2020 on eesti rahvajutu aasta

22. nov. 2019 Tiina Vapper toimetaja - 2020 on eesti rahvajutu aasta kommenteerimine on välja lülitatud
„Kui elame ainult tänapäevas ja unustame, mis oli enne meid, järjepidevus katkeb. Juured jäävad nõrgaks ja võivad kergesti katkeda tormituultes,“ tõdeb jutuvestja Piret Päär. Foto: Tiina Vapper

Jutuvestja Piret Pääri eestvedamisel pea 30 aastat tegutsenud rahvakultuuri keskuse jutukool on kuulutanud järgmise aasta eesti rahvajutu aastaks ning kutsub kõiki koostööle.

Eesmärk on tutvustada kogu aasta jooksul eesti rahvajutte ja allikaid, kust neid leida.

Teema-aasta avatakse 11. ja 12. jaanuaril seminariga Männiku metsatalus Viljandimaal, kus jagatakse kogemusi, arutatakse ja nuputatakse, mida koos ette võtta, et me tunneksime paremini oma rahvajutte.

Et lõke ei kustuks, tuleb sinna aeg-ajalt puid juurde lisada. Samamoodi vajab ka rahvajutu aasta pidevat hoolt. Korraldajate soov on, et igas kuus toimuks ühes või teises maakonnas mõni suurem üritus: jutupäev, näitus, rahvajutumatk, konverents, seminar, lastevanemate koolitus jne. Koostööpakkumised on teretulnud.

Uue aasta alguses esitab jutukool kõigile jutusõpradele ka ühe põneva väljakutse, mistõttu tasub end nende tegemistega kursis hoida.

Piret Päär, kui palju eestlased oma rahvajutte teavad-tunnevad?

Paraku üsna vähe. Rahvajutukogumikke osatakse nimetada ühe käe sõrmede jagu. Sama on juttudega. Enim tuntud on „Reinuvader Rebase lood“, „Vaeslapse käsikivi“, „Kaval-Ants ja Vanapagan“, samuti mõned Kreutzwaldi muinasjutud, nagu „Kullaketrajad“, „Põhjakonn“, „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“. Kui aga palun neid jutustada, ei osatagi. Võtame kasvõi reinuvaderi lood, justkui teame neid, aga kui küsida, kes oli Kaanekangutaja, teavad vähesed, et selle nime pani rebane esimesele väljamõeldud sugulasele, kelle varrudel ta väidetavalt käis, tegelikult aga sahvrisse hiilis, rasvapüti kaane lahti kangutas ja selle ajapikku tühjaks sõi. Lood teadagi ju varieeruvad. Nii võib juhtuda, et rasvanõu omanikeks on kass ja hiir. Kurjategijaks võib osutuda kass ja esimese lapse nimeks olematutel varrudel saab Natukenahas. Võimalus on ka, et paha peal käib hiir ja tema esimese ristilapse nimeks olevat saanud Veidi veeret. Variante on veelgi.

On kurb, et me ei tunne enam oma rahvajutte. „Punamütsikese“ ja „Kolme põrsakese“ jutustamisega ei jää keegi hätta, vähemalt kümmet klassikalist muinasjuttu osatakse rääkida une pealt, oma rahvajuttudega jääme jänni. Ometi on näiteks „Marjakobara“ kogumiku lood ka maailma kultuuripildis väga erilised, sest paljudel rahvastel ei ole enam säilinud sedalaadi lauludega muinasjutte.

Omapärimuse väärtustamine rikastab ka ühe rahva ühisosa. Krista Kumberg, kellel palusime kirjutada teema-aasta üleskutse, küsib tabavalt, mis on praegusel üleilmastumise ajal need raamatud, luuletused ja laulud, mida kõik eestlased teavad ja milles eri põlvkonnad ühise jututeema leiavad, ühtehoidmist tajuvad, üksteist poolelt sõnalt mõistavad. Kas ei võiks meie esmaseks ühisosaks olla eesti rahvajutud? Siin on ruumi kaasamõtlemiseks küll.

Seepärast otsustasimegi jutukooliga terve järgmise aasta pühendada eesti rahvajuttudele.

Kultuuriministeerium on kuulutanud 2020. aasta digikultuuri aastaks.

Jah, kuulsin sellest just siis, kui olin oma meeles teinud otsuse selle teema-aasta eestvedamiseks. Huvitav kiige kujund tuli mul silme ette, kus ühel pool istub tänapäeva digimaailm oma lõputute võimalustega ja teisel suuline traditsioon vana pärimuse ja sügavate juurtega. Digiilma haavatavus ilmutas end hiljaaegu tormituulis. Juttude ja lugude saatus oleneb ainult meist endist – kas jutustame, kas kuulame, kas pärime. Samas võivad digilahendused teha rahvajuttude kättesaadavuse huvilisele kiiremaks ja mugavamaks. Põnev saab olema, kuidas siduda neid kahte maailma, mis kogemata korraga üldsuse tähelepanu alla on sattunud. Põnev, aga mitte kerge.

Mis rahvajutu aastal toimuma hakkab?

Kutsume koostööle eri organisatsioone: raamatukogusid, koole, lasteaedasid, kogukonna ühendusi – kõiki, kes tahaksid oma kodukohas aasta jooksul kasvõi ühe rahvajutu ürituse korraldada: seminari, konverentsi, jutuõhtu, -hommiku või -öö. Hakatuseks kutsume kõiki huvilisi 10.–12. jaanuarini Viljandimaal toimuvale seminarile kuulama, kaasa mõtlema, arutlema ja ideid jagama. Omavahel kutsume seda kokkusaamist kaanekangutuseks. Räägime rahvajuttude üldisest taustast ja arenguloost, õpetajad-praktikud jagavad kogemusi muinasjuttude kasutamisest oma töös ja muidugi jutustame ka lugusid.

Kohale on lubanud tulla ka Eesti rahvaluule arhiivi folkloorirahvas, kellega meid on sidunud aastaid hea koostöö. Tihti on just nende käes võti ühe või teise jutu mõistmisel. Sageli võõristatakse rahvajutte, kuna ei teata, mis on mis ja kes on kes. Paljud lood on seotud uskumustega, millel tänapäeva inimese jaoks pole enam tähendust. Ometi võib selguda, et endale teadvustamata oleme siiski nendega seotud. Võtame näiteks surnuaia, see on püha koht ka tänapäeval. Seal on omad reeglid, mida võib, mida mitte. Ja läbi aegade on olnud parim viis neid kirjutamata seadusi lastele selgitada lugude kaudu. Vanad rahvajutud võivad tunduda lapsevanemale ehk liiga otsekohesed, karmid. Aga kas ikka on nii, kui mõtleme, mida me televiisorist õhtuti enne uinumist vaatame?

11. jaanuaril esitame kõigile jutusõpradele ka ühe suure ja põneva väljakutse, üleskutse või kaasakutse, kuidas keegi seda nimetada soovib, et nad meiega selle aasta pikkuse rahvajuturännaku või vähemalt osa sellest kaasa teeksid. Selliseid kutseid saab olema veelgi. Eriti vapraid ootavad ka autasud.

Kõige rohkem loodan, et meiega liituvad pered, kelle lugude juurde meelitamine on olnud minu südameasi varsti juba 30 aastat, mil olen jutuvestja olnud. Tean omast käest, kui suur väärtus on lugude jagamisel, kuulamisel, vestlustel omade keskis. Tähtsaim osa jutuvestmises on koosolemine ja suhtlemine. Nii nagu metsas on seentel, samblikel ja puudel maa all nähtamatud salajuured, tekib lugusid vestes samasugune juurestik. Eriline lähedus ja üksteise hoidmine. Ükskõik, mis siis elu hiljem endaga kaasa toob, millised mured ja pettumused inimest ka ei tabaks – see, kellele on lapsepõlves jutustatud ja loetud, on tänu sellele tugevam. Lood on nagu salaloitsud, mis kaitsevad.

Mäletan, et minu vanaisal oli kaks lugu, mida ta mulle alati jutustas.

Seda on paljud rääkinud, et vanaema või vanaisa ei teadnudki rohkem kui kahte-kolme lugu, aga laps võis neid lõputult kuulata. Laps muudkui nuias: „Vanaema, palun jutusta!“ Vanaema ajas vastu: „Mul ei ole rohkem lugusid kui need, mida sa juba tead.“ Laps ei jätnud: „Vanaema, räägi ikka!“ Laps ootaski just seda jutustamisega kaasnevat mõnusat olemist. Õnnistatud on see laps, kes on osa saanud sellest tundest, kui keegi jutustab, aja peatab ja maailma muuta aitab. Mõistsin juba väiksena, et lugudega saab seda teha. Kui ema oli kurb, teadsin, et minu käes on võti, kuidas tema tuju heaks teha. Tarvitses vaid küsida mõnd lugu, aga väikese tahtliku vea hinnaga: „Ema, kas vanaisa oli sealt Roosniku külast pärit või tuli ta sinna?“ Ma teadsin muidugi, kuidas tegelikult lugu oli, aga väike eksimus oli väga oluline. Ema mure oli nagu peoga pühitud, kui ta vastas: „Oh, muidugi ta tuli sinna“, ja siis pidi järgnema juba kogu lugu. Samamoodi toimis see siis, kui ta haige oli. Oli vaja juhtida ta vaid mõne loo soonele, kui ta juba unustaski haiguse. Pärast rääkimise lõpetamist küsis ta juba teed juua ja hetke pärast palus kapi pealt ka oma kudumistööd. Lastega toimib see samamoodi. Tähtis on, et see pinnas, mida jutustamine-kuulamine vajab, on õigel ajal loodud.

Nii õpib laps lugusid väärtustama ja jagama.

Jah, sellega kaasneb palju head, mis kohe välja ei paista. Koolides ja lasteaedades jutustamas käies näen mõne minutiga ära, kes on televiisori ja internetilapsed ja kellele on kodus kasvõi natukenegi jutustatud. Samas need kõige rahutumad lapsed vajavad lugusid kõige rohkem. Et rahuneda, selgineda. Ka lapse väljendusoskus, sõnavara, fantaasia ja loovus arenevad lugusid kuulates. Mõtlen loovust laiemalt, et ka hiljem elus oma teel takistusi kohates ta ei heitu, vaid leiab väljapääsu: kui värav on lukus, siis ehk saab üle aia või aia alt või on kõige targem mõnda aega oodata. Kõigele sellele pannakse alus just lapsepõlves.

Lapsele lugude rääkimist võiks alustada perepärimusest, rääkida, mis seob teda minevikuga ja kes on olnud enne teda. Neid lugusid saavadki jagada ainult pere liikmed ja need lood on ainulaadsed. Nii saabki laps teada, kuidas tema vanavanaisa armastas millegi kohta öelda ja mida tema vanavanaemale lapsena teha meeldis. Samuti armastavad lapsed kuulata lugusid oma emast ja isast – kuidas nad kohtusid või kuidas isa üksinda Norras matkamas käis. Kunagi käisin sõprade peres unejutte jutustamas. Magama minekuga polnud seal peres kunagi probleemi. Kõik tahtsid kuulata muinasjuttu ja olid krapsti voodis. Aga iga jutuõhtu pidi lõppema isa matkalooga. Perelood on kui kullaterad. Neid peab hoidma. Mis ka ei juhtuks, lood jäävad.

Inimestel pole enam aega ega oskust lugusid jutustada ja kuulata.

Paraku küll. Vahel, kui mind mõnele jutuüritusele kutsutakse, sõidan kohale bussiga. Mulle tullakse autoga vastu, ema kõrval istub autos ka laps ja autoraadio mängib. Sellistel puhkudel mõtlen ikka, kui palju väärtuslikku koosolemise aega nad raiskavad. Selle asemel et autoraadio mängima panna, võiks ju hoopis juttu ajada või elu üle arutleda. Otsida seoseid, et laps õpiks ka oma elust pilte ja seiku märkama.

Kurb, et nii palju aega elust kaotatakse raadiole, televiisorile, nutile-netile. Minu meelest on need väärt abivahendid üksikutele inimestele, et oleks natuke seltsi. Lastega pered võiks seda aega hoopis muuks kasutada.

Lapsed on rääkinud, et neile loetakse harva ette, veel vähem jutustatakse. Ka kõige lihtsamaid sõrmemänge, liisusalme, ja -lugemisi, ahellaule ja aheljutte, mida vanasti vanaemad-isad teadsid, ei tunta ja tuleb uuesti hakata õppima.

Arvan, et see, kui hästi laps koolimineku ajaks arvutada oskab, pole kaugeltki nii tähtis kui see, et ta tunneks meie rahvapärimust, mille kaudu saab ka arvutama õppida, aga veel palju muudki.

Kuidas rahvajutuaasta sellele kaasa aitab?

Loodame, et leidub peresid, kes teevad selle rahvajuturetke meiega kaasa ja pühendavad õhtuse televiisori vaatamise aja koos lastega lugemisele ja jutustamisele.

Raamatukogud saavad omalt poolt korraldada jutuüritusi ja teha näitusi.

Õpetajatel on võimalus rahvajuturaamatuid käsitleda tundides. Väga kosutav oleks, kui aineõpetajad omavahel koostööd teeksid ja katsetaksid, kuidas rahvajutte mõnusamalt õppekavaga siduda.

Kui elame ainult tänapäevas ja unustame, mis oli enne meid, järjepidevus katkeb. Juured jäävad nõrgaks ja võivad kergesti katkeda tormituultes.


Eesti rahvajutu aasta tegemistes kaasalöömisest, samuti seminaril osalemise soovist palun teada anda Piret.Paar@rahvakultuur.ee.

Rohkem infot www.rahvakultuur.ee/Jutukool ja Fb Eesti rahvajutu aasta 2020


Comments are closed.