Ummikusse jõudnud noori on üha rohkem
Viimasel ajal loeme ja kuuleme üha sagedamini noorte läbipõlemisest, depressioonist, ennastkahjustavast käitumisest, suitsiididest. Uuringute järgi on vaimse tervise probleemid suurenenud: hinnanguliselt kogeb iga kolmas inimene elu jooksul mõnd vaimse tervise probleemi, pooled neist saavad alguse enne 14. eluaastat.
Ott Oja: „Õpetaja peab olema valmis abivajajat märkama.“
Õpilaste vaimse tervise probleemidega on kokku puutunud ilmselt suurem osa õpetajaist. Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi kooliarenduse konsultant Ott Oja räägib, et soov noorte vaimse tervise parandamisse panustada tekkiski tal „Noored kooli“ programmi ajal ühes väikelinna gümnaasiumis matemaatikaõpetajana töötades. Noorte tõsised mured ajendasid teda liituma ka Eesti noorte vaimse tervise liikumisega, mille juhatuse liige ta praegu on.
Kas õpilastel on probleeme palju?
On küll. Eelkõige neil, kellel eri põhjustel ei ole kodu tuge. See, et 14-aastane peab toime tulema vanemate alkoholismiga … teadsin, et selliseid asju eksisteerib, aga ei olnud pidanud varem sellist last ise toetama.
Omaette seltskond olid viielised, kellel oli tekkinud iseenda, koduste või õpetajate survel kohustus olla kogu aeg tubli. See on raske, arvestades, et iga aastaga õppemaht kasvab ning lisaks nõuavad aega hobid ja muud kohustused. Pidev pingeseisund tekitab hirmu läbikukkumise ees ja see põletab inimese läbi. Ma ei olnud enne kooli tööleminekut vaimse tervise teemadega kokku puutunud ega nende peale sügavuti mõelnud, sest mul on alati olnud toetav pere. Tundus ehmatav, kui paljudel lastel on suuri muresid ja puudub tugi.
Usaldasid nad õpetajale oma muresid?
Usaldasid, aga mitte kohe, see võttis aega. Osal õpilastel sai harjumuseks tulla pärast koolipäeva lõppu minu klassi juttu rääkima. Vestlesime maast ja ilmast, kuni nad hakkasid rääkima ka sellest, mis nende elus toimub. Usun, et noorel õpetajal on lihtsam õpilastega kontakti saada ja nende usaldust võita, aga eeskätt oleneb see siiski soovist ja oskusest kuulata.
Kui raske on lapse muret märgata?
See on hästi erinev. Mõnikord on mure selgelt näha, mõnikord ei paista see üldse välja. Esimene märk on, kui õpilase käitumine drastiliselt muutub, kusjuures see muutus ei pea olema halvemuse suunas. Mul on kogemus, kuidas varem konfliktne õpilane muutus ühtäkki väga vaikseks ja rahulikuks, hakkas tunnis rohkem kaasa tegema. Õpetaja jaoks võib selline areng tunduda igati positiivne, aga tegelikult olid tal kodus tõsised probleemid ja hinges suur mure, mistõttu ta ilmselgelt vajas tuge.
Teine õpilane paistis väljapoole särav, avatud, kõigega hakkamasaav, sisimas aga kannatas tugeva depressiooni all, mis jõudis ühel hetkel välja suitsiidikatseni, mille ta õnneks üle elas. Ühel hommikul ärgates nägin, et ta oli saatnud mulle sõnumi, kust leida tema hüvastijätukiri. Selleks hetkeks, kui ma seda sõnumit nägin, oli suurem oht õnneks möödas. Ta oli öösel EMO-sse viidud, abi saanud ja psühhiaatriakliinikusse ravile saadetud.
Mida õpetaja sellises olukorras teha saab?
See on hästi keeruline olukord. Ka alustavad õpetajad on minult küsinud, mida öelda ja teha, kui midagi sellist juhtub. Kõige tähtsam on sellisel juhul õpilane ära kuulata. Oleme istunud õpilasega kahekesi klassiruumis täielikus vaikuses pikka aega, enne kui ta on valmis midagi rääkima. Kannatlikkus ja valmisolek kuulata ning tema muresid tõsiselt võtta ongi kõige tähtsam. Üritasin toetada nii, nagu oskasin, aga mul ei ole ettevalmistust ja tõsiste vaimse tervise probleemidega ma hakkama ei saa. Üldjuhul õpetajatel neid oskusi ei olegi, mistõttu nad vajavad tugisüsteemi, mis neid aitaks. Selles koolis käis õnneks ühel päeval nädalas psühholoog kohal, enamikus koolides pole sedagi, psühholoogi teenus on praegu tagatud ainult kolmandikus koolidest. Aga tänu sellele saadi vähemalt kõige põletavamate juhtumite korral abi. Samas ei peaks psühholoogi töö seisnema ainult õpilaste murede lahendamises, vaid ka nende ennetamises. Sealhulgas peaks ta kaasama ja koolitama õpetajaid. Kuigi tuleb mõista, et nii suurt survet ei saa õpetaja peale panna ja õpetaja ei saa võtta vastutust õpilaste elumurede eest, muidu põleb ta läbi, on tema kohus lapse muutumist tähele panna ja vajadusel abi otsida.
Abi leida on ilmselt keeruline.
Seda küll. Juhul kui tekib mure lapse elu ja turvalisuse pärast, kuid lapsevanemad ei ole nõus koostööd tegema, olen julgustanud õpetajaid pöörduma otse lastekaitse või vajadusel isegi politsei poole. Puutusin kokku ka sellise probleemiga, et lastekaitsetöötaja, kes saaks oma õigusi lapse aitamiseks maksma panna ja peaks olema koolile abiks, ei teinud seda ning tuli pöörduda regionaalse esindaja poole. Teisel juhul oli lastekaitsetöötaja valmis sekkuma, ometi ei olnud hädas olevat last võimalik kiiresti aidata, sest meie õigussüsteemi tõttu liiguvad asjad aeglaselt.
Tugispetsialistide puudusest ja pikkadest ravijärjekordadest on räägitud aastaid.
Jah, neid asju ei ole riigi tasandil lahendatud, tugispetsialistide puudus on kestnud aastakümneid. Psühhiaatrite juurde on pikad järjekorrad. Akuutsete juhtumite puhul ei ole lahendus, kui psühhiaatri juurde pääseb kolme kuu pärast. Mitu minu õpilast said arstiaja siis, kui olid suitsiidi äärel või juba suitsiidikatse teinud. Sageli jääb abi hiljaks. Käitumisprobleemidest rääkides on nende taga enamasti mingi psüühiline faktor. Samuti on enamikul alaealistest, kes on sooritanud õigusvastase teo ja sattunud kinnipidamisasutusse, tuvastatud varem diagnoosimata psüühikahäire. Kui seda oleks õigel ajal märgatud ja ravitud, oleks nende elu võinud kujuneda hoopis teisiti.
Miks noor inimene nii suurde ummikusse jõuab?
Üht kindlat põhjust ei ole kunagi, selle taga on asjaolude kompleks. Kodustest probleemidest oli juba juttu. Tõsine probleem on koolikiusamine, mille kohta olen kuulnud õpilastelt hirmsaid lugusid ja millest vaimse tervise probleemid võivad alguse saada. Väga hea, et sellega tegeldakse, see on oluline samm edasi. Murekoht on ka internet ja sotsiaalmeedia, tasub mõelda, kas me ei peaks hakkama sotsiaalmeedia kasutamist reguleerima. Isegi täiskasvanud ei saa sellega hästi hakkama, noorte jaoks, kelle pidurdusmehhanismid on ajus välja kujunemata, on see veel raskem.
Kas koolis oli näha ka ennasthävitavat käitumist?
Oli näha mitmesuguseid toimetulekumehhanisme, et oma valu kuidagi matta. Kord võetakse appi alkohol, kord narkootikumid, kord enesevigastamine. Mõnikord kiputakse arvama, et see, kui laps end vigastab, näitab soovi pälvida tähelepanu. Ma ei ütle, et see mõnikord nii ei ole, aga kui nooruk on tähelepanu saamiseks võimeline nii kaugele minema, vajab ta ilmselgelt abi. Appikarjele tuleb reageerida. Tean paljusid noori, kes end aastaid vigastasid ja seda hoolikalt varjasid. Nad ei otsinud tähelepanu, vaid proovisid nii oma meeleheitega ajutiselt toime tulla. Kaotame igal aastal väga palju noori inimesi, Eesti on Euroopas kuni 19-aastaste enesetappude poolest neljandal kohal.
Mul on hea meel, et noored on juba valmis sel teemal ausalt rääkima. See annab lootust, et nad saavad ka abi. Ärevushäire ja depressioon on ravitavad. Mõni inimene jääb küll vajama eluaegset ravimite tuge, aga need aitavad tal elada täisväärtuslikku elu.
Kas noorte mured oli põhjus, miks liitusite Eesti noorte vaimse tervise liikumisega?
Jah, see andis otsese tõuke. Tundsin, et tahan midagi olukorra parandamiseks ära teha. Arvan, et ehkki vaimne tervis kuulub sotsiaalvaldkonda, on see ka haridusvaldkonna üks keskne probleem.
Kuidas mõjutab vaimset tervist koolikoormus?
Koolikoormusel on oma osa, kuid olulisem on see, kuidas õpilane end koolis tunneb ja kas tal on seal head suhted.
Motivatsiooniteooria toob välja kolm baasvajadust. Üks on seotusvajadus: teismelise jaoks on äärmiselt olulised head suhted eakaaslastega. Teine on kompetentsusvajadus, tunne, et ta saab oma asjadega edukalt hakkama. Kolmas on autonoomiavajadus, see, et ta on ise oma tegutsemise algataja. Teismelise seisukohalt võttes ei ole ükski neist kolmest baasvajadusest koolis kuigi hästi tagatud. Koolipäev on killustunud, iga aineõpetaja seab oma eesmärgid ning õpilane ei taju autonoomiat. Kui tema hakkamasaamine klassis pole piisavalt toetatud, ei tunne ta end ka kompetentsena. Ja kui ei pöörata tähelepanu suhetele klassis, ei ole rahuldatud ka tema seotusvajadus.
Tihti püütakse koolides asendustegevuste abil muuta koolipäevad lahedaks, aga see, et miski on lahe, ei tähenda, et see on motiveeriv. Igas tunnis peaks olema õppima motiveeriv keskkond.
Ehk on tunniplaanis mingi tund hoopis puudu?
Sellega seoses meenub mulle hiljuti sotsiaalmeedias levinud uudis, et kuskil Lääne-Euroopas on kool, kus tunniplaanis on õnnelik olemise tund. Umbes nii, nagu osa inimesi elab nädalavahetuse nimel: viis tööpäeva piinlen ja siis kaks päeva lõbutsen ja pidutsen. Enesereguleerimisoskuste arendamine on ilmselgelt koolis hästi oluline, aga see ei saa olla eraldi tund, sellega peaksid tegelema kõik õpetajad. Samuti tuleb teadlikult õppida, kuidas tulla toime ärevuse ja ärritusega, teisisõnu emotsioonidega toimetulemise strateegiaid, mida õpetajad paraku ei valda.
Praegu töötame selle nimel, et need teemad „Noored kooli“ koolitusse tuua. Samuti teevad Eesti noorte vaimse tervise liikumine, Peaasi.ee ja Tallinna ülikool koostööd, et õpetajakoolitus sisaldaks vaimse tervise esmaabi. On tähtis, et õpetajad oleksid ette valmistatud ja oskaksid noorte ennasthävitavatele mõtetele ja käitumisele reageerida.
Kust noored praegu kõige rohkem abi saavad?
Väga hea võimalus on Peaasi.ee e-nõustamisteenus, kus nõustavad oma ala spetsialistid ja mis ongi suunatud peamiselt noortele, Lahendus.net portaalis annavad meili teel nõu psühholoogiatudengid, Eesti arstiüliõpilaste seltsi liikmed käivad koolides loenguid pidamas. Lasteabi telefon 116 111 peaks olema igal õpetajal käepärast.
See kõik on väga vajalik, kuid rohkem on vaja riigi tuge. Praegu on puudu strateegia, kuidas vaimse tervise probleemidega toime tulla.
Mida igaüks meist teha saab?
Tunda huvi oma lähedaste ja tuttavate käekäigu vastu ja leida aega neid kuulata. See on keerulisem, kui tundub, aga samas kõige lihtsam viis aidata.
Triin Olde: “Vaimse tervise loengute eesmärk on teadvustada ja teavitada.“
Aastast 2016 on Eesti arstiteadusüliõpilaste selts korraldanud koostöös Eesti noorte vaimse tervise liikumise, Eesti psühholoogiaüliõpilaste ühenduse ja portaaliga Lahendus.net koolides vaimse tervise teemalisi loenguid.
Arstiteadusüliõpilaste seltsi vaimse tervise projektijuht Triin Olde, miks selliste loengute mõte tekkis ja vajalik tundus?
Mõte sündis 2015. aastal arstiteadusüliõpilaste eestvedamisel ja sai teoks 2016. aastal, mil esimesed vaimse tervise lektorid koolidesse jõudsid. Kuna noortel avaldub üha enam vaimse tervise probleeme ja paraku on Eestis enesetapp 15–29-aastaste seas üks peamisi surmapõhjuseid, leidsime, et on vaja koolinoortele neid loenguid pakkuda. Soovime oma loengutega vähendada vaimse tervisega kaasas käivat stigmatiseeritust ja tabu ning selgitada, et vaimsest tervisest ja sellega kaasnevatest häiretest saab ja tuleb rääkida täpselt niisamuti kui teistest somaatilistest haigustest, olgu selleks siis kõhuvalu, diabeet või mõni muu laialt levinud ja tuttav haigus.
Kes projekti kuuluvad?
Enamik meie liikmetest on arstitudengid, kuid on ka palju psühholoogia ning teiste erialade üliõpilasi ja vilistlasi. Tegutseme vabatahtlikkuse alusel, meiega võivad liituda kõik, kes tunnevad, et vaimne tervis on neile südamelähedane teema, ning soovivad noori loengute andmisega aidata.
Igal sügisel koolitame välja uusi vaimse tervise lektoreid, tänavu toimus koolitus 8.–10. novembrini Kõrvekülas. Koolitajateks on oma ala spetsialistid, sealhulgas psühhiaatrid ja kliinilised psühholoogid. Koolitusel käsitleme peamisi vaimse tervisega seotud häireid ning teeme avatud vormis töötube, et anda lektoritele võimalikult tugev põhi koolinoortele loengute pidamiseks. Mida rohkem on lektoreid, seda rohkematesse koolidesse me jõuame ning seda suurem on meie projekti mõju.
Kas kutseid tuleb koolidest palju?
Üsna palju. Peamiselt oleme käinud Tartu koolides. 2018. aastal oligi meil leping Tartu linnaga ning käisime kümnendatele klassidele tasuta loenguid pidamas. Tänavu on leping Tartu maavalitsusega ja käime Tartu maakonna koolides. Tegu on interaktiivse loenguga gümnasistidele ja põhikooli vanemale astmele, kus ka kuulajad saavad kaasa rääkida ning oma mõtteid jagada. Järgmisel aastal on plaanis laiendada loenguid Viljandimaa koolidesse, aga oleme käinud ka Tallinnas, Pärnus ja mujal. Loengu hind on temaatikast ja pikkusest sõltumata 50 eurot. Enamasti soovime, et loengus osaleks korraga üks klass, sest hästi tähtis on luua usalduslik atmosfäär ja vaba keskkond, et noored end hästi tunneksid ja aktiivselt kaasa mõtleksid.
Millest loengus täpsemalt juttu teete?
Loeng on meil üldjoontes välja töötatud, aga kuna teemasid on palju ja tuleb valida, arvestame eeskätt kooli soovidega. Enamasti soovitakse kuulda koolistressist, meeleolu- ja tundeeluhäiretest, söömishäiretest, enesevigastamisest, suitsiidist. Samuti tahame tähelepanu juhtida probleemide varasele märkamisele: kuidas saada aru, kui sul endal või su lähedasel on mure? Mida öelda ja kuidas teise jaoks olemas olla?
Eestis on suur probleem psühholoogilise abi kättesaadavus. Sageli ei teata, kuhu murega pöörduda, teiseks ei saa abi piisavalt kiiresti. Jagame loengus nõustamisteenuseid pakkuvate asutuste telefoninumbreid ja veebiaadresse, et keegi ei jääks oma murega üksi. Just teadvustamine ja teavitamine on olulised märksõnad, millele oma projektiga rõhku soovime panna.
Kas õpetajad on samuti abi vajanud?
Õpetajad toovad sageli välja, et nad ei oska noori nende muredes aidata, ja kahjuks pole kõigis koolides ka psühholoogi. Oleme teinud loenguid ka õpetajatele nii vaimse tervise häirega noore toetamisest kui ka iseenda vaimse tervise hoidmisest.
Kas olete pidanud ka ise kellelegi toeks olema?
Arvan, et igaüks meist on olnud olukorras, kus tema lähedasel või sõbral on raske. Toeks olla on samuti omaette oskus: kuidas aidata nii, et sõnad ei teeks kasu asemel kahju? Ka seda tuleb õppida. Toeks saab olla mitut moodi, mõned inimesed oskavad seda paremini kui teised.
Seejuures ei tohi ennast ja oma vaimset tervist ära unustada. Seepärast meil ongi vaja professionaalidest spetsialiste, kes nende muredega iga päev tegelevad ja abi pakuvad.
Kas isiklike lugude jagamine tuleb kasuks?
Kindlasti. Konkreetsed lood on väga väärtuslikud. Mul on hea meel, et Eesti noorte vaimse tervise liikumise liikmed käivad võimalusel meiega loengutes kaasas oma kogemusi jagamas. Ka paljudel meie lektoritel on kogemus iseenda või oma lähedaste näitel. See muudab loengus räägitava reaalseks. Samuti on noortega lihtsam kontakti saada, kui on ühine mure, mida jagatakse.
Sageli tulevad õpilased pärast loengut oma probleemide kohta veel eraldi küsima. See näitab, et loeng on korda läinud ja jõudnud abivajajateni. Ka lektorite koolitustel korraldame töötube, kus õpetame, kuidas sellistele küsimustele vastata.
Mida te esimese asjana vaimse tervise süsteemis muudaksite?
Kõige olulisem on toimiva tugivõrgustiku loomine. Suitsiid ei ole enamasti uitmõte, vaid pika aja jooksul kogunenud valu ja ängistus. Kui noor inimene tunneb, et ta ei jaksa, ei taha, on väsinud, peaks tal olema võimalik kohe pöörduda spetsialisti poole, kellele oma muredest rääkida ning kellelt abi saada.
Mulle teeb südamest rõõmu, et meil on palju organisatsioone ja mittetulundusühinguid, kes oma vabast ajast noori aitavad, eriti tooksin välja Peaasi.ee tohutult tänuväärse töö. Leian, et oluliselt suurema panuse vaimse tervise heaollu peaks andma riik. Süsteem vajab parandamist, see on selge, abi ei ole praegu piisavalt kättesaadav ja vaimse tervise strateegia on alles loomisel.
KÜSIMUS JA VASTUS
Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Käthlin Mikiver, milliseid meetmeid on noorte vaimse tervise parandamiseks ette võetud?
Viimase viie aasta jooksul on loodud vaimse tervise keskuste ja kabinettide võrgustik, kus lastel ja noortel on võimalik saada vaimse tervise teemal nõustamist ja ravi. Lisaks on toetatud veebilehtede Peaasi.ee, enesetunne.ee loomist, sealt on võimalik leida vaimse tervise teemal informatsiooni nii lastel-noortel kui ka lapsevanematel. Lisaks toetame koolituste läbiviimist, näiteks vaimse tervise esmaabi teemal, mis tõstab inimeste teadlikkust, oskusi ja seeläbi vähendab ka häbimärgistamist ühiskonnas.
Praegu tegutseme selle nimel, et riik tagaks kliinilistele psühholoogidele kutseaasta rahastamise, tänu millele suudaksime suurendada spetsialistide arvu, kasvatada nende praktilisi oskusi ning seeläbi tagada teenuse kõrge kvaliteedi.
Laste vaimse tervise toetamisel on väga oluline vaadata kaitsetegureid, milleks on eelkõige lapse kodu ja lähedased ning haridusasutused (lasteaed, kool). Nagu ka konkreetsest uuringust välja tuli, vähendab lapse ja vanema hea suhe lapse depressioonitaset ning riskikäitumist.
On väga oluline, et suudaksime lapsevanematena hoida head ja usalduslikku suhet oma lapsega. Seda ei ole alati kerge teha ning vahel napib meil ka teadmisi, seega on oluline, et soovi korral on võimalik oma teadmisi ja oskusi täiendada. Üks selline keskkond, kuhu on koondatud lapsevanematele vajalik info, on Tarkvanem.ee (https://tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad/).
Teenuste arendamisele ja kättesaadavuse suurendamisele lisaks tuleb pidevalt investeerida vanemlike oskuste arendamisse ja koolikeskkonna turvalisusesse. On äärmiselt oluline, et koolis tegeldaks sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamisega tõenduspõhiselt, järjepidevalt ja kogu kooli hõlmavalt. Peame oluliseks, et programmid, nagu näiteks KiVa ja VEPA, oleksid koolidele praegusest paremini kättesaadavad.
Vaimse tervise probleemide ennetamisel seisame silmitsi paljude väljakutsetega. Kuigi abivõimalused on suurenenud, ei ole valdkonna areng suutnud pidada sammu kasvavate vajadustega ühiskonnas. Et vaimse tervise valdkonda süsteemsemalt arendada, oleme hakanud sotsiaalministeeriumis koostama riiklikku poliitikadokumenti, vaimse tervise rohelist raamatut tähtajaga aprill 2020.
Uuring näitab, et depressiivseid ja suitsiidile mõelnud õpilasi on varasemast rohkem
Tervise arengu instituudi tehtud „Eesti kooliõpilaste tervise käitumise uuring 2017/2018. õppeaastal“ toob muuhulgas välja õpilaste vaimse tervise ja riskikäitumise näitajad. Uuring viidi läbi üldhariduskoolide 5., 7. ja 9. klassides, andmed avaldati tänavu mais.
TAI vanemteaduri Katrin Aasvee hinnangul näitavad tulemused, et kooliõpilaste vaimse tervise probleemid on varasemate uuringutega võrreldes suurenenud.
Katrin Aasvee: „Lapse vaimset tervist mõjutavatest teguritest on kõige olulisem tema pere, kus kujunevad tema hoiakud ja elustiil. Hea, kui kodu on hooliv ja toetav, kuid on peresid, kus tülitsetakse ja esineb perevägivalda. Last mõjutab ka vanemate lahutus ning see, kui ta elab üksikvanemaga peres. Halb kasvukeskkond võib viia meeleoluhäirete, depressiooni ja suitsiidimõtete tekkimiseni. Väga oluline on ka kooli roll, kus laps veedab väga palju aega. Koolikiusamine on suitsiidimõtete ja depressiivsuse näitajatega tihedalt seotud.
Kui võrrelda 11-, 13- ja 15-aastaste vanuserühmi, on näha, et sarnaselt varasemate aastate uuringutega suureneb vanuse tõustes nii kurvameelsuse kui ka depressiivsete episoodide sagedus. Lisaks kerkivad esile soolised erinevused. Tüdrukutel on depressiivsusele osutavate näitajate osakaal tunduvalt kõrgem kui poistel ning see võib olla seotud eeskätt madala enesehinnanguga, rahulolematusega oma välimuse ja kehaga ja sellega, et neil puudub heaolutunne.“
• • •
Viimase 12 kuu jooksul esines vähemalt kahenädalasi depressiivseid episoode 11–15-aastastel keskmiselt 26%-l poistest ja 40%-l tüdrukutest, kusjuures vähem maa- kui linnakoolides.
Tüdrukud: 11-aastastest 27%-l, 13-aastastest 41%-l ja 15-aastastest 51%-l.
Poisid: 11-aastastest 23%-l, 13-aastastest 24%-l ja 15-aastastest 31%-l.
Depressiivseid episoode esineb sagedamini õpilastel, kes hindasid oma tervist rahuldavaks või halvaks, võrreldes nendega, kes lugesid oma tervist väga heaks.
Õpilastel, kellele meeldib koolis käia, esineb vähem depressiivseid episoode kui neil, kellele koolis ei meeldi.
Oluline seos on ka elektrooniliste seadmete kasutamisega – vähem veetsid ekraani ees aega vastanud, kes viimase aasta jooksul vähemalt kahenädalasi depressiivseid perioode ei kogenud.
Mõjutab ka perekonna struktuur. Mõlema bioloogilise vanemaga peres on depressiivsust tunduvalt vähem kui kasuvanemaga või üksikvanemaga peres.
• • •
Viimasel 12 kuul esines 13–15-aastastel suitsiidimõtteid keskmiselt 13%-l poistest ja 26%-l tüdrukutest.
Tüdrukud: 13-aastastest 23%-l ja 15-aastastest 30%-l.
Poisid: 13-aastastest 11%-l ja 15-aastastest 15%-l.
2010. aastal esines suitsiidimõtteid 9%-l poistest ja 15%-l tüdrukutest, mis näitab, et risk on oluliselt kasvanud.
Suitsiidimõtetel on oluline seos koolikeskkonnaga, sh koolikiusamisega. Õpilastest, kes pole viimasel paaril kuul kiusamise ohvriks sattunud, esines enesetapumõtteid 16%-l. Neist, keda on viimastel kuudel korduvalt kiusatud, on enesetapule mõelnud kolmandik.
• • •
Alkoholi tarvitamises on toimunud nihe paremuse suunas: uuringus osalenud 11-, 13- ja 15-aastastest kooliõpilastest ei ole 60% elu jooksul alkoholi tarvitanud. Võrreldes eelmiste uuringutega on poiste ja tüdrukute hulgas võrdselt kasvanud alkoholi mittetarvitanute osakaal. Alkoholi mittetarvitanuid on pisut rohkem Tallinnas ja Harjumaal ning eesti keelest erineva kodukeelega õpilaste seas. Kolmandikule õpilastest on esmakordselt pakkunud alkoholi lapsevanem.
18% 11–15-aastastest õpilastest on vähemalt korra elu jooksul purjus olnud: 11-aastastest 3%, 13-aastastest 12% ja 15-aastastest 40%.
Vähenenud on suitsetamine ning kanepi tarvitamine. 11–15-aastastest on korra elus kanepit tarvitanud 9% poistest ja 6% tüdrukutest.
• • •
Küsiti ka lastevanemate alkoholi tarvitamise kohta. Lapsele esitati kuus küsimust ning kui ta vastas jaatavalt neist vähemalt kolmele, võis olla tegemist lapsevanema probleemse alkoholitarvitamisega või alkoholisõltuvusega. Veerand 13–15-aastastest hindas vanemate alkoholitarvitamist probleemseks ja üle kolmandiku lastest soovis, et vanem lõpetaks alkoholi tarvitamise. Uuringu tulemused näitasid, et need lapsed tarvitasid ise sagedamini alkoholi, on olnud purjus ja suitsetanud.
Kui palju SÕNU,
aga keegi ei taha minna PÕHJUSTE juurde… Juba üle paarikümne aasta räägime lapsest kui ilulillekesest, kel ei tohi olla elus (ka koolis) raskusi vaid – naeratused ja õnnetunne! Tõsised eluraskused algavadki murdeeas, seega alles nüüd. Nad pole võimelised neid taluma-ületama – pole varem ju kokku puutunud… Süüdistagem siin iseennast ja meie kasvatusteadlasi!
Olen eriti kutseõppeasutuses märganud tohutut vahet nn (hellitatud) linnalaste ja TALUDEST pärit maalaste vahel. Viimastel on kogu aeg olnud mingid KOHUSTUSED, nad on pidanud midagi tegema – ületama raskusi (sõnadega ju ei kasvatata!).16-aastaselt on nad täiskasvanud – naeratavad nüüd ja on normaalse närvisüsteemiga. Aga neid on jäänud järele väga vähe…
Ametnikud! – viige end kurssi arengupsühholoogiaga – küsitlege ja hullutage rahvast vähem!
Kogu süü lasub õpetajatel, poliitikutel ja teadlastel, kes manipuleerivad õpilasi tööturul konkureerima ja ennast müüma kapitalistidele või vastupidi…
Loomulikult on taludest pärit lastel vaimne tervis tugevam jms…, sest seal tuli tuli koos perega koostööd teha ja isemajandada, toota erinevaid asju koha peal, ilma et oleks kas üldse või liialt palju pidanud ennast müüma kapitalistidele…
Austatud Kristo Poljakov,
tänaseid ÕPETAJAID pole mõtet süüdistada. Olgem tänulikud, et neid veel üldse on (see on probleem ka mujal nn heaolu Euroopas)…
Tänane õpetaja on ametnike, keda toetavad meie “haridusteadlased”, meelevallas. Meenutan, kuis ca 20 aastat tagasi saadeti “ülalt” kooli uued “innovaatilised” hindamiseeskirjad. Keeldusin teaduskraadiga metoodikuna neid kasutamast, sest neil puudus psühholoogiline ja pedagoogiline alus. Ütlesin seda ka oma kooli direktorile, kes pärast seda “kohendas” kohe minu palka nii madalaks kui võimalik. Aga noor õpetaja ei julga ka neil tingimustel rumalusele vastu seista… Tema ettevalmistamise (teaduslikust) tasemest ärme räägimegi!
P.S. Ja nii ongi ka õpetajate professionaalne tase alla käinud…
Surve, mille all Eesti õpetajad peavad oma tööd tegema, on enam kui masendav. Siit aga kohe ka küsimus: MIKS ÕPETAJAD NIISUGUST OLUKORDA VAGURALT TALUVAD? Igal kannatlikkusel olgu ikkagi mingi mõõt ja määr!
Lgp Peep Leppik,
mõistan, mida räägite ja olen pm nõus, aga mina rääkisin veidi teisest asjast. Õpetajad ei ole süütud midagi. Eriti need, kes ajavad majandus- ja ühiskonnatundides täielikku jama. Pole üldse imestada, et tegelikult on antud probleem ülemaailmne, et õpilaste ja üldse inimeste vaimne seisund on märkimisväärselt halvenenud. Pole ka ime, kui majandustundides räägitakse ressursside nappusest, aga ignoreeritakse sihilikult kapitalistlikku tehislikku nappust ja valitsuse poolt tekitatud tehislikku nappust (eriti praegune inimvihkajalik Reformierakonna valitsuse energiaterrorism) ja kasvõi seda, et koolide ja ülikoolide ümber pole isegi viljapuuaedasid. See pole lihtsalt pisike asi. See muudab kõike. Ei ole tegelikku koostööd, vaid on üks haige konkurents ja enese müümisele utsitamine jms. Pole siis ime, et muidu sotsiaalsed inimesed kaotavad mõistuse…