Kodu ja sotsialiseerumine
Veider vastuolu, kas pole: räägime alatasa kiusamise vastu võitlemisest ja sallivusest – valitseb n-ö võrdsusdespotism –, aga samal ajal loeme ja kuuleme, et depressiivseid ja suitsiidseid noori on üha rohkem. Samal ajal kui õpetaja ei tohi enam õpilast sõrmeotsagagi – isegi mitte hingeõhuga – puudutada, paneb järjest rohkem noori endale ise käe külge.
Räägitakse õppijakesksest õpetamisest ning ennastjuhtivast ja koostöisest õpilasest, aga järjest rohkem vanemaid otsustab oma lapse koduõppele jätta. Üks elupõline õpetaja tunnistas hiljaaegu raske südamega, et koolis on praegu väga palju lapsi, kes peaksid jääma koduõppele. „Kui laps on koolis tõrjutud ja traumeeritud, siis ta ei sotsialiseeru ega õpi,“ nentis ta.
Koduõppe puhul räägitaksegi ennekõike sotsialiseerumisest kui pädevusest, kooliellu kaasamise vajadusest. Tekib paralleel peresuhetega: laps vajab arenguks nii ema kui isa. Aga kui peres on halvad suhted – kui pinged ja vägivald jätavad noorele trauma kogu eluks? Koduõppe pooldajate hinnangul sotsialiseerub hästi laps, kes on selleks küps ja enesekindel.
Kõik algab perekonnast, peresuhted võetakse kaasa kooli. Vaikimisi, pahaaimamatult oleme harjunud eeldama, et lasteaia- ja koolikollektiiv on sotsialiseeriv ja arendav, aga pahatihti võib see olla täiesti metsistunud kooslus, kus toimub eneseregulatsioon, halastamatu juhuslik valik, sest õpetajal ei ole puht füüsiliselt võimalik kõike jälgida. Lapsed tulevad erisugustest peredest ja toovad kaasa oma koduse olukorra, panevad ennast maksma nii, kuidas oskavad. Olukorras, kus õpetaja käed on nii seotud, et ta ei tohi kaitsta ka üht last teise eest, kõlavad jutud võrdsusest ja sallivusest impersonaalse ja sisuliselt hoolimatuna.
Justus Puustusmaa „Õnnelind flamingost“ armastas rõhutada, et elu on võitlus. Teame aga, et nurkasurutul tekib tihti meeletu võitlustahe, soov rünnata. Leebe loomuga inimene satub seeläbi keerulisse olukorda – võitlusesse ka iseendaga. Halvim, mis ühe inimesega juhtuda saab, on see, et ta ei tunne enam iseennast ära. Ta õpib teretama, aga teeb seda orjaliku vihaga. Või jääb temast alles inimese imitatsioon, kes on nii ülimalt rahul roomajaeluga, et ei ole võimeline isegi ennast põlgama.
Lapsepõlv on inimesele kõige karmim aeg. Ükski täiskasvanu ei tunne nii piiritut ja ohjeldamatut kannatust kui muljetele vastuvõtlik laps. Andkem endast parim, et ta võiks suureks saades oma vanematele, õpetajatele ja teistele eeskujudele tänulikult tagasi vaadata.