See laps

25. okt. 2019 Maie Tuulik kasvatusteadlane - See laps kommenteerimine on välja lülitatud
Maie Tuulik.

Joel Pommerati näidendi „See laps“ lavastas Theatrumis Maria Peterson. Kümne lavapildi kaudu tuuakse selles vaataja ette eri perede väändunud ja võõrdunud suhted. Midagi rõõmustavat seal ei ole. Ainult viiendas pildis on mehe ja naise suhe ilus. Kas põhjus on selles, et neil polnud lapsi? Aga ka selle pildi ilu rikkus ära noor naine, kes surub neile pihku omaenda lapse. „Võtke ta päriselt endale! Mina ei oska ega taha olla ema!“

Autor on oma loo kokku kirjutanud inimeste küsitluste põhjal. Ta intervjueeris Prantsusmaa emasid, isasid ja lapsi. Samasugused vastused oleks ta saanud ka Eestimaalt. Mis meiega lahti on, miks on peresisesed suhted nii jõhkralt vildakad?

Kolmandas pildis põrutab 15-aastane poiss oma haigele isale: „Kärva juba maha, raisk!“. Ja isa tunnistab ametnikule, et poeg peksab teda mõnikord.

Ebanormaalne

Tegelikult jäi silma veel üks natuke rõõmsam lugu. Teises pildis on pühapäevaisa solvunud, kui ta väike tütar teda teietab ja ütleb, et ei igatsegi enam isa järele. Kuidas nii väike laps oskab nii siiralt ja samas nii naljakalt oma rolli täita, imestasin.

Kõige rohkem raputasid mind kaks lugu. Üheksandas pildis on üks naine kutsutud surnukuuri. Tal on julgustuseks kaasas naabrinaine. Hirm, et seal lamab tema poeg, samas keeldumine seda tunnistamast, paiskab mõlemad naised vastandlikesse ja ootamatutesse meeleolupööristesse. Ahastushüüd „Mina tapsin oma poja, kui läksin oma mehe juurest ära!“ ei olnud enam näitemäng, vaid südame põhjast üles kerkinud kahetsus.

Teine lugu hargneb kuuendas pildis. Iseendaga pahuksis ja emotsionaalselt kõikuv ema on armukade ka koolile, kus ta pojal hästi läheb. Ta on ema, kes manipuleerib oma suurest isekusest oma lapse tulevikuga ja ruineerib teda. Kui teadlikult?

Igas loos on erinevad naised, mehed ja lapsed. Neil pole muud seost, kui et kõigil neil on suhted sassis, karmimalt öeldes ebanormaalsed. Ei ole ju normaalne, kui laps suhtub oma isasse põlastavalt, vihkab, tõrjub või süüdistab teda või haub kättemaksu? Ei ole ju normaalne ka see, kui ema ütleb lapsest lahti või kui ema käitumine mõjub lapsele hävitavalt või kui ema halvustab ja materdab oma täiskasvanud tütart?

Laps on alaealine

Mis on meiega lahti? Missuguste mõtetega lahkuvad noored naised ja mehed teatrist? Et laps on kallis projekt, seda on meedias piisavalt palju kajastatud. Nüüd siis tuleb välja, et laps on ka ohtlik projekt. Et püüa, kuidas tahad, midagi läheb ikka viltu.

Tegelikult see ju pole nii. Ilma lasteta on elu tühi. Kui noorena ringi kapates sellest aru ei saa, siis vananedes ja rahunedes tuleb see arusaamine varem või hiljem. Annaks taevas, et mitte liiga hilja.

Muutunud on ka see, kuidas me oma lapsi kasvatame. Aga kasvatama neid peab. Laps ei ole täiskasvanule võrdne partner, ta on ikkagi alaealine. Talle tuleb toeks ja suunajaks olla, sest ise ei saa ta veel hakkama. Ülehoolitsemine ja hoolitsuseta jätmine on ühtviisi halvad. Nii nagu ka ahviarmastus ja armastusest ilma jätmine. Või nagu liigne leebus ja liigne karmus.

Kasvatus on nii teadus kui kunst. Ei tohi usaldada ainult üht, eitades teist. Meie aja lapsekesksus nõuab mitte ainult vanematelt, vaid ka õpetajatelt liigset sallivust, sigadustegi suhtes. Kes aga ennast moesuundadel kallutada ei lase, tunneb oma lastest siirast rõõmu. Nii siis, kui nad on alles väikesed, kui ka siis, kui nad on saanud täiskasvanuks. Armastuse side on hävimatu.

Lõpetuseks. Näitemäng ise oli võimas. Poolteist tundi ilma vaheajata. Katkematult vahelduvates lavapiltides saab näha kiireid ümberkehastumisi ja tõeliselt nauditavat näitlejameisterlikkust. Kauakestev aplaus näitas publiku tänu.


Comments are closed.