Kas emeriitõpetaja või dinosaurus?

8. nov. 2019 Mare Rossmann endine õpetaja - Kas emeriitõpetaja või dinosaurus? kommenteerimine on välja lülitatud
Mare Rossmann.

Eesti hariduse suurim väljakutse on see, kuidas tuua kooli noori õpetajaid. Kui me sellele kiiresti lahendust ei leia, ootab eesti kooli ees tume tulevik. Rakvere reaalgümnaasiumi direktor Marti Marksoo ütles, et praegu tuleme veel toime, aga seda „nalja“, mis hakkab juhtuma juba viie aasta pärast, kui suur osa õpetajaid jõuab pensioniikka, ei oska me praegu veel ettegi kujutada.

On arvatud, et probleemile võib tuua leevendust olukord, kus inimene töötab oma õpitud erialal edasi ja annab osalise koormusega tunde ka koolis. Kui rakendub õpilaste jaoks individuaalsete õpperadade süsteem, tekib ka õpetajal individuaalne õpetamisrada, mille üks osa võiks olla enese proovilepanek õpetajana.

Vahel paneb lausa imestama, kui kergelt me unustame ära kõike, mis on juba olnud – ei ole midagi uut siin päikese all! Kõik kordub, kuigi mitte täpselt samamoodi. Ka Vene ajal juhtus vahel nii, et mõni õpetaja oli puudu. Mäletan, et meil oli tarvis matemaatika asendusõpetajat. Direktor ütles mulle, et käigu ma linnas ringi ja kui tuleb mõni pestud näo ja targa silmavaatega inimene vastu, tehku talle pakkumine.

Õnneks leidsime seekord õpetaja oma lastevanemate seast. Meil oli koolis igal aastal mõni tunniandja, kes tuli kooli siis, kui tema tund algas, ja lahkus pärast tunni lõppu. Probleem tekkis sellest, et peale tunniandmise on õpetajal koolis palju muid kohustusi. Need jäid kõik põhiõpetajate kanda. Tänapäeval, kus õpilaste tunniväline elu toimub paljuski väljaspool koolimaja ja ka internet on abiks, saab neid korralduse probleeme ehk valutumalt lahendada. Pigem on probleem selles, kust leida sobivaid inimesi tunde andma.

Võib ka nii mõelda, et kas muutunud maailmas, kus iga teismeline võib guugeldades endale vajalikku infot hankida ja oskab seda teha vahel isegi paremini kui õpetaja, on üldse enam tarvis koolis käia. Samas kurdetakse, et õpilased on eluvõõrad ega tea pärast kooli lõpetamist päriselust midagi. Meie koolis oli juba 1970-ndatel tutvumine päriseluga õppe-kasvatustöö oluline osa. Õpilased käisid tutvumas ettevõtete tööga, olid seal töövarjuks. Ettevõtjad külastasid koolitunde, seda tööd tegime koos lastevanemate ja vilistlastega.

Me ei peaks häbenema pikalt toiminud ja end õigustanud kasvatusmeetodeid pelgalt sellepärast, et need on kord juba olnud ja pole enam moodsad. Maailm muutub, aga midagi tähtsat on vaja alles hoida. Kõik see hea ja väärtuslik, mis on eesti hariduse tänasesse päeva toonud, viib meid ka edasi, kui meil jätkub tarkust anda õpilaste õpetamisel ja kasvatamisel edasi üldisi tarkusi, nüüdisajastada neid ja lisada tänapäeva tehnoloogilised võimalused.

Rakvere gümnaasiumil on kaunis komme kutsuda endised õpetajad igal aastal kooli, et koos õpetajate päeva tähistada. Meisse suhtutakse lugupidavalt. Tänavu aga kuulsin pealt järgmist dialoogi. Üks õpilane viitas meile ja küsis teiselt, kes me oleme. Teine vastas: „Need on dinosaurused, nemad on alati kohal. Mu ema ütles, et üks neist oli ka tema õpetaja.“ – „Ja kuidas oli?“ – „Ema jutu järgi enam-vähem normaalne. Meie kooli direktor nimetab neid emeriitõpetajateks.“

Selle peale võib öelda, et heal lapsel mitu nime.