Alkohol, tubakas, uimastid – mida kool teha saab?

Kõige paremini saab koolis uimastiennetust teha õpetaja, kes oma õpilasi tunneb ja teab, milles keegi tuge vajab. Eluks vajalike toimetulekuoskuste õpetamine on järjepidev töö, mis peab algama juba lasteaias ja algklassides, tõdeb tervise arengu instituudi tervise ja heaolu edendamise keskuse vanemspetsialist Triin Vilms.

Triin Vilms, kas meil on põhjust õpilaste uimastitarvitamise pärast mures olla?

Viimane tervisekäitumise uuring näitab, et enamik noori ei tarvita uimasteid ning noorte hulgas on populaarsem alkoholi mitte tarvitada kui olla purjus. Näha olukorra paranemist on väga tore. Meilt on küsitud, et kui noored joovad vähem, kas nad siis tarvitavad rohkem narkootikume. Uuringu andmed seda ei näita. Probleemseid lugusid jagatakse ühiskonnas palju ja inimestel on lihtsam märgata halba kui head. Usaldusväärsed andmed näitavad, et 75% õpilastest ehk enamik ei ole kanepit proovinud. Mõtteviis ja see, kuidas me asjadest räägime, on hästi tähtis.

Kuidas te koole uimastiennetuses aitate?

Meie peamine fookus on ennetusel. Toetame koole nii juhendmaterjalide, koolituste kui ka tõenduspõhiste programmidega (näiteks VEPA) ning pakume õpetajatele täiendkoolitusi õpilastele sotsiaalsete ja toimetulekuoskuste õpetamisel, milles on abiks vastav õpetajaraamat.

Oleme koostanud koolidele ka juhendmaterjali, mis seletab lahti, millele ja kuidas koolis uimastiennetuse seisukohalt tähelepanu pöörata.

Räägime eeskätt eluks vajalike oskuste arendamisest – sellest, kui hästi nooruk oma emotsioonide kontrollimise ja otsuste vastuvõtmisega toime tuleb, millised on tema suhtlemis-, enesekehtestamis- ja konfliktide lahendamise oskused. Nende arendamine eeldab pidevat praktikat, et paremaid valikuid teha.

Meid kutsutakse üsna tihti kooli rääkima, aga sellised ühekordsed loengud ei aita noortel tervislikumaid valikuid teha. ÜRO välja töötatud uimastiennetuse standardis on selgelt välja toodud, et ühekordsed loengud, etendused, endiste tarvitajate kogemuste jagamine, hirmutamine ei tööta. Kui laps juba tarvitab uimasteid, on tegu abivajava lapsega, kelle vajaduste hindamisel ja sekkumistegevuse planeerimisel on abiks kooli tugiteenused, lastekaitse- jt asutused.

Kas koolis on vaja alkoholist ja uimastitest rääkida?

Kindlasti. Õpilaste riskikäitumisega seotud probleeme ei tohi peita, nendega tuleb tegelda. Õpetajaraamat annab selleks head töövahendid. Aga see töö on tõhus juhul, kui see ei toimu loengu vormis ning seda teeb oma õpetaja, kes õpilasi tunneb ja teab, millisel arenguastmel keegi parasjagu on ning milles tuge vajab. Uimastitarvitamise üle arutlemisel on tähtis mõtestatus ja järjepidevus. Mitte et lihtsalt jagame õpilastele infot, vaid püüame panna neid ka kriitiliselt mõtlema.

Teema on õpetajate jaoks üsna tundlik ja keeruline, sageli täpselt ei teata, kuidas sellest rääkida, mis tekitab ebakindlust ja hirmu. Samuti hakatakse sellega tegelema natuke liiga hilja, kui tegu ei ole enam ennetuse, vaid juba probleemi lahendamisega. Kaheksandas klassis, kui esimesed proovimised on olnud, ei saa enam rääkida ennetusest. Ennetustöö peab toimuma sotsiaalsete hoiakute kujundamise, oskuste arendamise ja keskkonna loomise kaudu ning algama juba lasteaias ja algkoolis.

Õnneks on paari viimase aastaga õpetajate teadmised ja valmisolek selle teemaga tegelda kasvanud. Ühest korrast rääkimisest mõistagi ei piisa, seda tuleb teha igal aastal ja vastavalt sellele, kuidas õpilased arenevad.

Milline mõju on isiklike lugude jagamisel?

Kui kooli kutsutakse oma lugu jagama mõni inimene väljastpoolt, ei ole teada, kas ja kui palju see suhestub konkreetsete lastega. Eriti kahjulik on karme ja šokeerivaid lugusid jagada lapsele, kelle peres on probleeme. Kas ta üldse julgeb pärast seda minna kellegagi rääkima? Kas vajalikud tugiteenused on koolis olemas? Igal juhul on oluline, et pärast sedalaadi kohtumist, nagu ka ühiskülastuse korras mitmesaja õpilasega mõne selleteemalise teatrietenduse vaatamist, järgneks klassis koos õpetajaga nähtu-kuuldu mõtestamine.

Kuidas olete rahul ennetustööga koolides?

Koolid tegelevad ennetustööga päris palju. Pean silmas turvalise ja meeldiva koolikeskkonna loomist, kokkulepete ja reeglite kehtestamist selle kohta, kuidas mingites olukordades käituda, koostööd õpilaste, koolipersonali ja lapsevanematega, ühiseid väärtusi ja vastastikust usaldust. Kui omavahel on kokku lepitud, millised käitumisnormid on kooliekskursioonil või peol aktsepteeritud, ei tekigi küsimust uimastavate ainete tarvitamisest, vaid rõhk on sotsialiseerimisel ja sellel, miks me selle peo korraldame. Uimastiennetusest rääkides tulebki rääkida oskustest: suhtlemisest, suhete hoidmisest, koostööst, hoolivusest, sallivusest, konfliktide lahendamise oskusest. Kõik need oskused, mis aitavad ka keerulistes olukordades toime tulla, on elus olulised ja neid peab käsitlema eri olukordades ja koolitundides. Et kui keegi kuskil pakub keelatud aineid ja tekib kiusatus reeglitest üle astuda, suudaks noor inimene käituda tervist hoidvalt ja turvaliselt.

Kui mõelda teismeeale, mil tekib soov iseseisvuda ja end proovile panna, on selleks palju teisi võimalusi: sport, huviringid, üritused, konkursid, mitmesuguste ettevõtmiste korraldamises kaasalöömine. See ongi parim viis probleeme ennetada.

Parimad kavatsused ei pruugi anda soovitud tulemusi

Brith Kupper, tervise arengu instituudi laste ja noorte valdkonna spetsialist

Alati leidub õpilaste hulgas neid, kelle huvi alkoholi, tubaka ja narkootikumide vastu tekitab õpetajates muret ja vajaduse tegutseda. Parimate kavatsustega tehtud sammud ei pruugi kaasa tuua soovitud muutusi laste käitumises. Kuidas aineõpetaja või klassijuhatajana panustada laste tervisesse ning ennetada õpilaste alkoholi, tubaka ja narkootikumide tarvitamist?

Et teemasse süveneda ja antud soovitusi paremini mõista, on esmalt vaja murda müüte.

Sageli usuvad täiskasvanud ekslikult, et laste ja noorukite uimastitarvitamise (alkohol, tubakas ja narkootikumid) ennetamiseks on oluline noortele tutvustada mitmesuguseid sõltuvusaineid ning rääkida, millist mõju need inimese tervisele avaldavad. Nii kutsutakse kooli isiklikke kogemusi jagama endisi uimastisõltlasi või korraldatakse tervisepäevi ja loenguid, kus tuuakse hirmutavaid näiteid uimastite tarvitamise tagajärjel juhtunud õnnetustest. Paraku selline meetod ei tööta.

Hirmutamine ei aita

Teadusuuringud on näidanud, et pelgalt noorte teadlikkuse tõstmine uimastite tarvitamist ära hoida ei aita. Näiteks uuriti juba 1990. aastatel politsei läbi viidud ühekordsete loengute mõju ning tõdeti, et see ei mõjutanud õpilaste käitumist soovitud suunas. On koguni leitud, et sellel võib olla kahjulik mõju. Kui kellelgi tekkis küsimus, miks, võib mõelda täiskasvanute käitumise peale. Ka paljud täiskasvanud teavad, et alkoholi tarvitamine ja suitsetamine kahjustab tervist. Ometi nad teevad seda. Tagajärjed tunduvad kauged ning usutakse, et minuga nii ei juhtu. Teadmine alkoholi kahjulikkusest ei pane täiskasvanuid ei ütlema, kui neile seltskonnas alkoholi pakutakse. Miks peaksid noored teisiti mõtlema? Tõenäoliselt paljud täiskasvanud ei teagi, millised näevad välja narkootilised ained, kuidas neid nimetatakse ja milline mõju nende tarvitamisel tervisele on. Õpilastele soovime aga sageli just selleteemalisi loenguid pakkuda, lootes, et tänu saadud teadmistele kaob noortel huvi uimastite vastu. Ei ole välistatud, et mõju on oodatule hoopis vastupidine ning ennetustöö asemel teeme hoopis uimastitele reklaami.

Sageli peetakse vajalikuks õpilastele ennetuse eesmärgil hirmutavaid materjale näidata. Hirmutavad pildid mõjuvad aga teisiti, kui sageli arvatakse. On uuritud aju aktiivsust tubakaga seotud teabe vastuvõtmisel ning leitud, et inimese ajus tekib hirmutavate piltide nägemisel kaitsereaktsioon, mis paneb teda sääraseid pilte alateadlikult vältima. Seega toob hirmutavate piltide näitamine kaasa riski eitamise.

Ehkki Eestis ei ole sarnaseid teadustöid tehtud, võime olla üsna kindlad, et sedalaadi ennetustegevus ei aita meie noortel elus paremaid valikuid teha.

Mis ennetuses töötab?

Tänu teadusuuringutele on teada, millised tegevused aitavad laste ja noorte uimastitarvitamist edasi lükata, ennetada ja vähendada. Kujutage endale ette 13-aastast koolilast: mis võib ajendada teda alkoholi proovima? Kas igavus, soov kogeda ja katsetada, sõprade halb eeskuju ja surve või hoopis muusikavideod ja sotsiaalmeedia, mis on täis uimasteid ja negatiivseid eeskujusid?

Uimastite tarvitamisel on väga erinevaid põhjusi ning kõige tulemuslikum ongi tegelda nende põhjustega. Seetõttu peab uimastiennetuses olema kesksel kohal õpilaste eluoskuste arendamine ja uimastitarvitamist mittesoosivate hoiakute kujundamine kogu kooliaja vältel. Sellised eluoskused nagu kriitiline mõtlemine, otsuste langetamise oskus, hea analüüsivõime ning stressi ja ärevusega toimetulek aitavad õpilasi riskiolukordadeks ette valmistada ning toetada nende heaolu ja elus hakkamasaamist.

Eluoskuste arendamine on heaolu võti

Eluoskuste arendamiseks sobivad suurepäraselt koolitunnid ja koolikeskkond laiemalt. Oluliste teadmiste ja hoiakute lõimimine ainetundidesse aitab kaasa positiivse minapildi kujunemisele. Soovitavad tegevused on näiteks ühised rollimängud, arutelud ja ajurünnakud. Mitmesuguste teemade üle arutledes ja õpilaste mõtteid kuulates mõistab õpetaja paremini igaühe arusaamu ja huvisid. Vajadusel saab õpetaja käsitleda ka uimastitega seotud uskumusi ja müüte, kujundades seeläbi uimastite tarvitamist mittesoosivaid hoiakuid.

Et mõtete avaldamine oleks kõigi jaoks turvaline ja meeldiv, on oluline, et õpilased tunneksid end klassis hästi. Kõigil peab olema võimalus enda mõtteid ja kogemusi hinnanguvabalt jagada ning tunda, et need on olulised. Ühiselt jagatud mured ja rõõmud aitavad ka õpetajal märgata, milliseid õpilaste oskusi on vaja arendada ja kuidas neid toetada.

Järgnevalt soovitused, mis aitavad klassis turvalist ja toetavat õhkkonda luua ning uimastite tarvitamist ennetada.

• Arutage klassiga läbi kooli sisekorraeeskirjad: miks neid on vaja ja kuidas need toetavad kõigi heaolu koolis.
• Leppige klassiga kokku, millist käitumist soovite klassis näha ja millist mitte. Mõelge läbi, kuidas käituda kokkulepete rikkumisel nii, et toetatakse ka abivajavat last.
• Tunnustage õpilasi ning õpetage neid head märkama ja üksteist tunnustama.
• Mõelge, millised oskused vajavad õpilastel kõige enam arendamist ning tehke seda eri ainetundide raames (nt oskust märgata eakaaslaste mõju enda otsustele või meediasõnumite kriitilist hindamist).
• Planeerige klassiüritusi ühiselt – arutage õpilastega, millised on nende ootused ja soovid. Pange ajurünnaku meetodil kõik mõtted kritiseerimata kirja.
• Andke õpilastele võimalus oma oskusi elulistes olukordades kinnistada, kaasates neid näiteks õppekäikude korraldamisse või andes neile klassis väiksemaid ülesandeid.
• Ärge unustage õpetajana enda heaolu – vajadusel pöörduge keerulises olukorras kolleegide poole ning küsige nõu ja abi.

Õpilaste oskuste arendamine kogu kooliaja vältel ja sõbralike suhete loomine koolis aitab probleeme ennetada viisil, mis ei tee õpilastele kahju. Ehkki tulemusi ei pruugi olla kohe näha, on neil õpilaste kasvamisele ja arengule hea mõju.

Tervise arengu instituut on koostanud õpetajatele õppematerjalid, mis on leitavad www.terviseinfo.ee/uimastiennetus-koolidele.