Üks rääkimata lugu kaasavast haridusest
kaasava hariduse tingimustes. Foto: Ilmar Saabas, Ekspress Meedia
Kaasava hariduse mõte on suurepärane, aga see ei tööta, sest koolid ei ole selleks valmis, ütleb Julia, kelle poja põhikooliaeg oli pidev enese tõestamine ja võitlus. Ema tundis kõik need aastad survet: viige oma teistest erinev laps siit koolist ära.
Julia räägib oma poja loo. Ta ei soovi nimetada poja ega selle kooli nime, kus poeg õppis, kuna probleem on tema hinnangul üleüldine. Küll aga loodab ta, et sellest saavad tuge teised temaga sarnases olukorras olevad lapsevanemad.
Juba kooli minnes oli selge, et poiss pole samasugune nagu teised. Lapse kõne arenes aeglaselt ja iga asja õppimine oli talle raske. Neljandas klassis pandi diagnoos. Selgus, et tema väikeaju on teistsuguse anatoomiaga kui teistel, ning see väljendubki eeskätt kõne- ja õpiraskustes. „Tal on praeguseni raskusi keerulisest kõnest arusaamise ja enda väljendamisega, pikad keerulised tööülesanded tema puhul ei toimi. Intellektiprobleemi ei ole tal kunagi olnud, sõnavara ja keeleoskus areneb, aga mitte nii kiires tempos kui teistel,“ selgitab Julia.
Esimeses klassis õppis ema koos lapsega ööd-päevad, et teistega sammu pidada. Ka edaspidi ei läinud lihtsamaks. „Selgitasin talle materjali aeglaselt lõikude kaupa ja näitlikke vahendeid kasutades ning omandasin tänu sellele eripedagoogilisi võtteid ise sellest aru saamata. Poeg sai hakkama, aga ainult minu abiga. Igal õhtul pärast tööpäeva lõppu tegelesin temaga neli-viis tundi. Õpetasin teda, nagu oskasin: kirjutasime sõnu lipikutele, laulsime, joonistasime palju. Ta omandas kõike väga aeglaselt: see, mille teised õppisid ära viie minutiga, võttis temal kaks tundi ja mõnikord mitu õhtut. Sellest hoolimata tuli ta tihti koolist koju kahega. Paar esimest aastat palusin õpetajat, et ta püüaks küsida nii, et pojal oleks võimalik vastata. Õpetaja aga andis mulle puudega laste kooli voldiku, öeldes, et poja koht on seal. Seda anti mulle mõista igal aastal. Kahtlemata oli poisi õpetamine õpetajate jaoks lisakoormus, mida nad ei soovinud teha.“
Julia käiski mõne erikooli direktoriga vestlemas, kuid sai aru, et sealne lihtsustatud õppekava on poja jaoks liiga lihtne, poiss suutis rohkem. Ta uuris, et isegi Astangu keskuses, mis ongi mõeldud erivajadusega noortele, nõutakse eriala õppimiseks vähemalt põhiharidust.
„Tean, et enamik selliste laste vanemaid viib lapse varem või hiljem erikooli üle, ja saan ka aru, miks. Siis ei pea nii palju tööd tegema ja pere saab elada normaalset elu,“ arutleb Julia. „Võib-olla neil on rohkem kindlust, mis lapsest edasi saab, ja pereliikmetest tuge. Minu poja isa distantseerus juba siis, kui laps oli väike, nii et praktiliselt teda meie elus ei olnud. Pärast diagnoosi selgumist keeras aga täiesti selja. Just poja tulevikule mõeldes läksin teadlikult väga rasket teed, sest tundsin, et nii on õige. Küsisin endalt, et kui ma kooliajal ei vii poega päris eluga kokku, millal ma seda siis teen. Tahtsin anda talle maksimumi, et ta iseseisvalt hakkama saaks.“
Oluline põhjus oli ema sõnul seegi, et poiss kohaneb väga aeglaselt, neil oli kokkuhoidev ja sõbralik klass ning koolivahetus oleks olnud tema jaoks raske. „Ta oli selle keskkonnaga harjunud, kaaslased tundsid teda ja tema neid esimesest klassist peale. Nägin, kui toetavalt teised lapsed temasse suhtusid. Kaasava hariduse suur pluss ongi, et see kasvatab lastes empaatiatunnet ja siin võivad lapsed olla palju küpsemad kui täiskasvanud. Võtab aega, enne kui täiskasvanute hoiakud ja arusaamad muutuvad.“
Julia ütleb, et kuigi koolis olid tugispetsialistid, ei saanud poeg piisavalt tuge. „Talle määrati ja koostati küll individuaalsed õppekavad, aga minuni need ei jõudnud. Kui ma üheksandas klassis lõpuks poja õppekava nägin, sain aru, et see oli tehtud linnukese pärast, selle järgi ei olnud võimalik õppida. Kuigi koduseid ülesandeid lubati anda vähem, sellega ei arvestatud ja tihti tegi laps kodus sama palju kui teised. Kuna poja terviseprobleem on selline, mis kohe välja ei paista, arvasidki ilmselt paljud õpetajad, et poiss on laisk või ei suuda õppida. Oli ka õpetajaid, kes teda toetasid. Enamikul neist oli kas eripedagoogi haridus või isiklik kokkupuude HEV-õpilastega.“
Lisaks sellele, et poeg iga päev kodus mitu tundi õppis, käis ta kõik need aastad iga nädal ka eratundides. „Sain aru, et aeg on piiratud ja igale poole ei jõua, ning valisin neli ainet: matemaatika, vene keele, inglise keele ja eesti keele. Eratunnid olid küll tasulised, aga see oli ka minu puhkeaeg. Sel ajal, kui ta oli vene keele tunnis, ma magasin. Matemaatika ja inglise keele tunni ajal käisin poes. Tempo oli tohutu. Õppisime isegi suvel. Saime õnneks järgmise klassi õpikud koolist juba kevadel, et mõned olulised teemad ette õppida. Koolivaheaeg oli ainus vaba aeg, seda ootasime mõlemad ja siis sai mõnikord ka teatris käia.“
Et saada aru, kuidas poega aidata, luges Julia Harvardi ülikooli neuroloogiateadlaste käsitlusi aju arengu kohta. „Mõistsin, et mis tahes laadi ajukahjustuse korral aitab ainult töö: et suuta paremini rääkida, kõnest aru saada, lugeda, kirjutada, keeli õppida, tulebki pidevalt harjutada ja pingutada. Ajukahjustuse puhul on õppimine ühtlasi ravi. Sain Tartu neuroloogidelt kinnitust, et olen õigel teel: kõik testid, mida poeg regulaarselt tegi, näitasid, et ta areneb.“
Tuli ette selliseidki päevi, mil poeg kaotas usu ega tahtnud kooli minna, meenutab Julia. „Kui tal oli emotsionaalselt väga raske, veensin teda mitte alla andma ning selgitasin, et ta saab halbu hindeid mitte seepärast, et ta kodus ära ei õppinud, vaid õpetaja ei oska teda küsida nii, et ta saaks vastata. Rääkisin talle, et tähtis ei ole hinne, vaid see, et ta teab. Rõhutasin, et ta õpib endale, ning selleks, et elus hakkama saada. Olen temaga väga aus ja otsekohene, ta teab, et peabki rohkem töötama kui teised. Õnneks on ta loomult rahulik, rõõmsameelne ja vastupidav, mis on tema tugevus.“
Kuuendas klassis, kui programm muutus raskemaks, püüdis Julia taotleda pojale suuremat rahastust, et õpetajad saaksid temaga enam individuaalselt tegelda ja hakkaksid temast paremini aru saama, aga kool ei olnud sellest huvitatud ega toetanud teda.
Üheksandas klassis, kui päevakorda tõusid lähenevad lõpueksamid, hakkasid toimuma ümarlauad, kus osalesid kooli direktor, eripedagoog, õpetajad ja Innove esindajad, kes kõik olid seda meelt, et poeg ei suuda eksameid ära teha, räägib Julia. „Nad püüdsid mind veenda, et ta loobuks riigieksamitest. Ma ei olnud nõus. Kui oleme üheksa aastat vaeva näinud, ei saa viimasel hetkel alla anda. Pealegi teadsin ma, et ta põhikooli materjali oskab. Olen Innoves väga pettunud. Just Innove spetsialistid oleksid pidanud poja eest seisma, aga nad ei teinud seda, vaid võtsid omaks kooli seisukoha, et laps ei saa hakkama. Üks spetsialist ütles mulle, võib-olla naljaga pooleks, et eks pöörduge siis õiguskantsleri poole. Pöördusingi. Eelmise aasta lõpus kirjutasin õiguskantslerile ja palusin muuta eksamitingimused selliseks, et laps saaks näidata oma teadmisi, ning jaanuaris sain vastuse. Õiguskantsleri otsus oli toetav: seadusega on igal inimesel Eestis õigus omandada põhiharidus ja Innove peab pojale eritingimused võimaldama.“
Julia saatis õiguskantsleri otsuse ise Innovesse edasi, kuna ta ei uskunud, et kool seda teeb. Hiljem selguski, et kool ei olnud poja jaoks eritingimusi taotlenud.
„Mäletan seda tunnet, kui mõni päev enne eksamit ei olnud veel teada, mis tingimustel poeg hakkab eksameid tegema. Mõistsin, et võitlen üksinda terve süsteemiga. Sel hetkel otsustasin, et kui see kõik ükskord lõpeb, lihtsalt pean sellest kõigest rääkima, sest selliste raskustega ei tohiks ükski laps ega lapsevanem kokku puutuda,“ sõnab Julia.
Vaid kaks päeva enne esimest eksamit saabus Innovest lõpuks vastus. „Pojale lubati eksamite ajal mõningaid eritingimusi, mitte kõiki, mida ma taotlesin. Aga see, et ta sai eksamid sooritada eraldi ruumis, talle anti ajapikendust ja loeti osa ülesandeid ette, aitas kaasa, et ta tegi nii matemaatika, inglise keele kui ka eesti keele eksami ära esimesel katsel ning kõigi kolme eksami tulemus jäi 51–58 punkti vahele, samas kui mitu õpilast koolist eksamit ei sooritanud.“
20. juunil sai noormees kätte põhikooli lõputunnistuse. Julia peab seda suureks saavutuseks, mille taga on nende mõlema tohutu töö. „Sügisest õpib poeg ühes kutsekoolis IT-alal. Tal on nüüd võimalus omandada eriala, mis talle meeldib ja sobib, ta oskab mitut keelt, matemaatikat, keemiat, ajalugu, füüsikat ja teisi aineid, ta on integreerunud ühiskonda. Seda kõike ei oleks, kui ma ei oleks tema tuleviku nimel võidelnud.“
Rakvere põhikooli direktor, eripedagoogide liidu juht Lea Pilme, kuidas aitab erivajadusega lapse arengule kaasa lapsevanema toetus ja pühendumine?
Vanemate toetus aitab palju kaasa. Kui kodu on toetav, võib ka akadeemiliselt vähem võimeka lapse areng järjekindla töö, harjutamise, kordamise tulemusena olla märkimisväärne. Iseasi, et sellega võib vanem lapsele ka liiga teha. Kui laps päevas tundide viisi aina õpib, ei tea kunagi, kuidas ta psüühika vastu peab ja millal see piir ette tuleb, et ta ühest hetkest enam üldse ei taha või ei suuda õppida. Tegelikult oleks vaja teda teistmoodi õpetama ja aitama hakata.
Halvemad on muidugi vastupidised lood, kui lapsevanem leiab, et mitte midagi ei ole vaja teha, ega luba last aidata. Selliseid juhtumeid, kus lastekaitsel tuleb sekkuda, ikka on. Et kool saaks panna lapse õpiabirühma, toetada teda eripedagoogi ja logopeedi juures või soovitada talle individuaalset õppekava, peab lapsevanem andma nõusoleku. On olnud juhtumeid, kui pere abist keeldub.
Kas teie pika praktika jooksul on juhtunud, et laps viiakse liiga ennatlikult üle lihtsustatud õppekavale?
Pigem ei. Võib-olla varasematel aegadel seda oli, enam mitte. Keerulised on juhtumid, kui laps on pärit sotsiaalselt väga nõrgast perest, kus teda ei toetata ja ta abi ei saa. Siis võivad kehvad eeldused võimenduda ja spetsialistidel on väga raske aru saada, kumb lapse õpivõimet mõjutab, tema vaimne potentsiaal või keskkond.
Praeguseni seostavad veel paljud lihtsustatud õppekava ainult intellektipuude diagnoosiga. Samas on meil autismispektri häirega lapsi, kelle potentsiaalne intelligents on üsna heal tasemel, aga nad on tugevad kas mingis kindlas valdkonnas või on see pilt mosaiikne: mõnes asjas on nad väga nõrgad, teises väga tugevad. Autismist tulenev käitumuslik ja sotsiaalne pool võib hakata õppeprotsessis osalemist nii tugevalt takistama, et laps jääbki maha ega ole võimeline tavaprogrammi ja tempoga edasi minema. Mingil hetkel selgubki, et ta vajab teistmoodi mahu ja metoodikaga lihtsamat õpet.
Kui palju saavad koolid pakkuda individuaalõpet?
Koolidel on võimalus teha tuge vajavate õpilastega tööd individuaalselt või väiksemas grupis. Seda muidugi juhul, kui spetsialiste on piisavalt. Koolidirektorina näen, et aina keerulisem on leida inimesi, kes vastavad kvalifikatsioonile ja on ka sisuliselt pädevad. On väga suur väljakutse leida õpetajat, kes võiks hariduslike erivajadustega õpilastele tunde anda ja oleks võimeline ka keerulisemaid lapsi õpetama. Samas kui läheneda probleemidele paindlikult ja asjad hästi läbi mõelda, leiab alati mingi lahenduse.
Ristiku põhikooli HEV-koordinaator ja Tallinna õppenõustamiskeskuse koordinaator Ruuda Lind, kuidas saab kool aidata õpilasi, kes vajavad tavalisest rohkem tähelepanu?
Kool peab üle vaatama, millised võimalused tal on: kui tuge vajavaid õpilasi on rohkem, saab avada kas tõhustatud toe klassi (õpiraskustega lapsed) või eritoeklassi (endise nimetusega väikeklass). Kui tuge vajavaid lapsi on vähe ja klassi avada ei saa, võib õpilasele teha paindliku õppekava ja pakkuda talle osas õppeainetes individuaalset õppekava ja individuaaltunde.
Viimast võimalust olengi alati soovitanud just n-ö piirialaste laste puhul, kellele mõnes aines sobib individuaalne õppekava. Selline õpilane võiks põhiaineid õppida individuaaltundides ning loov- ja oskusaineid koos klassiga.
Kui kool näeb vajadust vähendatud õpitulemustega individuaalse õppekava järele, tuleb vanemal pöörduda Rajaleidja poole selleks soovituse saamiseks. Sellist süsteemi peaks olema võimalik rakendada igas Eesti koolis. Rohkem võiksid individuaalseid õppekavu rakendada ka kutsekoolid, minu teada tehakse seda praegu veel vähe.
Spetsialistina arvan, et igal õpilasel peab olema talle võimalikult sobiv õppekava. Kui ikka on näha, et lapsele sobib paremini lihtsustatud õppekava, tuleks vanemal seda mitte karta, vaid Rajaleidja soovituse korral rakendada, et mitte kahjustada lapse tervist ja närvisüsteemi. Üle jõu õppimine kahjustab päris kindlasti lapse psüühikat.
Mis saab siis, kui lapsevanemad ei ole lihtsustatud õppekavaga nõus?
Olen 40 aastat töötanud Ristiku põhikoolis ja tean, kui valuline on vanemate jaoks Rajaleidja soovitus viia laps üle lihtsustatud õppekavale, kui selgub, et talle n-ö tavaõppekava ei sobi. Seaduse järgi peab nüüd iga üldhariduskool Eestis LÕK-i järgi lapsi õpetama. Kui lapsevanem pole lihtsustatud õppekavaga nõus, tuleb kaaluda vähendatud õpitulemustega individuaalsete õppekavade rakendamist, mida Tallinna koolid teevad viimasel ajal üsna hea meelega. Sel puhul peab olema Rajaleidja soovitus. Aga iga individuaalõppekava tuleb koostada nii, et see arvestaks lapse võimetega, vastasel juhul see ei tööta.
Kui palju on vanemaid, kes lapse arengusse maksimaalselt panustavad?
Usun, et iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Kodu tugi on kahtlemata äärmiselt oluline ja minu kogemus näitab, et see on andnud häid tulemusi. Rõhutan, et kodu tugi peab olema kooskõlas kooliga. Emad on lapse pärast mures ja käivad paljude spetsialistide juures: õppenõustamis- ja rehabilitatsioonikeskuses, logopeediakliinikus ja lapse vaimse tervise keskuses, ilma et saaksid päriselt just seda abi, mis nende arvates lapsele parim on. Jooksmist ühe spetsialisti juurest teise juurde ja topeltnõustamist on palju, aga vajalik abi jääb saamata, kui sellesse võrgustikku ei kaasata kooli. Nii ei teki lapse ümber toetavat süsteemi, kõik on justkui eraldiseisvad abinõud, mida korraks rakendatakse, kuid mis seejärel vaibuvad.
Mis on õppenõustamiskeskuse roll?
Õppenõustamiskeskuses on meil väga hea ekspertide meeskond, mis töötab juba teist aastat. Sinna kuuluvad psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog ning vajadusel kaasatakse ka teisi spetsialiste. Eksperdid lähevad kooli kohale ning annavad nõu tugisüsteemide ja näiteks õpilasele sobiva tunniplaani koostamise asjus ning kõiges muus. Nad istuvad vajadusel ka tundides, jälgivad, mis toimub, ning nõustavad õpetajaid, kooli juhtkonda, vanemaid. Üsna tihti puutub see meeskond kokku ka sellega, et õpilastele ei ole tehtud individuaalseid ainekavu ega rakendatud piisavalt tugimeetmeid.
Kuna riik on andnud tuge vajavate laste toetamiseks viimasel ajal raha üsna palju, peaks kool iga õpilase jaoks talle vajaliku tugisüsteemi looma ja vajadusel kutsuma appi õppenõustamiskeskuse või Rajaleidja meeskonna, kes vaatleb, aitab asju selgitada ja kujundab võrgustikutöö. Kool ei tohiks jääda probleemidega üksi, vaid siiski kaasama rohkem välisvõrgustikku. Muidu võib kergesti tekkida lapsevanema ja kooli vastuseis, mis võib viia koolivahetuseni, aga ei pruugi lahendada probleemi.
Pae gümnaasiumi direktor Izabella Riitsaar, kuidas teie koolis erivajadusega õpilasi toetatakse?
Erivajadusega õpilasi tuleb kooli iga aastaga rohkem ja nende probleemid on väga erinevad. Meil on koolis üle 1200 õpilase ja neist rohkem kui sada ehk ligikaudu 10% õpib individuaalse õppekava alusel.
Oleme korraldanud oma töö nii, et alustame juba eelkoolist. Lasnamäele kerkib pidevalt uusi maju ja kolib noori peresid, mistõttu koolitulijate arv kasvab, eelkoolis on meil igal aastal ligi 160 õpilast. Nendega töötavad mitte ainult klassiõpetajad, vaid tunde viivad läbi ja lapsi jälgivad ka logopeed ja psühholoog, et näha, milliste probleemidega võime juba esimeses klassis kokku puutuda. Ühtlasi antakse lapsevanematele nõu, millise spetsialisti poole tuleks pöörduda, et lapse koolitee kulgeks paremini. Teeme koostööd ka lasteaiaõpetajate ja juhtidega. Hiljuti toimuski ümarlaud, mille teema oli HEV-õpilaste märkamine juba lasteaias. Rääkisime vastastikku, mida teeb lasteaed, millega puutub kokku kool ning kuidas saame teineteist aidata.
Kuna koolivalmiduskaart ei anna lapse kohta täit infot, ootame vanematelt usaldust. Saan aru lapsevanematest, kes ei taha lapse probleemist avameelselt rääkida, kuna kardavad, et kool ei taha sellist last vastu võtta: mitte lapse puude pärast, vaid kuna koolil puudub ressurss aidata last nii, nagu too seda vajaks. Pere kardab, et last hakatakse kohtlema teistest erinevalt. Kui näeme, et lapsega on midagi lahti, kutsume lapsevanemad kooli ja püüame perega luua usaldusliku suhte.
Kas on olnud juhtumeid, et kool püüab aidata, kuid vanemad ei hooli?
On olnud igasuguseid juhtumeid. Kui lapsevanem ei tee koostööd, on koolil võimalus, oskused ja missioon last toetada. See ongi kooli kohus. Klassijuhataja on enamasti esimene, kes märkab, samuti aineõpetajad. Tähtis ongi lapse muresid ja probleeme võimalikult vara märgata.
On teil kõik tugispetsialistid olemas?
Jah, meil on aastate jooksul õnnestunud leida oma kooli väga hea tugimeeskond: HEVKO, eripedagoog, kaks logopeedi, kaks sotsiaalpedagoogi, psühholoog, abiõpetajad.
Tugispetsialiste on vähe ja neid ei valmistata vene koolide jaoks Eestis ette. Õnneks tegelevad Tallinna linn, haridusamet ja õppenõustamiskeskus selle probleemiga. Esimene lend logopeede on Peterburi ülikooli toel õpingud lõpetanud, samuti tehakse koostööd Moskva kõrgkoolidega. Teadvustades probleemi, et erivajadusega lapsi on palju, oleme koolitanud üle poole oma õpetajatest 560-tunnistel eripedagoogika kursustel, aga sellest üksi ei piisa. Üks asi on kuulata loenguid, hoopis teine õpitut töös rakendada.
Kas koolis on ka väikeklassid?
Väikeklasse meil pole, selleks pole koolimajas lihtsalt ruumi. Küll aga oleme alates teisest klassist moodustanud kõigis paralleelides kuni kümnest õpilasest koosnevad ainerühmad, kus õpivad lapsed, kellel on õppetöös raskusi ning kellega töötab neile sobivas tempos eripedagoog. Kui klassis on üle 30 õpilase, ei jõua üks õpetaja seda tööd teha. Väikeses rühmas saab iga õpilasega individuaalselt tegelda, kusjuures vahel tuleb need rühmad omakorda kaheks jagada, kui õpilased omavahel ei klapi.
Praegu on meil 9. klassis ka üks õpilane, kes teist aastat õpib põhiaineid üks ühele õppes, oskusaineid aga klassiga koos. Kuigi õppenõustamiskeskuse ja Rajaleidja spetsialistid leidsid, et laps vajab teistest erinevat õpetamist, ei soovinud ema teda teise kooli üle viia ja ma saan temast aru. Laps on õppinud esimesest klassist alates ühes koolis, kus ta tunneb kõiki oma kaaslasi ja õpetajaid ning see oleks tema jaoks liiga suur muutus, mõistlikum oli korraldada talle individuaalõpe oma koolis.
Kuidas õpetajad kaasava haridusega hakkama saavad?
Õpetajad suhtuvad väga mõistvalt. Kui selgub, et mõni õpilane vajab erilist kohtlemist, näiteks on tal vaja ülesannete täitmiseks või kontrolltöödeks rohkem aega, kutsume kokku kõik selle klassiga töötavad õpetajad, selgitame neile olukorda ja oleme senini suutnud kokkuleppele jõuda. Iga last tuleb õpetada vastavalt tema võimetele.
Väga palju sõltubki õpetaja häälestatusest, aga mitte kõik õpetajad ei saa hakkama.
Kui suur probleem on vene kodukeelega õpilaste jaoks eesti keel?
Osa õpilasi vajab tõepoolest eesti keele õppimisel tuge, nii et ka eesti keelest erinev kodukeel on omamoodi erivajadus. Juba eelkoolis on meil keelekümbluse ettevalmistusrühmad ning õpilastel, kellel on probleeme sotsialiseerumisega, logopeedilised või käitumishäired, soovitatakse mitte alustada varase, vaid hilise keelekümblusega viiendas klassis.
Algklassides töötavad ka arenguringid, kus on võimalik praktiseerida eesti keelt ja valmistada õpetaja juhendamisel ette koduseid ülesandeid, kuna paljud lapsevanemad last kodus aidata ei suuda.
Kas olete pidanud soovitama mõnel perel oma laps erikooli panna?
Oleme pidanud soovitama, kui meil ei ole võimalik last toetada ja me ei saa talle pakkuda üks ühele õpet. Kui õpilane tundides midagi ei omanda, kaotame lihtsalt aega ja see on lapse suhtes kuritegu. Kui õpilast on võimalik sel määral toetada, et ta saab meie koolis hakkama, tuleb seda tingimata teha. Kõige tähtsam on mõelda, mis saab õpilasest pärast kooli lõpetamist: kui hästi ta on ette valmistatud eluks väljaspool koolimaja seinu ja milliseid kutseõppe erialasid on talle pakkuda.
Reaalsus ja ametnike arvamus. Kui kõik on nii ideaalne miks sellised juhtumid on? Imelik lugeda, kuidas suunatakse lapsi koolist välja või lihtsustatud õppekava peale. Sellest on lihtsam ainult õpetajatele, kes ei pea enam õpetama. Aga mis lapsest saab, kui tal puudub normaalne põhiharidus, kuidas tal elus läheb ja mis sorti tööd ta teeb järgmist 60 aastat? Milline laps ei saa koolis stressi, raskused ei ole põhjus kooli maha jätmiseks, eriti kui laps püüab ja tahab.
Kui lapsel ei ole käitumisprobleeme ja ta vähemalki saab õppida, teda peab jätma kooli ja võitlema tema eest, mitte suunata välja erikoolidesse.