Kas muudame keskhariduse kohustuslikuks?

22. nov. 2019 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Ekspertide vestlusringis osalesid Toomas Luhats, Hendrik Pihl, Kadri Kallip ja Kaspar Oja. Kõnejuht oli Mari-Liis Nummert. Fotod: Raivo Juurak

Mida teha, et noored ei katkestaks enneaegselt oma õpinguid, vaid lõpetaksid vähemalt keskkooli ja osaleksid ka elukestvas õppes?

Seda küsimust arutasid Noored Kooli õpetajad oma HaridusTormi seminaril, mis toimus 16. novembril Tallinnas Avatud Koolis. Seminari kõige tugevam osa oli ekspertide vestlusring, kus osalesid Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja, TLÜ haridusteaduste doktorant Kadri Kallip, põhiharidusega noormees Hendrik Pihl, teleseriaali „Üheksandikud“ produtsent Toomas Luhats. Arutelu kõnejuht oli TÜ eetikakeskuse projektijuht Mari-Liis Nummert.

Töötasin õpetajana kohutusliku keskkooli ajal. Mõnele mu kolleegile see absoluutselt ei meeldinud ja pidin minagi venitama kolmesid välja nendele, kes väärisid kahte. Lõpuks hakkasin kohustuslikku keskharidust siiski pooldama. Ma nägin, et see andis ka nõrkadele õpilastele väärikust juurde. Eriti noormeestele, kes muidu oleksid võib-olla poe taga koos täitsameestega õlut joonud. Keskkool oli poetagusest siiski võrratult vaimsem keskkond ja see vaimsus ikkagi mõjutas neid.

Uurisin tollal, mida arvas kohustuslikust keskharidusest Anton Makarenko, kes teatavasti kasvatas hulkuvatest ja varastavatest lastest korralikke inimesi. Makarenko sundis kõiki neid lapsi oma kasvatusasutuses keskkooli läbi tegema. Ta oli märganud, et keskharidusega noored pöörduvad halvale teele tagasi väga harva, madalama haridustasemega aga tihti. Muidugi ei olnud keskharidus Makarenko kasvatusasutuses ainus mõjutusvahend, aga siiski.

Ka OECD hinnangul on keskharidus see miinimum, mida inimesel tulevikus vaja on.

Mida rääkisid keskharidusest eksperdid?

HaridusTormi seminari ekspertide vestlusringis kaaluti kohustusliku keskhariduse häid ja küsitavaid külgi. Ühelt poolt väideti, et igal inimesel peaks olema vähemalt keskharidus, kui muidu ei saa, siis kohustuslikus korras. Teisalt osutati, et maades, kus keskkool juba on kohustuslik, pole olukord parem kui Eestis. Teiste sõnadega – keskharidust ei saa lihtsalt kehtestada, sellele peavad eelnema suuremad ettevalmistused. Toodi ka piltlik võrdlus: kui kehtestada Eestis kõigile kohustuslik doktoriõpe, siis ei läheks asjad paremaks, vaid võiksime saada hoopis suure seltskonna hikikomorisid, kes tunnevad, et nad ei vasta ühiskonna ootustele, ega välju seepärast nädalate kaupa oma toast.

Miks on keskharidusega parem kui ilma selleta?

Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja rääkis ekspertide vestlusringis siiski väga veenvalt keskhariduse eelistest. Mõned nopped tema mõtetest.

  • Keskharidusega inimene leiab kergemini tööd, seda isegi siis, kui ta on välismaalane. Anname siis oma noortele hea hariduse, et ikka nemad saaksid meie kõige paremad töökohad.
  • Parema haridusega inimesed õpivad kiiremini ja valutumalt selgeks uusi ameteid, ja seda on vaja oma tööelu jooksul teha mitu korda.
  • Hea haridusega inimene elab tervemana ja kauem. Uuringute järgi tunneb keskharidusega inimene end viis aastat ja kõrgharidusega inimene koguni kümme aastat nooremana kui ainult põhiharidusega inimene.
  • Välismaale lähevad tööle suures osas madalama haridustasemega inimesed, kes ei leia oma puuduliku hariduse pärast Eestis tööd.
  • Kehvades oludes üles kasvanud noored rabelevad välja parematesse tingimustesse, kui neil on hea haridus.
  • Parem haridus loob rohkem võimalusi eneseteostuseks, annab väärikama tunde ja suurema rahulolu oma eluga.

Kahjuks paljud Eesti inimesed hea hariduse eelistest ei hooli. 2015. aasta seisuga oli Eestis ligi 65 000 inimesel ainult põhiharidus või polnud sedagi. Murelikuks teeb, et põhiharidusega või ilma selleta inimeste arv eriti ei muutu, ehkki on tehtud elukestva õppe kampaaniaid, täiskasvanute gümnaasiumid on puuduliku haridusega inimesi üles otsinud, neid õppima innustanud jpm. Mida siis teha?

Kaspar Oja osutas, et Eestis pääseb noor inimene keskkooli õppima tunduvalt raskemini kui paljudes teistes maades. Võib-olla tuleks neid tingimusi leevendada? Teiseks arvas ta, et lühem suvevaheaeg võib väljalangust vähendada, sest mõningate uuringute järgi unustavad nõrgemad õpilased pika suvevaheaja jooksul suure osa talvel õpitust ära ja on siis sügisel kooli tulles tõsistes raskustes.

Kaspar Oja tõi välja, et noored jätavad kooli tihti pooleli sellepärast, et tahavad raha teenida. Siin tuleks eeskuju võtta Põhjamaadest, kus õpilastel võimaldatakse mõned tunnid nädalas tööd teha, nii et neil on oma taskuraha olemas. Pealegi annab see töökogemuse.

Saalist küsiti, kas ei tuleks selgitada välja põhikoolist väljalangemise ohus noorte seltskond ja see siis eraldi grupina põhikooli ja ka gümnaasiumi lõpuni viia. Kaspar Oja arvas, et õigem oleks selgitada välja nõrgad koolid ja need üles töötada. Nii tehakse näiteks USA-s, kus ollakse seisukohal, et õpilaste väljalanguse üks suur põhjus on kooli nõrk tase.

Dialoogis saaliga käidi välja mõte, et nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis tuleks nõudmiste latti allapoole lasta. USA-s on seda tehtud, sealne keskkool on meie omast palju lihtsam, kuid ülikoolid on neil ikkagi maailma tipus. Kas gümnaasiumi mikrobioloogia peab tõesti olema nii põhjalik, küsis Kaspar Oja. Kas palju lihtsamgi materjal ei aitaks noortel aru saada, et horoskoobid ei ennusta inimese tulevikku, pigem teevad seda geenid ja keskkond? Väideti, et enne Teist maailmasõda välja antud õpikud olid praegustest lihtsamad ja ka õhemad. Vastuväiteks toodi, et põhjalikum mikrobioloogia treenib aju intensiivsemalt.

Ühe ideena pakuti välja, et kutsekool peaks vastu võtma ainult keskharidusega noori. Sellises kutsekoolis peaks aga olema õppimiseks mitmesuguseid võimalusi, alates lühikestest kursustest kuni mitme aasta pikkuse õppeni. Eks kutsekool selles suunas liigugi.

Mida teha seitsmenda klassi poistega?

TLÜ doktorant Kadri Kallip uurib oma doktoritöös õpilaste koolist väljalangemist. Ta ütles, et Eestis katkestavad põhikooliõpinguid peamiselt noormehed. Nad torkavad sellega isegi rahvusvaheliselt silma, sest vaid mõnes üksikus riigis on poiste olukord veel hullem. Teiseks märkis Kallip, et koolist väljalangev noor elab enamasti maal ja tema kodune keel on tihti vene keel. Samas mingit selget piirkonda, kus eriti palju noori koolist välja langeb, Eestis esile tuua ei saa, selgem erinevus on ainult linna ja maa vahel.

Kadri Kallip tõi välja, et poiste probleemid löövad tõsiselt välja seitsmendas klassis, kuid toonitas, et selle põhjused on nooremates klassides ja isegi lasteaias. Nimelt on selgunud, et vähemalt kaks viimast aastat lasteaias käinud lapsed on põhikoolis ja isegi gümnaasiumis edukamad. Kaspar Oja lisas omalt poolt, et USA uurijate väitel astub õpilane, kes oskab esimeses klassis vabalt lugeda, hiljem ülikooli. Oja ütles, et põhiline oskus, mille inimene koolis üldse omandab, ongi lugemisoskus, sealhulgas poliitiliste sündmuste ning poliitikute sõnumite lugemise oskus.

Kadri Kallip rõhutas probleemide varajast märkamist koolis. Eeskujuks tõi ta rahvusvahelise programmi URBACT III, milles osalevad ka Tallinna koolid, kus juba ongi välja töötatud varajase märkamise mudel. See aitab neil näha õpilaste probleeme enne, kui need suureks paisuvad. Lähemat infot leiab selle mudeli kohta otsisõnaga „Ole koolis!“.

Kas keskharidus peaks olema kohustuslik? Kadri Kallip pole selles kindel. Euroopa maade kogemus näitab, et kohustuslik keskharidus pole probleeme vähendanud. Küll aga on kasulik kohustuslik lasteaed ning varajane märkamine algklassides ning hiljemgi.

Aga kui poisse enam mitte miski ei aita?

Põhiharidusega noormees Hendrik Pihl selgitas meile, et kõik pole siiski nii lihtsalt reguleeritav, nagu me arvama kipume. Tema oli kuni kuuenda klassini viieline õpilane, aga seitsmendas klassis enam ei õppinud, kaheksandast vedas end kolmedega läbi ja üheksandas sai juba kahtesid. Probleemide varajasest märkamisest polnud kasu. Ema töötas tal kooli sekretärina ja nägi väga hästi, mis pojaga toimub. Püüdis teda aidata, kuid kasu sellest polnud. Ema pakkus talle heade hinnete eest isegi raha, mis samuti ei mõjunud. Vanem õde, kes oli lõpetanud kooli hõbemedaliga, pakkus Hendrikule oma abi – noormees ei võtnud seda vastu. Sõpradega pidutsemine jäi talle alati tähtsamaks kui kool. Ükskord juhtus isegi nii, et ta läks 1. septembril kooli eelmise päeva purjutamisest valutava peaga, arvates, et see on eriti mehelik ja äge.

Paari allakäigu põhjust Hendrik siiski oletas. Noorena kuulis ta tihti juttu, et keskkool on ajaraiskamine ning ainult töö on see, mis loeb. Paraku teda töö ka eriti ei huvitanud. Küll aga tõmbas teda sport. Ta mängis jalgpalli nii hästi, et mitu treenerit kutsus teda oma meeskonda. Nii hakkas Hendrik ilmselt arvama, et lööb jalgpalliga elus läbi ja õppida polegi vaja.

Oma jutu kokkuvõtteks soovitas Hendrik Pihl lähtuda õpetajatel mitte ühest, vaid kahest põhimõttest. Esiteks sellest, et mida varem õpilase probleeme märgatakse, seda parem. Teiseks aga sellest, et parem märgatagu probleeme hilja kui mitte kunagi.

Aga õpetaja roll?

Teleprodutsent Toomas Luhats arvas, et just õpetajatest oleneb, kas noored püsivad põhikoolis ja astuvad keskkooli. Ta tõi näiteks omaenda ETV seriaali „Üheksandikud“, kus noored hakkasid uute õpetajate käe all senisest mitu korda paremini õppima. Seega ei ole viga ainult õpilases, nagu tihti arvatakse. Õpetajate väljavahetamine viis õppimise uuele tasemele ka selles Malmö koolis, mille järgi tehtud teleseriaal oli „Üheksandike“ eeskujuks. Luhats arvas, et õpetajad, kes soovivad raskustes õpilasi aidata, peaksid julgemalt proovima eri lähenemisi, kuni leiavad selle, mis töötab.

Luhats pidas keskkooli kohustuslikuks muutmist väga vajalikuks, seda ainuüksi infotehnoloogia keerukuse pärast. Kohustusliku keskhariduse põhiosa peakski tema hinnangul olema infotehnoloogia. Luhats selgitas, et kohustuslikku keskharidust ei pea omandama tingimata ühe hooga, vaid õppijale tuleb anda võimalus vajadusel ka mõni aasta kauem õppida. Tänapäeval ei omanda inimesed ainult üht kindlat ametit kogu eluks, vaid katsetavad mitmes valdkonnas ja see võtab rohkem aega.

Saalist küsiti, kas ei peaks üldise keskhariduse saavutamiseks igale õpilasele ja ka õpetajale lähenema individuaalselt. Kaspar Oja arvas, et see läheks väga kulukaks. Kui küsiti, miks ei ole õpetajateks valitud Eesti kõige andekamaid inimesi, kõlas vastus, et ei saa ju insenere ja teisi tippspetsialiste firmadest ära koolidesse õpetajateks tuua. Tegelikult saab küll – MTÜ Edumus eestvedamisel on koolides osalise koormusega tööle asunud juba viisteist inseneri.

Mida räägiti arutelulaudades?

Ekspertide esinemisele järgnesid arutelud laudades. Seal tuli läbi mõelda, missugust inimest me tulevikus näha tahame ja missuguse kooliteega on võimalik selle ideaalini jõuda. Olgu ette ära öeldud, et kohustusliku keskhariduse teemal olid laudkonnad eri meelt. Mõned olid kindalt kohustusliku keskkooli poolt, teine osa sama kindlalt vastu ja kolmandad rääkisid kohustusliku keskhariduse asemel üldisest ja iseenesestmõistetavast keskharidusest, mida kõik tahavad ilma kohustuslikkusetagi omandada.

Järgnevalt mõned väljavõtteid selle laudkonna mõttevahetusest, kus mina kaasa mõtlesin.

Rohkem valikaineid. Nii põhikoolis kui gümnaasiumis võiks olla praegusest vähem kohustuslikke ja rohkem valikaineid. Siis saab iga õpilane õppida seda, mis teda huvitab, ja saab koolis paremini hakkama. Õpilane tajub siis suuremat vabadust, harjub tähtsaid valikuid tegema, nendele kindlaks jääma ning vajadusel neid ka muutma. Nii kujuneb ka vastutustunne.

IB-programmi põhimõtted. Meie põhikool peaks võtma eeskuju IB-programmi koolidest, kus õpilane saab rohkem ise otsustada, mida ja kuidas ta õpib. Õpetaja võiks olla õpilasele mentor, mitte teadmiste allikas. Põhikoolis võiks olla senisest rohkem uurimisprojekte ja õpilased võiksid õppida rohkem üksteiselt. Selline õppeviis hoiaks noori kindlamini nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis.

Kallakuga koolid. Suurendada tuleks kallakuga koolide arvu, eriti Tallinnas, sest siis saaksid õpilased valida endale sobiva aine süvaõppe. Näiteks reaalkoole võiks Tallinnas olla neli-viis, et kõik, keda reaalained huvitavad, pääseksid ilma konkurentsita sinna oma lemmikaineid õppima.

Paindlikkus. Oleks hea, kui andekamad õpilased saaksid gümnaasiumi läbida kahe, keskmised õpilased kolme ja raskustega õppijad näiteks nelja aastaga. See vähendaks gümnaasiumist väljalangust ja piirdumist põhikooliga.

Karjäärinõustamine. Seda tuleks teha senisest palju põhjalikumalt, alates juba viiendast klassist. Nii leitaks üles õpilase huvid ning ta saab neisse süvenda.

Piiriks 18 aastat. Mitte kohustus keskkool lõpetada, vaid kohustus õppida kuni 18-aastaseks saamiseni. Tähtis on, et inimene õpiks. Seda võib teha ka kaitseväge läbides, ettevõttes õpipoisina töötades jne. 18-aastane noor saab juba aru, et tal on keskharidust vaja.

Mentorid. Mentorid tuleks määrata nii õpilastele kui ka õpetajatele, siis hoitakse palju halba ära.

Täiskasvanute gümnaasiumid. Need paindlikud õppeasutused tuleks alles jätta. Teine variant oleks, et põhikoolid ja gümnaasiumid muudetaks täiskasvanute gümnaasiumide moodi paindlikuks.

4-aastane kutsekool. Keskharidust saab omandada ka kutsekoolis. Aga kutsekooli õppeaeg peaks olema vähemalt neli aastat, et õpilased ei saaks sealt õhemat keskharidust kui gümnaasiumist.

Gümnaasiumijärgne kutsekool. Õpilased võiksid kutsekooli pääseda ainult pärast gümnaasiumi lõpetamist, nagu see on näiteks USA-s. Sellisel juhul ei saa õpetajad nõrgematele õpilastele enam öelda, et neid pole mõtet eriti õpetada, sest nad lähevad nagunii kutsekooli.

Aktiivõppe meetodite läbimängimine

HaridusTormi seminar lõppes kolme töötoaga. Ühes arutati Noored Kooli kui organisatsiooni arenguvõimalusi. Teise teema oli õpetaja kui liider. Kolmandas tutvustasid kaks õpetajat aktiivõppe meetodeid.

Õpetajad mängisid kõik uued aktiivõppe meetodid ise läbi ja palju rakendati paaristööd. Üksteisega tutvuti nii, et õpetajad võtsid paaridesse ja esitasid vastastikku küsimusi. Näiteks missuguseid aktiivõppe meetodeid oled sina kasutanud? Mis on sinu kõige suurem pedagoogiline õnnestumine ja suurim läbikukkumine jne.

Vestlejate paare vahetati kogu aeg välja ja seda tehti mänguliselt. Kes sai lipiku, millele oli kirjutatud „Mjäu“, see ta tegi kassipoja häält ja kuulas, kust talle sama häälega vastatakse – nii said paarilised kokku. Oli veel palju teisi humoorikaid lahendusi. Kokku mängiti läbi kümmekond õpilaste aktiviseerimise lihtsat võtet. Kõige toredam oli asja juures see, et keegi ei pidanud õpetajatele loengut.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!