Igast algusest võib saada lugu

Vahva, et Eesti emakeeleõpetajate selts (EES) saab tähistada oma 30. sünnipäeva eesti keele aastal. Selts valis sellega seotult oma tunnuslauseks „Eesti keele eest seistes“. Lennart Meri on arvanud, et inimene ei vali endale keelt, aga keel võib valida endale inimese. Eesti keele ja kirjanduse õpetajad on eesti keele poolt ära valitud ja EES kannab Eesti koolis eesti keele hoidmise krooni.

Iga algus on lugu. Iga algus on fakt. Eesti emakeeleõpetajate seltsi faktiline algus oli 30. septembril 1989 Tallinna pedagoogilise instituudi aulas. Lugu algas juba varem. Kas oli see seotud ülikooli õppejõudude maailmavaatega, ettevõtlikkuse, tuttavate Soome emakeeleõpetajate mõju või tegevõpetajatest mõttekaaslaste vajadustega, ehk kõigega – EES asutati varem kui teised aineliidud. Algusloost annavad aimu auliikme Viivi Lälli ja Jaan Õispuu kirjutised. Allakirjutanu sattus asutajaliikmeks noore õpetajana, et leida tuge, tegutsemis- ja jagamisrõõmu. Kui soomlased olid EES-i algusaastate seljataguseks jõuks, siis on meie selts olnud udmurdi emakeeleõpetajate ühenduse asutamise tõukajaks ja ka asutamise tunnistajaks. Ajalugu kordus, kui olime ise juba võimestajad.

Eesti keele õpetajad on oma kooliajal olnud head matemaatikas ja paljud oskavad mingit pilli mängida (praeguses juhatuses on klaveri- ja viiulimänguoskus suhtes 3:1), aga ühe toimiva organisatsiooni puhul polegi ehk numbrid kõige olulisemad. Mõned siiski. Seltsi on juhatanud viis esimeest: Hoide Sikk, Piret Hiisjärv, Piret Järvela, Aime Klandorf ja Kaja Sarapuu. Seltsi liikmeskond on kord kasvanud, kord vähenenud, praeguseks jõudnud 240 liikmeni. 2018. aastal lisandus 35 liiget. Seltsi liikmete töökohtade kohta annab ülevaate kaart, oleme üle-eestiline võrgustik. Toimunud on 57 kevad- ja sügispäevade nimelist koolitust, kümme suvereisi, kaheksa suvekooli. Ilmunud on 13 metoodikaväljaannet, kuus aastaraamatut, 16 ajalehe Lõrp numbrit. Korraldatud on kaks õpilasvõistlust, loodud õpilaste keeleorganisatsioon ENKO. Seltsi liikmed on esindanud ja esindavad seltsi paljudes komisjonides, žüriides, ekspertgruppides jne. Seltsi liikmed veavad Eestis tuntud õpilasvõistlusi. Põhiliselt hoolitseb selts oma liikmete eest, kuid aeg-ajalt korraldatakse koolitusi väljapoole.

Kaks töörühma

Hästi on töötanud kaks seltsi töörühma: ainekava ja riigieksami töörühm. Ainekava töörühm sündis Türi kevadpäevade lõpuminutitel ja töötas imetlusväärse produktiivsusega aastaid ning on andnud seltsi väljaütlemistesse ja hiljem ka haridusametnike sõnavõttudesse tõepõhise lähenemise. Samas sõnastuses argumente kõlab senini. Rühma juhtis Krista Mägi. Riigieksami töörühm analüüsib eelmise aasta eksamitöid ja nende hindamist ning teeb sellest järeldusi, mida tutvustab infopäevadel. Rühma juhib Anu Kell.

Selts kirjastab oma liikmete metoodilist loomingut. Kahjuks on praeguseks loobutud aastaraamatust, kuid üle paari aasta ilmub „Tervikteoste käsitlemine põhikoolis“ (üks väljaanne on olnud gümnaasiumile) ja „Naudi õpetamist!“. Mõlema sarja idee autor ja pikaajaline toimetaja on Krista Mägi. Selts tuleb trükistega appi õpetaja argipäeva, andes paralleelseid ja metoodiliselt mitmekülgseid juhiseid, kuidas käsitleda teost, soosides terve raamatu läbilugemist ja sellele õppetunnis pühendumist. „Naudi õpetamist!“ on ühe kogenud õpetaja looming: käsitlused, metoodika, juhised, töölehed, tekstid. Võib-olla ei oleks need raamatud kunagi ilmunud, kui poleks olnud seltsipoolset innustamist, usaldust ja toetust.

Iga mittetulundusühendus on seotud projektidega. Üks edukamaid on olnud „Kirjandustund kirjanikuga“, mis kasvas välja vajadusest viia kokku kirjanikud ja õpilased. Nüüdseks oleme korraldanud paarsada kohtumist tuhandetele õpilastele. Kahe viimase aasta projekt kandis pealkirja „Kohtumine kirjanduslikul ristteel“. Et kultuuriministeerium tõdeks projekti kasulikkust, peame seda tegema järjest uudsemaks ja atraktiivsemaks, kuid tegelikult piisab sellest, kui need kaks – kirjanik ja lapsed – kokku lasta, et igal korral sünniks uus narratiiv, inspireeriv ja eriline.

Selts on valinud eriliste teenete eest auliikmeid. 2019. aastal valitakse kümnes emakeeleõpetuse sõber. EES on olnud liikmete osas tagasihoidlik, loodetavasti tulevikus oskame rohkem tunnustada ka omasid. Põhjust selleks on, sest seltsi liikmete hulgas on õppekava koostajad, õpikute autorid, eksperdid, eksamite ja tasemetööde koostajad, täiskasvanute koolitajad, olümpiaadi- ja uurimistööde juhendajad, tunnustatud ja alles tunnustamist ootavad meistrid.

Ilu ja valu

Kui Viivid, Hoide, Irene, Nora, Aili oma mõttekaaslastega seltsi ideed teoks tegid, siis arvatavasti lootsid nad, et kunagi saavutab EES Äitinkielen Opettajain Liitto taseme: oma kontor, kõiki eesti keele õpetajaid koondav liikmeskond, oma perioodiline ajakiri, kirjastus. Seda, kui palju tuleb seltsil eesti keele ja kirjanduse õpetamise eest seista, nad vist küll ei osanud ette näha. Aastakümnete jooksul on selts pidanud võitlust põhikooli ja gümnaasiumi eesti keele tundide ja kursuste vähendamise vastu, õppekavas eesti keele ja kirjanduse ühendamise vastu ja ka nende eraldamise eest. Gümnaasiumi eesti keele riigieksami vormi muutmise protsess meenutab praegust PGS-i muutmist – eestvedamise, avatuse ja kaasamise puudumine, õpetajate emotsionaalse kindlustunde hävitamine. Eelmisel talvel kaitses selts riigieksami hindamise põhimõtteid: eesti keele eksamil tuleb hindamise vääriliseks pidada ka lõpetaja keeleoskust. See kõik on olnud ilus ja valus, sest põhiseaduses oleva eesti keele kaitse klausel on emakeele väärtustaja jaoks enesestmõistetav, kuid paistab, et võim ja vaim käsitavad seda erinevalt.

Kahjuks on eestlaste suuline ja kirjalik eneseväljendus eesti keele tundide vähenemise ja eksamivormide muutmise tuuletõmbuses kannatanud ja õpilaste kirjatöid 15 aasta tagustega võrrelda ei saa: keelekasutus on vaesem, piltlikud väljendid, rahvaluule lühivormide kasutamine ilmestamiseks kadunud, lause lühenenud, sõnajärg kaheldav, otsekõnet tekstides peaaegu pole. Suurepäraste tekstide loomise oskus hakkab saama privilegeeritud rühma oskuseks. Eesti keele tundide arvu vähenemisest kirjutab Küllike Kask tänaseski erilehes.

Teeme koostööd

EES soosib koostööd teiste aineühendustega. Eriti liidab meid, kui õpetajaühendustega pole haridusmuudatuste elluviimisel arvestatud ja esitatakse nn tooreid ideid, nagu praegu „Kodakondsuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 57 SE“ puhul. Veel püüab selts koos Tammsaare ja Vilde sõprade seltsi, Eesti raamatukoguhoidjate ühingu ja Tallinna kirjanduskeskusega saada gümnaasiumi õppekavasse tagasi eesti kirjandust, mis sellenimelise kursuse puudumisel on jäänud muu kirjanduse varju. Eesti keele ja kirjanduse ainekava sisu läheb paljudele korda. EES-i kindel liitlane läbi aegade on olnud ka Eesti kirjanike liit.

Kümmekond aastat on selts teinud koostööd haridusministeeriumi keeleosakonnaga ja saanud tegevustoetust, mis on meid majanduslikult palju aidanud. HTM-i toetusest saab selts abistada emakeeleolümpiaadi piirkondlike voorude läbiviimist, mida peame väga oluliseks eesti keele õpetajate ja keeleteadlaste kasvulavaks.

Just võitluslikud ja ebamugavad olukorrad on vorminud seltsi omamoodi: valusad teemad on pidevalt õhus ja selts on õppinud nendest argumenteerimist, arvamuse kujundamist, pöördumiste tegemist, esindamist ja läbirääkimist. 2010. aastal muutsime seltsi eesmärkide sõnastust, kirjutasime juurde sõna „sõltumatu“. Sõltumatus ei tähenda anarhiat, vaid vastutamist. Me suudame seltsina vastutada. Isepäisus muudab seltsi haavatavaks ja nii peab juhatuse liikmetel olema erilist kannatlikkust ning eneseusku, rääkimata töökusest, sest seltsitööd tehakse oma aja arvelt.

Selts on väga huvitatud eesti keele õpetajate järelkasvust. Vanem kolleeg võtab seltsi üritustele kaasa noore, sisseastumine tudengitele on soodne, sageli arutame, kuidas uusi tulijaid toetada, et kompenseerida mittemotiveerivat tasu ja raske õpetajatöö ei sunniks neid koolist lahkuma. Selts hoiab omasid. Seltsil on tulevikuplaanid.

Kui 1989. aasta sügisesel laupäeval Peda aulas avalduse täitsin, ei osanud ma arvata, et see hetk minu elus nii oluliseks saab. Kui oleksin sel päeval koju jäänud, küllap poleks mu maailmapilt nii kiiresti avardunud ega oleks ma leidnud oma loomusele vajalikku õhutust ja väljundit, õppinud just niimoodi tundma maailma paremaks muutmise võimalikkust, lihtsust ja suurust. Seltsi kuulumine on andnud mulle erilise vastutuse ja õiguse eesti keele ja selle õpetamise eest seista.