Isikustatud haridus: palju kisa, vähe villa

8. nov. 2019 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 5 kommentaari
Maie Tuulik.

Igale õppijale oma õpitee on juba mitmel maal läbi proovitud ja ka kõrvale heidetud põhimõte. Pean siinkohal silmas nn romantilise lapsekesksuse 40 aasta pikkust perioodi, mis sai läbi juba 1980. aastatel.

Inglismaa informaalne kool lähtus iga lapse eripärast, võimetest ja sünnipärastest kalduvustest. Põhiseisukohad, millele toetuti, olid järgmised: kool peab pakkuma lastele soodsat kasvuümbrust, kus nad võiksid areneda rahus, omaenda rütmi järgi ja endale sobival viisil (individuaalõpe); uudishimu viib lapse õppima, õpetaja ülesanne on materjali ette sööta; õppimine peab algama konkreetsetest kogemustest, õppematerjalina saab kasutada kõike, mida pakub kohalik olustik; õppematerjali ei hakita 45-minutisteks koolitundideks, vaid korraga võetakse läbi tervikteemad; teadmised ei tohi olla kastidesse lahterdatud ning mäng ja töö täiendagu üksteist; õpetaja peab suutma ise oma tööd analüüsida ja otsustada, mida ja miks ühele või teisele lapsele pakkuda.

Inglismaa informaalse kooli põhimõtted teisenesid Ameerika mandril avatud kasvatuseks, mille tippaeg oli 1970. aastatel. Aluspõhimõtted, millele avatud kasvatus tugines, olid järgmised: valdav tööviis on rühma- ja individuaalne töö; puuduvad kindlapiirilised õppetunnid, klassis võib õpilane valida vahendeid ja materjale; õpilane seab ise endale eesmärgid ja hindab nende saavutamist; õppeained on integreeritud, ei ole eri õppeainete tunde; kasutada tuleb aktiivseid õppemeetodeid; loova tegevuse arendamine on osa õppeplaanist; hindamine tuleb viia miinimumini.

1970. aastail töötas Inglismaal informaalsena koguni 17% algastme koolidest. Ometi sai see suund teravat kriitikat juba oma õitseajal. Cambridge’i ja Oxfordi humanitaarteadlastelt kümmekonna aasta jooksul ilmunud kirjutisi nimetati mustadeks kirjutisteks (The Black Papers) ja nende põhjal ei saa õppimine tugineda vaid huvile, sest nõuab tööd ja pingutust, tükikesed ja katked siit-sealt ei anna haridust; kool on liiga salliv ja pöörab liiga vähe tähelepanu nn vahendiainetele (emakeel ja matemaatika); aktiivõppe meetodid on vajalikud vaid empiiriliselt jälgitavate loodusteaduste madalamal astmel; loovuse ja aktiivsuse esiletõstmine ei tohiks olla opositsioonis õpetaja autoriteedi ja eeskujuga.

Mustadele kirjutistele lisandusid tuntud kasvatusfilosoofide R. S. Petersi, R. F. Deardeni ja P. H. Hirsti kirjutised. Nende järgi ei ela laps ühiskonnast isoleeritult, ta peab teadma ja arvestama ühiselu normide ning reeglitega; lapse vabaduse ülemäärane rõhutamine jätab tagaplaanile kõlbluse ja inimlikud väärtused; õpetaja ei saa olla kõrvalseisja ja materjalide ettesöötja, tema isik on eeskujuna ülioluline; igal õppeainel on oma spetsiifika, oma vorm, milles teadmine esitatakse; integreerumine ei ole väline, vaid sisemine toiming, enne aga peab olema, mida sisemiselt integreerida.

1976. aastaks kogunes küllaldaselt empiirilisi uurimusi informaalse ja formaalse (traditsioonilise) kooli tulemuslikkusest. Tuntuim on N. Bennetti 950 õpilase pikaajaline uurimus: traditsioonilise kooli õpilased olid kindlalt paremad lugemises, kirjutamises ja arvutamises. Laste loovuse mõõtmine ei andnud mingeid erinevusi. Halvimad tulemused olid nn segarühmades, kus õpetaja kasutas suvaliselt mõnes olukorras informaalset õpetust, mõnes aga mitte.

Ka avatud kasvatuse liikumine vaibus. Lääne juhtivad kriitikud (näiteks Berlak ja Berlak, Rothenberg) tõid esile järgmised põhjused: tavakoolide õpilaste teadmised olid paremad; avatud kasvatuse raskuspunkt langes meetoditele ja materjalidele, st kulutati palju ressursse (aega, raha), ent tulemusi ei olnud näha; ka õpetaja pingutused olid võrreldamatult suuremad kui tavaõpetuses, ent see ei kajastunud tulemustes; tugev oli ka vanemate vastuseis, kes kartsid oma laste edasiõppimise võimaluste pärast.

Juhani Hytönen toob oma monograafias „Lapsekeskne kasvatus” esile põhjused, miks need uuendused oma mõju kaotasid: oletati, et traditsiooniline kool on tervenisti paha ning laps tervenisti hea; oletati, et areng toimub suhteliselt vähese pingutusega; hüljati teadmiste hankimise põhimõtted ja soositi ilma kriitikata õpilase kogemust; liialdatud isiksusekesksus ja individualism ohustas lapse kõlbelist arengut; peteti just vaesemate vanemate lapsi, kes ei saanud oma lapsi panna kallitesse erakoolidesse, kus õpetati traditsioonilisel viisil. See, et õppeplaanid muutusid sisult ja nõuetelt väga erineva tasemega kursusteks, viis üldise taseme väga alla.

1983. a ilmus NCEE (National Comission on Excellence in Education) raport, mis vallandas nn suure koolikeskustelu (Great School Debate). Ettepanekud, mis tehti, olid küllalt tavapärased: enam matemaatikat ja loodusteadusi; emakeele ja võõrkeelte parem õpetus; pikem koolipäev ja kooliaasta; rohkem kodutöid ja kontrollteste; kompetentsed õpetajad oma autoriteediga ja töörahu klassiruumis.

Ka tõesti peame nüüd, nelikümmend aastat hiljem, mujal läbikukkunud ideed ise läbi proovima?


5 kommentaari teemale “Isikustatud haridus: palju kisa, vähe villa”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Muidugi peame, prof Maie Tuulik,
    isegi ligi 100 aasta tagused “katsetused-targutused” proovime ära, sest tänased õpetajate õpetajad lähtuvad kasvatuses-didaktikas eelkõige emotsionaalsetest hinnangutest – uus, kaasaegne, muutunud, innovaatiline jne. Kuna… nad (ka mujal maailmas, sellele vihjas juba 1970-ndatel R. Atkinson) ei tunne ju õppimist-õpetamist kui pedagoogilis-PSÜHHOLOOGILIST protsessi. Siis võid rääkida, mida tahad (peaasi, et kõlaks originaalselt). Ja kui asi oli keeratud kihva, siis toodi sisse tugiisikute amet (meilgi!).

    Tänases Õpet.Leheski on üks selline pseudoteaduslik lugu lapsukese nn toetamisest (kui “meetodist”), sest autor pole avanud ühtki raamatut omandamispsühholoogia kohta. Mõelgem, miks meie akadeemilisest õpetajakoolitusest on lausa välja visatud psühholoogia ja pedagoogika ajalugu? – siis on eriti lihtne sõnavahus laamendada – et vähem oleks neid, kes TEADUSLIKE ARGUMENTIDEGA “muutunud õpikäsituse” ümber lükkaks!

    • Hilja ütleb:

      Härra Leppik, kas pseudoteaduslikuks [põhjendamata halvustus] looks lapsukese [põhjendamata halvustus] nn [põhjendamata halvustus] toetamisest kui “meetodist” [põhjendamata halvustus] nimetate Te professor Uibu inauguratsiooniloengut ning väidate, et professor pole avanud ühtki raamatut omandamispsühholoogia kohta?

      • Peep Leppik ütleb:

        Aituma, Hilja ???,
        aga lugege kasvõi minu viimase raamatukese “À PROPOS …” (EÜK, 2019) sissejuhatust, siis … Ja ma ei anna juba ammu inimestele ja nende tööle hinnanguid tiitlite, ametikohtade või moe järgi.

        Austatud autor Maie Tuulik! Näete kui lihtne on Eestis mõnelt tõsiselt sisulistelt kooliprobleemilt viia tähelepanu täiesti kõrvale.

  2. Vello ütleb:

    Paraku, õppimine ja selle tulemused on paratamatult individuaalsed, muidu ei pandaks ju hindeidki (või midagi sellesarnast). Ei ole ju saladus, et äärmiselt raske on leida isegi väikesele rühmale (20 hinge) sama teemat, mida arutada (mis kõigile vajalik).

    Kaugest minevikust mäletan isegi, et osas tundides igavlesin (või lahendasin kaaslastele ülesandeid või mängisin pinginaabriga kahekäe bridži), teistes igavlesin, sest asi ei huvitanud mind üldse.

    Sundida inimesi ühesuguseks saama karistab eelkõige neid, kellel on annet ja huvi milleski rohkem, aga ka neid, kelle jaoks osa ‘õpitavast’ on kas ülejõu või kasutu.

    Seega, küsimus ei ole selles, kas haridus on individuaalne, seda ta on niikuinii, ükskõik kui palju me ei pingutaks selle nimel, et see nii ei oleks. Küsimus on selles, kuidas seda asjaolu mõistlikult ära kasutada. Maailm 40 aastat tagasi ja nüüd on totaalselt erinevad.

  3. Einar Rull ütleb:

    Maie Tuulikul on tuline õigus. Umbes paarkümmend aastat tagasi oli individualiseerimise programme üsna palju kasutusel, kuid viimase kümne aasta jooksul on need suuresti kadunud, sest pole õnnestunud nende tõhusust tõendada.

    Õpilase võimed jagunevad Gaussi jaotusega (lisaks dimensionaalsus). Samal ajal ka tööjõuturg eeldab erineva võimekusega inimesi. Kui aga on tegemist avaliku raha eest õpetamisega, siis järsku tuleb kõiki käsitleda ühesugustena. Medikeerime õpilast, et see sobiks õppekavaga, ning spetsialistidest tuleb puudus (Prokrustese säng). Samas äärmiste õpilaste (ekstrimistan) õpetamine toimub keskmiste (mediokristan) arvelt ning see viib tõhususe alla.

    Kui nüüd Piibli, Dewey, Käisi, Taba ja Võgotski juurest tulla veidi moodsamasse maailma (evolutsiooniline psühholoogia – Steven Pincker “How the Mind Works”, tehisintellekt, töömälu – John Sweller, polügeenilised skoorid – Robert Plomin “Blueprint”), siis vaatamata pessimistlikule väljavaatele ikka katsetatakse.

    Näiteks meditsiinis. Kalifornias kasutatakse geeniandmeid ja kunstlikku intellekti patsientidele ravimite komponentide ja dooside välja arvutamiseks. Karbi peale kirjutatud doos ühele veel ei mõju, kuid teisele on juba mürgine. Algoritm on nii keeruline, et arst ei loodagi kõigest detailselt aru saada, vaid kasutab ainult kunstliku intellekti pakutud väljundit. Apteekides hakatakse tulevikus ilmselt jälle rohtusid segama ning seda aega me veel mäletame.

    Sama muster levib kooli. Mingi õpetus on ühe lapse jaoks liiga lihtne ja igav. Teine ei saa aga millestki aru. Kui geenide järgi saab ravimikomponente välja timmida, miks ei saa siis õpetada?

    Oktoobri alguses toimus inglastel koolijuhtide konverents (HMC). Loomulikult esines seal Plomin oma geenide ja hariduse jutuga. Lisaks tuli välja, et erakoolid on läbirääkimises tehisintellekti ettevõttega, et hakata rakendama tehisintellektiga õpetamise ja hindamise keskkonda. Ootame, kas seal üritatakse ka geeniinformatsiooni kasutada. Kui AI projekt õnnestub, üritatakse seda laiendada ka tavakoolidesse. Kuni see pole käima saadud ning pole ületatud kõiki sellel teel olevaid takistusi (ja neid on palju!), on õigus Maie Tuulikul. Valestarte on tehisintellekti arendamises olnud mitmeid ennegi. USA-s on muidugi Summit public school, SO1 ja altSchool ka sama rada käimas. Neil ka igal ühel oma hädad.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!