Väärtustades peresuhteid

Et lapsed saaksid sirguda turvalises keskkonnas, tuleb väärtustada häid peresuhteid ja vaimset vara. Vaimne tervis on kõige tähtsam. Meie, täiskasvanud, peaksime lähtuma soovist korraldada suhteid nii, et lapsed saaksid kasvada võimalikult pingevabas ja eluterves õhkkonnas. Siis on nad õnnelikud, kooliedu on tagatud, nad suudavad tunnis kaasa töötada ja kõik on hästi.

Kui nii oleks, polekski mul võib-olla tööd. Kuid paraku tööd jagub.

Toon näite. Kooliprogrammis on sugupuu joonistamine. Kui üks vanem eirab teist vanemat, siis ei tea laps ühe oma vanema juuri ega päritolu, nimesid, vanavanemaid, kuigi ÜRO laste õiguste konventsiooni alusel on lapsel õigus mõlemale vanemale. Kui vanemad pööravad omavahel tülli, ei lubata sageli teisel vanemal lapsega kohtuda. Hoolimata sellest, millised on lahkumineku draamad ja traumad, armastab laps mõlemat vanemat. Ta vajab turvaliseks üleskasvamiseks mõlemat.

Ekslik on arvata, et lapsel on kiindumussuhe ainult emaga, laps on kiindunud mõlemasse vanemasse. Kui seda suhet on varases nooruse toetatud ja arendatud, on lapse enesehinnanguga kõik korras. Kui peres puudub usaldus ja turvalisus, on enesehinnangu vundament mõrane ja raskused tulevad varem või hiljem. Kasuks tuleb, kui jääd alati rahulikuks, toimid südameheadusega ja arendad endas kannatlikkust.

Kõik algab perekonnast

Kui tunded on äärmuses, ei mõelda, et hääle tõstmine, kaklemine, karjumine traumeerib last. Eriti suure trauma saab laps, kes näeb, kuidas üks vanem lööb teist. Sageli kaotavad naised kontrolli oma emotsioonide üle ja viivad mehe selleni, et too tõstabki käe – ta ei oskagi teisiti. Kõik algab perekonnast. Kui laps näeb, et vanem lööb, ja teeb seda korduvalt, õpib ka tema lööma.

Toon näiteks seitsmeaastase poisi, keda ema korduvalt lõi. Poisi väike õde teeb sedasama, mida ema – lööb poissi. Jäetuna avaliku koha mängunurka, helistas laps ükskord isale, et too talle järele tuleks. Ema jõudis kohale paar minutit varem ja viis lapsed ära, kuid kodus sai poiss peksa selle eest, et oli isale helistanud. Korduva löömise tagajärjel saab laps trauma ja kaldub hiljem ärevusele.

Korduv muster ei kao iseenesest. Soome uuringust selgub, et korduvalt vägivaldne pereliige annab selle käitumismustri edasi ja vägivaldne käitumine jätkub põlvest põlve.

Peaksime olema oma tunnete väljendamises teadlikud. Lihtne on küsida: kuidas ma saan sind aidata? Aga kui tihti me seda teeme? Empaatia ja hoolivus eeldavad enesekontrolli, oskust ennast välja elada, maha rahuneda ja omaenda tunnetega toime tulla. Et lapsed saaksid kasvada pingevabas õhkkonnas, on vaja häid suhteid, kokkuleppeid ja empaatiat. Taanis on empaatia isegi õppeainena kooliprogrammis, meil paraku on see vaid suhtlemise mõningate elementidena, aga sellest ei piisa.

Kui kodus tekivad konfliktid, läheb laps pingesse, tekivad ärevus, hirm, väsimus, halb uni, hirmuunenäod, foobiad, neist hädadest saab alguse sageli põdemine. Üleelamistest algavad öine pissimine, püksikakamine, kaka kinnihoidmine. Nende ilmingute puhul on vaja kiirelt abi. Psühhosomaatiliste peavalude ja kõhuvalude põhjust ei pruugi perearst leidagi.

Abi on vaja kohe

Õpetajad saavad väga hea ettevalmistuse, kuidas õpetada oma ainet, läbida õppekava. Kuid kuidas olla suhtlemistreener või lahendada konflikte, märgata, sekkuda, kõige rohkem aga ennetada?

Õpetaja märkab lapse keskendumisraskusi, väsimust, ärevust, kapseldumist iseendasse või endast välja minemist, näeb, et laps ei tule oma tunnete valitsemisega toime. On hea, kui ta saab saata lapse koolipsühholoogi juurde, aga kõik lapsed ei taha sinna minna ja igas koolis polegi psühholoogi. Laps vajab aga abi kohe.

Igal lapsel peab olema võimalus saada kooli või lasteaia kaasabil tugiisik, kes on talle sõbrana toeks, kas või ajutiselt. Meil oli tore projekt „Vanem õde, vanem vend“ – sellest oli abi. Aga see projekt on lõppenud. Projektide viga on see, et need saavad läbi. Kuid abi ja toetus vaimsete probleemide puhul peaks olema pidev, nagu on paljudes koolides, kus on sotsiaalpedagoog, koolipsühholoog, logopeed. Mõnes suures koolis on isegi kaks psühholoogi. Enamikus koolides pole aga koolipsühholoogi õpilaste arvu vähesuse tõttu.

Meil on koolipsühholoogide ühing, mille asutamise juures ma olin. On üksused, kust saab abi, on palju pereterapeute, kuid paraku ei suuda kõik vanemad seda teenust osta. Valehäbi, süütunne vm takistab abi otsimast.

Mul on nõustamisel teismelisi, kes hommikul ei suuda kooli minna. Põhjus võib olla lihtne: enne oli sõbranna või sõber, kellega oldi koos, aga too läks teise klassi või kooli ja sellega kadus kõige olulisem tugiisik. Selle tagajärg võib olla mahajäetus, nukrus, kurbus ja üksildus.

Kui noored õigel ajal abi ei saa, otsivad nad enesega toimetulekuks tuge mujalt ja leiavad narkootikumid, kanepi, sigaretid ja alkoholi. Need kõik viivad tervise halvenemiseni ja takistavad lapse väljakujunenud taju arengut, võtavad ära õpivõimekuse ning vähendavad tulevikuvõimalusi. Nii välditakse tihti probleeme, mida on raske lahendada.

Teisalt tahetakse koolis keerulistest lastest lahti saada. On vaja korraldada tegevusteraapiat. Ja kes peaksid lastega tegelema? Ema ja isa, perekond. Jõuame tagasi selle juurde, kui tähtis roll on perekonnal.

Lastele meeldib arutleda

Viimasel ajal torkab silma peretülidest alguse saanud kohtulugude paljusus, kus üks vanem astub teise vastu üles. Ma pole kunagi soovitanud kellelgi kohtusse minna, vaid püüda lahendada asjad omavahel. Minu väide on, et kui oleme saanud sängi jagada – aga lapsed sünnivad armastusest –, saame teha ka uusi, lapse emotsionaalsetest vajadustest lähtuvaid kokkuleppeid. Rootsi ühiskonnas see põhimõte toimib. Meil paraku on palju õppida, et oma empaatiatunnet arendada ja kasvatada lapsi paremat eeskuju andes.

Minu viimased kohtumised lastekaitsjatega näitavad ilmekalt, et nende tegevus pole kohati tõhus. Kindlasti on toredaid lastekaitsetöötajaid, aga on ka neid, kes ei tee oma tööd mitte lapse vajadustest lähtuvalt, vaid jõupositsioonilt, ja need lood jõuavad meediasse ja kohtusaali.

Nii nagu õpetajatele on õpetatud kaasava hariduse uusi põhimõtteid, seda, kuidas oma ainet anda, peaks lastekaitsetöötajail olema esikohal, kuidas arendada võrgustikutööd nii, et laps saaks kasvada turvalises kodus mõlema vanemaga suhteid hoides.

Ühtegi probleemi ei saa lahendada rääkimata. Lastele meeldib väga arutleda. Teismelistelt, kellega oleme pereteraapias lõpule jõudnud, küsin alati, mis on neid kõige rohkem aidanud. Vastus on: arutlemine nendega, keda ma saan usaldada. Loomulikult peaks see olema lapse oma perekond.