuse.“

Kas keegi jääbki künka taha?

„Neid on väga vähe,“ vastab Oja. „Ju siis pole nad enda jaoks õiget valikut teinud. Aga seda ei saa pahaks panna. Paljude noorte unistus on ju saada kuulsaks, poplauljaks. Aga ühtedel on eeldusi rohkem ja teistel vähem. Viimasetel tuleb siis teine rada valida.“

Tosin aastat on Ursel Oja olnud ka Tartu Heino Elleri nimelises muusikakoolis rütmimuusika lauluõpetaja. Osa õpilasi tuleb Ülenurmest Ellerisse edasi, aga osa läheb Tallinna Otsa kooli, Viljandisse kultuuriakadeemiasse, mõni kohe EMTA-sse ja jätab keskastme vahele.

Lauluõpetaja üks ülesandeid on vabastada noored lauljad halbadest maneeridest, mis nad on tuntud artistidelt üle võtnud.

„Noored hakkavad end tuntud artistidega samastama, aga pilt on petlik,“ sõnab Oja. „Suure hooga ei pöörata paljudele asjadele tähelepanu, lauldakse valimatult moes olevat. Sellega kaasneb halbade maneeride ülevõtmine. Need jäävadki külge ja neist lahti saada on hirmus raske. Vaja on kõrvalt vaadata ja juhendada. Põhitõed peavad kõigepealt selgeks saama.“

Tunnis väldib õpetaja ettelaulmist, et õpilased ei matkiks, ja püüab, et nad ikka ise saaksid häälejuhtimise kätte.

Alustab ta 9–10-aastastega – enne laulutunde peab laps juba vabalt lugema. Liiga noorele häälele on koormav kaks korda nädalas teha tundi.

„Kahju on poistest, kes pärast häälemurret kaovad, aga sageli tulevad nad tagasi hiljem, kui muud huvid on ära proovitud ja hääl küpsem,“ räägib Oja. Poistega ongi lihtsam, häälemurre käib krõps, õrnema soo häälemurre võib kesta aastaid. Elleriski pole veel kõigil hääled jonksus.

Staarikultusse suhtub Ursel Oja kriitiliselt ning peab seda pigem äriprojektiks.

„Staare meil polegi õieti, on head ja tublid lauljad. Staar tähendab ikka seda, et pool maailma su muusikat kuulab. Arvad, et kui üks plaat on piiri taga ilmunud, oledki staar, aga maailmas ei teata meie inimestest eriti midagi. Aga ilus on ju mõelda.“

Ursel Oja on osalenud üleriigiliste lauluvõistluste, maakondlike muusikaürituste ja konkursside žürii töös ning vedanud Ülenurme muusikakoolis 18 aastat rahvusvaheliseks kasvanud laulukonkurssi „Jõulutäht“.

„See kutsuti ellu, et noortel oleks jõuluvanale laulud selged,“ sõnab Oja. „Konkurss paneb repertuaari varakult ette valmistama. Esikohal pole mõõduvõtmine, vaid et ilus jõulutunne tuleks sisse.“

Ursel Oja on ise õppinud akordioni ja koorijuhtimist. Paljud muusikud on õppinud akordioni, see oli ajastu märk. Klaver oli kallis pill, vanemad ei jõudnud seda osta.

„Bändi ei saanud noored aga lõõtsaga minna, ikka klahvpille mängisid. Nii läks ka minuga,“ ütleb Oja, kes on mitmes bändis mänginud klahvpille. Just sel ajal hakkas ta vaatama, kuidas lauljad eksivad, ja tahaks abikäe ulatada.

„Koorijuhi kogemus oli olemas, ühendasin kaks asja ja hakkasin bändis ka vokaalseadet tegema,“ meenutab Oja.

Aastakümnete pikkust lauluõpetaja kogemust hinnates ütleb Ursel Oja, et ta on ise tänu noortele palju arenenud. Kõige rohkem on viinud edasi momendid, kus on tükk aega paigalseis.

„Oled justkui kännu taga kinni ja siis korraga saad lahti. Pärast hakkad mõtlema ja analüüsima, kuidas sa seda tegid ja mis toimis. Väga palju saabki õpetaja oma kogemusest. Aga ka internetimaailm abistab. Hoian silmad lahti.“

Riho Pätsi koolimuusika fondi laureaadid 2019

Täna, 25. oktoobril annab Riho Pätsi koolimuusika fond üle stipendiumi ja ehtekunstnik Jaan Pärna kujundatud rinnamärgi fondi tänavustele laureaatidele: muusikaõpetaja Meeli Nõmmele, viiuliõpetaja Kaido Väljale, helilooja Rasmus Puurile ning lauluõpetaja Ursel Ojale.

• Meeli Nõmme töötab 1987. aastast Põltsamaa ühisgümnaasiumis muusikaõpetaja ja koorijuhina.
• Kaido Välja on Tallinna muusikakeskkooli viiuliõpetaja ja ERSO II viiuli kontsertmeister ning Eesti keelpilliõpetajate ühingu president.
• Rasmus Puuri loomingut on esitanud paljud Eesti professionaalsed kollektiivid. Ta oli XII noorte laulu- ja tantsupeo ideekavandi autoreid ja peadirigendi assistent. Puuri looming kõlas ka 2019. aasta üldlaulupeol.
• Ursel Oja on töötanud muusikapedagoogina 40 aastat. Alates 1998. aastast on ta rütmimuusika lauluõpetaja Ülenurme muusikakoolis ning 2007. aastast Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis.

Riho Pätsi koolimuusika fondi asutasid 2002. aastal institutsioonide esindajad, kellega R. Päts (1899–1977) oli oma eluajal tihedalt seotud: HTM, EMTA, TLÜ, Koolibri kirjastus, Eesti Raadio ja Eesti muusikaõpetajate liit. Fondi tegevuse siht on koolimuusika rajaja, helilooja, uurija, publitsisti ja dirigendi prof Riho Pätsi mälestuse jäädvustamine ning tema elutöö teadvustamine. Aastatel 2002–2019 on fondi laureaadi tiitel omistatud 79 silmapaistvale muusikahariduse edendajale.

Lisaks laureaatide tunnustamisele on fond osutanud kaasabi mitme muusikahariduse projekti elluviimisel ja korraldanud ka rahvusvahelisi konverentse.