Keelekaste: Ja selle raamatu ma pühendan …

1. nov. 2019 Priit Põhjala - Keelekaste: Ja selle raamatu ma pühendan … kommenteerimine on välja lülitatud
Priit Põhjala.

Vahel kaldutakse kirjaniku tööst kummalisi mõttepilte looma. Kujutletakse, et romaani kirjutamine, novellist või luuletusest rääkimata, on kerge ja ohutu toiming hubases keskkonnas. Kirjanik ärkab (ennelõuna, hiline), teeb kohvi, mõned võileivad ja istub laua taha, suurrätt põlvedel. Visanud valmis paar vellerismi või treinud mõned trohheused, vaatab ta lõunani aknast välja. Kui naine segama tuleb (prügikast, täis), annab kirjanik kannatamatult mõista, et tal on töö pooleli, jumala eest.

Mõne aja möödudes – tingimusel, et enam naine infantiilsete bagatellidega ta töörahu ei riku – saadab kirjanik oma välme toimetusse, võtab raha ja annab autogramme. Niisiis mugav ja turvaline amet, sekeldusi pole, vapustustest rääkimata. Tüünet viljakat elu, mis lõpeb loomuliku surmaga, tumestab vaid aegajaline mure, kellele pühendada oma järgmine teos.

Vähese hulgas, mis säärase kujutelma juures tegelikkusele läheneb, on see, et pühenduse, hea pühenduse kirjutamine ei ole tühiasi, vaid nõuab vaimupingutust ühes ande ja vedamisega. Tasemel kirjanik teab tasemel pühenduse väärtust ja sellega seotud raskeid küsimusi: kellele, kuidas, kas üldse?! Sest just nagu pealkiri (vt „Ja koledaima pealkirja auhinna saab …“, ÕpL, 28.08.2015) ja alguslause (vt „Algus“, ÕpL, 20.09.2019), võib ka pühendus toimida sildina, mis tekitab lugejas esmaseid assotsiatsioone, meelestab eesootava suhtes, võtmena, mis avab ukse mõistmisele ja ühtlasi suleb teksti kindlasse ruumi, piiritledes selle tähendust ja tõlgendusi. Pühendus võib olla kutse ja väljakutse, lubadus ja hoiatus.

Näiteks George R. R. Martini „Mõõkade maru“ pühendus „Phyllisele, kes käskis mul lohed sisse kirjutada“ lülitab teose otsekohe teatavasse traditsiooni, osutab selgelt žanrile ja toimib tummise vihjena lugeja kujutlusvõimele. Või siis üksjagu keerulisem näide, Charles Bukowski viimane romaan „Pulp“, mis on „pühendatud halvale kirjandusele“; lühike, ent võimas dedikatsioon, ühtaegu ligitõmbav ja lahkusetu, paljutõotav ja pelutav, sõltuvalt sellest, millised on lugeja eelteadmised autorist, teosest ja pulp-kirjandusest.

Antoine de Saint-Exupéry selgitab „Väikese printsi“ pikas pühenduses, miks teos on adresseeritud „Léon Werthile väikese poisina“, võimaldades samas lugejale esimest pilguheitu järgneva jutustuse stiilile, tundetoonile ja filosoofiale. Pühendus John Steinbecki teoses „Hommiku pool Eedenit“ lubab aga raamatu välise mahukuse kõrval aimata ka sisulist mastaapsust; autor pühendab selle kirjastajast ja toimetajast sõbrale Pascal Covicile, kes olevat tal kord palunud endale karbi nikerdada, järgnevate sõnadega: „Noh, siin su karp on. Selles on peaaegu kõik, mis mul on […]. Selles on valu ja elevust ja häid või halbu tundeid, kurje mõtteid ja häid mõtteid – kavandamise naudingut ja natuke meeleheidet ja kirjeldamatut loomisrõõmu. […] Ja ikkagi pole see karp täis.“

Mõistagi saab teos ilmuda, sageli ilmubki ilma pühenduseta. Alguslause puudumine oleks mõeldamatu, pealkirja puudumisel satuksime otsekohe segadusse, aga kui teoses ei ole pühendust, siis me ei pane seda isegi tähele – kui autor ei ole just otsustanud selle puudumist esile tõsta, isegi põhjendada, mille tegemise viis on omakorda kõnekas asjaolu ja kunsttükk. Nii algab Bukowski esikromaan „Postkontor“ teadaandega: „Esitatud kui ilukirjandus ja pühendatud mitte kellelegi.“

Jaroslav Hašek aga selgitab oma „Huumori kooli“ eessõnas: „Et raamat pole kellelegi pühendatud, see on nende üksikute süü, kes pakkusid mulle liiga näruse summa selle eest, et ma raamatu neile pühendaksin.“ Küll lubab autor kirjutada raamatu eksemplaridesse pühendusi „järgneva taksi alusel“: tekst „Pühendatud kallile sõbrale“ 50 krooni; tekst „Pühendatud armsale sõbrale“ 100 krooni; tekst „Ustava sõpruse mälestuseks“ 200 krooni; ja tekst „Kõige armsamale sõbrale kõige ustavama sõpruse mälestuseks“ 500 krooni.

Mida tollest läbi ja lõhki hašeklikust lorijutust järeldada? Ehk seda, et pühendustki, olgu see kui tõsine asi tahes, ei tasu iga kord tõsiselt võtta.