Keelekaste: Keele kummastamise õigus

15. nov. 2019 Priit Põhjala - Keelekaste: Keele kummastamise õigus kommenteerimine on välja lülitatud
Priit Põhjala.

Maalikunstnik Vano Allsalu kirjutab Sirbi eesti keele aastale pühendatud rubriigis „Keelele tuleb kasuks“ (1. november 2019), et „paljugi päevast päeva kirjutatavast lubaks enamat kujundlikkust, tundlikumat värvi ja kontraste, julgemat kompositsiooni, põnevamaid pöördeid“. Taotluseks tundub olevat estetism, mis peab loomulikuks, hindab ja nõudleb ühetaolisest hälbiva vormikaunidust: „Spordis kutsub kerge nihestus esile valu, kunstis aga ilu. Alalhoidlik sümmeetria sobib tapeedimustrisse, ent heas pildis on alati ka miski paigast ära. […] Olgu meie kirjutamises ikka nii ootuspärast kui ka üllatavat – loomuldasa muutuvas vahekorras.“

Mõistagi – möönab ka osundatu – ei ole iga kirjatöö veel kunst, mida peaks püüdma kummastada. Paljud kirjutised ei võidaks nihestustest midagi, hoopis kaotaks. Luules on hälbed keelenormist arusaadavad, ootuspärasedki, aga ravimi tarvitusjuhendi tõlkes mitte; romaani tegelaskõnes on kõikvõimalikud mahlased murde- ja sahvtised slängisõnad väärtus, möödapääsmatuski, aga riigikogu infotunni aruannetes ei ole; reklaamikunstis on igasugused keelemängulised mitmemõttelisused omal kohal, aga seadus-, ka teadustekstides – vaevalt küll!

Või eks proovigu mõni tarbetekstide tõlkija, minister, prokurör või okeanoloog oma töises tekstis andresehinlikult sinilolli panna, kurjutagu luulutusi, kirjutagu pauleerikrummolikult „ooke-ann“, valagu paberile Carrolli masti nonsensspoeem või Céline’i väärt tänavakeelne sõimurahe, väänaku oma tekst makaronistiili, ja vaadaku siis, mis saama hakkab …

Keele kummastamise õigus sõltub niisiis eelkõige kirjutatavast tekstist, see on tegelikult endastmõistetav tõde; just tekst annab oma loojale õiguse keelega mängida või keelab tal seda teha. Aga kas neil, kellel on õigus – näiteks kirjanikud, poeedid, reklaamikirjutajadki –, on seda õigust ühepalju? Kas reklaamimees Madis tohib kirjakeele reeglitele vilistada niisamuti nagu poeet Artur? Kas kirjanik Margus võib keelenormist hälbida samal määral nagu luuletaja Andres?

On tõsi, et neile kõigile kehtib licentia poetica, aga ühtlasi kehtivad neile kõigile selle õiguse kasutamisega seotud erisugused piirangud. On žanrireeglid ja -traditsioonid, ajast ja kohast sõltuvad eetika- ja esteetikakriteeriumid, sihtrühma küsimus ja veel lugematu hulk tegureid, mis määravad sääraseid asju nagu näiteks see, et Madise kirjutatud pesureklaamis ei peaks olema nii palju spoonerisme kui Andrese kirjutatud pilaluuletuses, samas kui mõni poeetiline metafoor võiks seal ehk olla küll …

Licentia poetica’t võib kammitseda – peaks kammitsema! – ka omaenese geeniuse ja kutseoskuste kaine hindamine. Kui Margus juhtub olema tervemõistuslik ja enesekriitiline kirjanik ning saab aru, et tal ei ole nii palju annet ja meisterlikkust kui Arturil, siis ta ei hakka kohe Arturi kombel keele kallal märatsema, vaid võtab vähemasti esialgu kasinamalt ette, ehk eksperimenteerib üldse ainult sahtlisse.

Selline tagasihoidlikkus on muidugi harv, ja selle puudumise tagajärgi näeb igal sammul: reklaam, mille parafraasi rütm ei kattu algteksti omaga; noore autori teos tulvil originaalitsevaid kujundeid, mis ei tekita mitte vaimustust, vaid piinlikkust; trikiviga, mis on mõistetav ainult selle autorile endale, paistes ülejäänutele pelga trükiveana; mingid võtted, mida tiražeeritakse nii palju, et need ei mõju enam väljakutsuvalt ega võõritavalt, vaid tüütavad oma šabloonsusega (kirjandusteadlane Viktor Šklovski on hoiatanud, et kui häire muutub kaanoniks, kaotab ta raskendava võttena oma mõju).

Et luua algmaterjali kummastades või reegleid ja norme rikkudes midagi tõeliselt kunstiväärtuslikku, peaks seda algmaterjali, noid reegleid-norme hästi tundma. Skulptor peaks tundma savi ja sellest vormitavat, kirjanik keelt ja selle üle valitsevaid seaduspärasusi – põhimõte, mille on ühes intervjuus kenasti kokku võtnud Fred Jüssi: nagu kunstnik võib looma stiliseerida siis, kui ta tunneb looma karakterit, nii võib keelega mängida, keelt muuta siis, kui sa tunned keelt.