Keelekaste: Kõige pookstavide päämees

29. nov. 2019 Priit Põhjala - Keelekaste: Kõige pookstavide päämees kommenteerimine on välja lülitatud
Priit Põhjala.

Ambrosius pan Kleks, omanimelise akadeemia karismaatiline juht ja õpetaja poola kirjaniku Jan Brzechwa kuulsas lasteraamatus, võtab enda õppeasutusse ainult neid poisse, kelle eesnimi algab A-tähega: Antoniused, Aleksandrid, Aadamad, Alfredid, Andreid, Albert, Anastassi, Artur … Sellised on andekad ja töökad, pan Kleksi enda nimi, Ambrosius, olevat aga lisaks kõige õnnelikum.

Pan Kleksi nimekaim, Ameerika kirjanik Ambrose Bierce, kelle kaksteist õde-venda kandsid muuseas nimesid Abigail, Amelia, Ann, Addison, Aurelius, Augustus, Almeda, Andrew, Albert, Arthur, Adelia ja Aurelia, ütleb oma „Saatana sõnaraamatus“ („Devil’s Dictionary“, 1911), et A on esimene täht igas õigesti kokku pandud tähestikus.

Uskumus, et nomen est omen, võib panna mõnegi tõsiteadlase pead raputama ja Bierce, võttes arvesse tema sõnaraamatu küünilist allteksti, oli ilmselgelt irooniline, kuid see ei muuda tõsiasja, et A on tähtis täht. Tähtis juba üksi sellepärast, et alustab ladina tähestiku eeskujul ka eestikeelset tähestikku. Jakob Hurt on oma artiklis „Mis A tähendab“ (1871) arvanud, et A on „kõige pookstavide päämees“, kuna „ka hääl, mis tema tähendab, esimene hääl on, mis inimese lapsed, kui keel suhu tuleb, välja ütlevad“.

Arusaadav, et tähestiku esimese tähena märgib A sageli just neid asju, mis on kusagil esimesed, parimad, kõige olulisemad. Nimed, mis algavad A-ga, pääsevad tähestikuliste loetelude etteotsa, hakkavad kohe silma, saavad tihti enim tähelepanu ning asetuvad emotsionaalselt ja psühholoogiliselt soodsamasse valgusse. Just seda silmas pidades jätsid arvutifirma Asus rajajad ettevõtte nimest, mis lähtub sõnast „Pegasus“, ära kolm esimest tähte.

Helilooja Alo Põldmäe on kirjutanud, et A meenutab kujult väravat, mille läbimisel satume teekonna algusse. A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots, alfa ja oomega. Aatom, keemilise elemendi vähim, jagamatu osake. Aadam, inimsoo piibellik esivanem. Aabe, aabits, alfabeet. Absoluut. Aeg, aasta, ajalugu. Armastus. Ausus. Alastus. A ehk la, üks alushelidest, kusjuures esimese oktavi a on pillide häälestamise lähteheli, mille toob kuuldavale kammertoon. A, malelaua ruudustiku vasakpoolne esimene ruut. A, parim hinne, „suurepärane“. Sort A, ekstrasordi kaup. A-vitamiin. A4, kõige tavalisem paberileht. Plaan A kui esimene, põhiline tegevuskava.

Paljugi, mida A alustab või lühendina tähistab, rõhutab tema tähtsust tähtede hulgas, olgu seosed teinekord pealegi juhuslikud, sattumuslikku laadi ja keeliti erinevad – ja olgugi et positiivsete kõrval on A-l küllalt ka negatiivseid tähendusvarjundeid, kas või ühenduses mõnede peamiselt kreeka päritolu sõnadega, kus A kannab eesliitena tähendust „mitte-“ või „eba-“.

Peale selle, et A alustab, on ta eesti (nagu ka näiteks islandi, kreeka, slovaki ja soome) keeles kõige sagedam täht; Andrus Saareste olevat pakkunud, et eesti keelt võiks sellest johtuvalt nimetada a-keeleks. Andekas tõlkija ja naljamees Mati Soomre on näidanud, et eesti keeles pole teab kui raske koostada lauseid, kus A on ainuke täishäälik: „Kas sa paha vanapagana ja ta vaga, aga agara asjaajajaga tagastamata maja taga salaja pragada tahad?“

Kes aga tahaks luua võimalikult keerulist lipogrammi, s.o teksti, mille kirjutamist piirab reegel vältida mingeid kindlaid tähti, peaks välistama just A-tähed. Inspiratsiooniks võib lugeda Raymond Queneau’ „Stiiliharjutuste“ tõlke peatükki „Lipogramm“; prantsuskeelne originaal, kus autor kasutab vaid ühe korra prantsuse sagedaimat tähte E, ongi eestindatud, kasutades üksnes korra meie sagedaimat tähte A. Kui muidu on A esinemus eestikeelses tekstis umbes 13 protsenti, siis kõnealuses lipogrammis on see vaid ligikaudu 0,32 protsenti, mis on võrreldav Ö tavapärase esinemissagedusega eesti keeles!

Vahest sedasi, üritades A-d vältida, mõistamegi kõige paremini, mäherdune „aabitsa hiiglane“, nagu sõnab Betti Alver oma luuletuses „A“, see kõige pookstavide päämees ikkagi on!