Elava ajaloo projektid Kohtla-Järve koolides

8. nov. 2019 Julia Smirnova, Kohtla-Järve Maleva põhikooli ajalooõpetaja; Olga Mesilane, Kohtla-Järve Ahtme gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja - Elava ajaloo projektid Kohtla-Järve koolides kommenteerimine on välja lülitatud
Dmitri Kolotuškin (Kohtla-Järve Kesklinna põhikooli õpetaja) ja Julia Smirnova (Kohtla-Järve Maleva põhikooli õpetaja) ning Kohtla-Järve Maleva põhikooli õpilastest mõõgavõitlejad. Fotod: Julia Smirnova ja Olga Mesilane

Aastatel 2015–2018 korraldasid Kohtla-Järve piirkonna põhikoolid neli ühist ajalooprojekti, millest kolm keskendus keskajale.

Elava ajaloo projektidega alustasime 2015. aastal. Aktiivselt lõid kaasa Ahtme, Maleva, Tammiku, slaavi ja Kesklinna kool ning Jõhvi vene põhikool. Lähtusime põhimõttest, et üks asi on lugeda ajaloo kohta õpikust, teine ajalooepisoode tõetruult läbi mängida. Suuri elava ajaloo projekte tegime Kohtla-Järve piirkonna ajalooõpetajate koostöös neli: „Üks päev keskaegsel Liivimaal“, „Ajamasin“, „Tule minevikku!“, „Rootsi reduktsioon“.

Teine Kohtla-Järve piirkonna põhikoolide suurem ettevõtmine ajaloo populariseerimiseks õpilaste hulgas on olnud ajalooteatrite festival, mida peeti esimest korda 2016. aastal ja kus astusid üles õpilastest ja õpetajatest asjaarmastajate trupid, kuid ka poolkutselised noorte teatrid. Sellel festivalil lavastati ajaloolisi jutustusi, nagu „Robin Hood“, legende kuningas Arthurist, kuid etendati ka Jaapani samuraide lugusid.

Eeldus on õpetajate koostöö

Elava ajaloo projektide puhul saab õpilane ajalugu oma silmaga näha, kõrvaga kuulda, käega katsuda, proovida ja tunnetada. See kõik annab õpilasele isikliku kogemuse, mille põhjal ta saab ajaloosündmuse või protsessi kohta järeldusi ja üldistusi teha. Selliste ajalooliste mängude abil saab ka suhteliselt igavatest ajalooteemadest põnevad seiklused teha. See meetod ravib õpilaste motivatsioonipuudust. Sisseelamisel ajastusse või sündmusse on olulisel kohal ajastutruud kostüümid ja inventar. Kui õpilased panevad keskaegsed kapuutsid pähe ja vööd vööle, on esimene samm ajastu suunas astutud.

Elava ajaloo projektid on muidugi töömahukad: inventari ja kostüümide valmistamine, ajaloosündmuse stsenaariumi ja simulatsioonimängu läbimõtlemine, ürituseks sobiva koha leidmine ja õpilaste sinna toimetamiseks võimaluse leidmine jne. Siin on paljude õpetajate koostöö vältimatu, sest üks õpetaja seda kõike ära teha ei suuda.

Aga need projektid toovad nagu iseenesest kaasa ka õppeainete lõimimise. Ettevalmistuste käigus õmblevad tüdrukud riideid, omandades nii vajalikke käsitööoskusi. Poisid meisterdavad endale keskaegseid sõjariistu ja turviseid meenutavat varustust ning neile on seejuures toeks tööõpetuse, ajaloo- ja teiste ainete õpetajad. Kõrvale ei ole jäänud ka kehalise kasvatuse õpetaja, kes on harjutanud poistega mõõgavõitlust. Kaasatud on lapsevanemaid ja teisi kogukonna aktiivseid liikmeid ja nii aitavad elava ajaloo projektid tihendada kogukondlikku koostööd.

Päev keskaegsel Liivimaal

Vaatame alljärgnevalt lähemalt elava ajaloo projekti „Üks päev keskaegsel Liivimaal“, mis toimus 2016. aasta 20. mail. Projekti viis läbi Kesklinna põhikool. Valisime projekti ajaks maikuu lõpu, sest see võimaldas teistel Virumaa koolidel tegutseda Kesklinna põhikooli sisehoovis lageda taeva all, kuid vajadusel sai kasutada ka kooli siseruume.

Keskaegse Liivimaa projekt oli eriline selle poolest, et seda korraldati Kohtla-Järve mitme kooli õpetajate koostöös. Õpetajad leidsid, et oleks tore anda tööstuslinna õpilastele võimalus kogeda omal nahal keskaja elu, ja seda kodulinnast lahkumata.

Teine põhimõte oli, et projekti ettevalmistamises peavad kaasa lööma mitte ainult õpetajad, vaid ka õpilased. Nad peavad valmistama ise rekvisiite, kostüüme jms ning kehastama keskajal elanud inimesi. Otsustati, et iga kool võtab enda peale paar keskaegse Liivimaa elu aspekti, mida ta lähemalt uurib, pakkudes selle põhjal teistele osalejatele välja keskaja tegevusi, nagu näiteks selle aja toitude keetmine ja küpsetamine, vibuga laskmine jms.

Lõpptulemus meeldis kõigile, sest projektis oli palju üllatavat. Nimelt ei teadnud oma teemaga töötavad õpetajad ega õpilased, mida teistes koolides samal ajal ette valmistati. Sündmuste üldine käik oli koolide vahel kokku lepitud ja kirja pandud, kuid kõigile oli jäetud piisavalt ruumi fantaasia rakendamiseks ning projekti lõplik sisu kujunes mõneski mõttes üllatuseks.

Iga osaleva kooli tegevused toimusid paralleelselt ja õpilased ise otsustasid, missuguste koolide töötubasid nad vaatama lähevad ja missugustes tegevustes kaasa löövad. Töötube oli palju.

Mõõgavõitluse töötuba

Ettearvatult kujunesid poiste hulgas kõige populaarsemaks vibulaskmine ja mõõgavõitlus, mida pakkusid Kesklinna põhikooli poisid, kelle eestvedaja oli nende eesti keele õpetaja. Lasti päris vibudest, kuid teravad nooleotsad olid asendatud poiste ja tehnoloogiaõpetaja valmistatud pehmest materjalist otstega.

Ahtme gümnaasiumi tehnoloogiaõpetaja ümber kujunes keskaja relvadest huvitatud poiste meeskond, kes meisterdas oma kätega lahingu jaoks puust kilpe ning (pehmeid) mõõku. Festivali ajal õpetasid needsamad poisid teiste koolide poistele mõõgavõitlust ja vibulaskmist ning korraldasid mitmes etapis meeskonnavõistlusi. Kõige lõpuks organiseerisid Kesklinna põhikooli poisid oma ajalooõpetaja eestvedamisel Grünwaldi lahingu, milles osalesid suure hasardiga kõigi koolide õpilased ja meesõpetajad.

Maleva põhikool võttis enda peale keskaegsete toiduretseptide uurimise ja keetis väga lihtsa, kuid maitsva ühepajatoidu. Ajaloofestivali ajal sai Kesklinna põhikool päästeametilt loa teha oma sisehoovi väike lõke, millel sai keskaegset toitu valmistada. Kohale toodi 20-liitriline pada, kolmjalg, lauad ja pingid ning varsti ei keenud ainult vesi pajas, vaid ka töö selle ümber. Maleva põhikooli keskaja köögi meeskond lubas ka teiste koolide õpilastel sibulat ja porgandit hakkida, rääkides neile samal ajal huvitavaid ja humoorikaid lugusid keskaja toidust. Kui nendelt küsiti, miks ujuvad keskaja ühepajatoidus normaalse kartuli asemel mingid viljaterad, vastasid Ahtme kooli kokad: „Oleme ju 14. sajandis! Ameerikat pole veel avastatud! Mis see kartul üldse on? Ei tunne sellist sõna.“

Koos maitsva ühepajatoiduga pakkus keskaegne köögitiim ka keskaja leiba, mis oli juba varem valmis küpsetatud. Keskaegne sööming toimus ürituse lõpus, kui kõik olid juba väsinud ja õnnelikud. Ühepajatoit hapukoore ja ajaloolise leivaga tundus kõigile kuninglik ja kaheliitrine pada tühjenes tuulekiirul. Oli neidki, kes sõid ühepajatoitu 2–3 taldrikutäit, öeldes, et keskajal oli toit väga maitsev, ehkki kartulist, tomatist, maisist ja šokolaadist ei teatud veel mitte midagi. Lõpus said kõik keskaja köögist huvitatud õpilased kingituseks stiliseeritud voldikul keskaja leiva retsepti.

Meistrid, sellid, õpipoisid meisterdamas

Lisaks lahingu- ja toidutöötoale oli keskaja festivalil muidki töötube. Kesklinna põhikooli õpilased õpetasid, oma kätega õmmeldud keskaegsed kapuutsid peas, huvilistele keskaegset käsitööd: vöö kudumine, raudrõngastest rõngassärgi tegemine, tindi ja sulega kalligraafilises kirjas lühisõnumi kirjutamine, kaaruspulgaga nööri tegemine ja sellest nöörist ehete valmistamine, riidest vöökoti õmblemine jpm. Tammiku kooli keskaegses töökojas töötavad meistrid selgitasid teistest koolidest tulnud noortele sellidele ja õpipoistele, mida kasutati pükstes kummi asemel siis, kui Ameerika ja kautšuk ei olnud veel avastatud. Meistrid osutasid ka tõsiasjale, et selline suurepärane leiutis nagu tasku oli keskajal tundmatu ja sellepärast kanti kõike vajalikku vöökotikestes, mida sealsamas töökojas samuti õmmeldi.

Ürituse ilusaks lõpuks oli Mäetaguse põhikooli noorte kandlemängijate kontsert. Kõigi meeleolu oli hea ja sõbralik. Poolteist tundi varem olid need sadakond ajaloofestivalile tulnud noort üksteisele veel võõrad, kuid festivali käigus üheskoos sibulat hakkides ja nuttes ning mitme kooli ühises malevas mõõgavõitlust pidades või ühest pajast keskaegset toitu süües said kõik sõpradeks ja slaavi kooli kontserdil ei häbenenud enam keegi kaasa laulda. Pärast üritust ütles üks tüdruk: „Õpetaja, ma ei kujutanud endale ette, et ajalugu on nii äge!“ See oli suurim kiitus – õpilases ärkas huvi ajaloo vastu. Loodetavasti vaatab nüüd mõnigi meie ajaloofestivalil osalenud õpilane Youtube’i ja blogide asemel hoopis varakeskajast filmi „13 Warrior“, loeb järgmisel päeval Facebooki postituse asemel „Ivanhoed“ ja valmistub suure entusiasmiga järgmise aasta ajaloo-olümpiaadiks!


Ajalooteatri festival. Jõhvi vene põhikooli õpetajad esitavad stseene Jaapani samuraide maailmast ja eetikast.

Kohtla-Järve ajalooteatrite festival

Stseene ajalooteatrite festivalilt. Kohtla-Järve Maleva põhikool, slaavi põhikool ja Ahtme gümnaasiumi õpilased aktsioonis.

Aastatel 2016. ja 2018 korraldati Kohtla-Järve piirkonna koolide ajalooteatrite festival, kus lähtuti etendusi lavastades ajaloolistest romaanidest ja legendidest.

20. jaanuaril 2016 ja seejärel 20. jaanuaril 2018 leidis aset Kohtla-Järve koolide ajalooteemaline teatrifestival. Kui projektis „Üks päev keskaegsel Liivimaal“ süvenesid Kohtla-Järve koolid Liivimaa keskaega, siis ajalooteemaliste etenduste festivalil oli teema vaba ja iga kool valis endale sobiva ise.

Ajalooteatrite festivali idee tekkis linna ajalooõpetajate ainesektsiooni koosolekul. Ajaloo populariseerimiseks oli vaja leida uusi võimalusi. Tahtsime vältida konkurentsi, soovisime, et kõik osalevad koolid saaksid olla võrdselt tublid. Ajalooteemaline teatrifestival tundus selleks sobivat. Kui projekt oli kirjutatud ja natuke raha saadud, läks ettevalmistustöö lahti. Kõigepealt saadeti piirkonna koolidele ja noorte teatritele teade, et tulemas on ajalooteemaliste etenduste festival ja on aeg selleks valmistuma hakata.

Koolidel tuli valida ajalooteema ja luua meeskond, kes asja ellu viib. Ka siin oli vaja õpetajate tugevat ja loova vaimuga meeskonda. Kaasati kirjandus-, muusika- ja käsitööõpetajad, ning kogukonna aktiivsed liikmed – kes aitas kostüüme õmmelda või neid hankida, kes audiostuudios heli salvestada, kes sobivat muusikat leida või laval esitada, tantsida, ja muidugi seda kõike koos lavastada. Õpilastele oli see kõik äärmiselt põnev – mingi loovuse energia orkaan kobrutas nende ümber.

Ajaloolise teatri festival toimus Kohtla-Järve klubi Ahtme hubases saalis, kus kõik istekohad olid täis. Festivalile tulid oma etendust näitama nii õpilastest asjaarmastajate trupid kui ka noorte teatrite stuudiod.

Nii vaatajate kui ka esinejate lemmikuks kujunes Mihhail Bulgakovi „Koera südame“ järgi tehtud lavastus, milles eaka, targa ja range professori Filipp Filippovitš Preobraženski rolli mängis väga püüdlikult slaavi põhikooli väikest kasvu viienda klassi õpilane. Väike professor pälvis erilist tähelepanu ning sai ka kingitusi.

Meeldiva üllatuse valmistas kõigile Jõhvi vene põhikooli õpetajate trupp, esitades loo, mille sündmused toimusid samuraide ja geišade Jaapanis. Etenduse dekoratsioonid, kostüümid, grimm ja rekvisiidid olid uskumatult ilusad. Õpilastel oli esimese vaatuse alguses väga raske oma õpetajaid ja õpetajatel kolleege ära tunda.

Robin Hood, kuningas Arthur, Kalevipoeg

Ajalooteatri etendused olid enamasti kirjandusteoste lavastused. Näiteks lood Robin Hoodist, mida koos oma õpetajaga lavastasid Maleva põhikooli viienda-kuuenda klassi õpilased, kes alles alustavad ajalooga tutvumist, kuid said väga hästi hakkama. Laval oli päris vibuga Robin Hood, paks munk ja teised romaani tegelased, kes kõige krooniks rääkisid riimis. Lapsed esitasid laule ja tantse sellise õhinaga, et polnud kahtlust – neile meeldib see, mida nad teevad!

Festivalil esitati ka episoode kuningas Arthuri legendidest ja „Kalevipojast“ ning teistestki üldtuntud eepilistest lugudest. Neid esitati nii klassikaliste sõnalavastuste, muusikalide kui ka ühe näitleja monoloogidena.

Pärast festivali olid kõik ajalooõpetajad nõus, et kõige parem on just selline festival, kus kõik üksteist aitavad ja täiendavad, kus õpetaja ja õpilane on partnerid, kõik on tublid ja keegi pole teistest parem. Just selline festival annab kõigile energiat, vaimustust ja indu.

Kui kavas on suur üritus, mis eeldab ulatuslikku ettevalmistustööd, siis on heas meeskonnas töötada parem kui omaette pingutada. Tänu suurtele projektidele on ajalooõpetajatel palju lihtsam ka humanitaarainete ja tööõpetuse õpetajatega koostööd teha. Meid üllatas aga, et ka bioloogiaõpetaja Anna Soosaar lõi meie ajalooprojektis kaasa, selgitades õpilastele, milliste taimedega vanasti riided värviti, kuidas meie esivanemad soovett filtreerisid, et see juua kõlbaks, kuidas nad taimede ja putukate abil metsas orienteerusid ja ära ei eksinud jpm.

Mida rohkem jagad, seda rohkem saad. See idamaine tarkus kehtib ka koolis. Meie ajalooõpetajate tiheda koostöö kogemus kinnitab, et just oma oskuste kolleegidega jagamine ning kogukonna kaasamine on õige. Ja ühisprojekt on parimate tulemuste saavutamiseks ideaalne vahend.

Õpilased elava ajaloo projektidest

Valeri 9. klassist: „Olin vapustatud, kui nägin, et isegi kerge ja pehme mõõgaga võib väga valusalt lüüa. Nüüd kujutan hästi ette, kuidas rauast mõõk murrab luu või lõikab jäseme küljest. Filmis olen seda korduvalt näinud, kuid alles nüüd sain aru, kui julmad ja halastamatud olid keskajal lahingud. Kujutan selgelt ette ka seda, kuidas vanasti lahingud toimusid. Mida sa tunned, kui vaenlaste laine sind katab. Mida tunned, kui vaenlase ja sinu lähedaste vahele on jäänud vaid su vaprus ja kartmatus. Mida ma aga lõpuni ei mõista, on see, et halastamatu ja julm sõjamees võis samal ajal olla hoolitsev ja õrn isa.“

Maria 9. klassist: „Ajaloomängus võib kõige tagasihoidlikumgi inimene olla kuningas või väejuht ning vastupidi, kõige populaarsem inimene narr. Siin on meil tegemist empaatiaga. Ning see arendab inimese sisemaailma, teeb ta sallivamaks ja sõbralikumaks. Siin kaovad harjumuspärased käitumismudelid ja ühiskondlikud hoiakud.“