Kohtla-Järvel on alanud keelepööre

1. nov. 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar
Kohtla-Järve gümnaasiumi õpetajad. Foto: Andres Haabu

Kuidas luua eestikeelset ja -meelset kooli, kui kolmveerand õpilastest on vene emakeelega? Veel aasta eest tundus see Kohtla-Järvel ilmvõimatu, kuid riigigümnaasiumi esimesed kuud tõestavad vastupidist. Mida uues koolis teistmoodi tehakse ja miks mõjub direktor Hendrik Agur linna koolijuhtidele punase rätikuna?

Küll on kahju, et me ei saanud juba kümnendas klassis siin õppida, õhkavad Kohtla-Järve gümnaasiumi üheteistkümnenda ehk G2 klassi õpilased Darja, Polina, Olesja, Guzyal ja Anna. Kõige rohkem meeldivad neile uues koolis õpetajad – sõbralikud ja avatud inimesed, kes ei sea end õpilastest kõrgemale. Hoopis teistsugused kui nende eelmises koolis. Harjumatu on seegi, et direktor lööb kõiges kaasa ja suhtleb õpilastega.

Suhtlemisaltid on ka neiud ise, nad jutustavad oma koolist, kus on kõik kõige parem. Eesti keele oskus on neidude sõnutsi pooleteise kuuga kõvasti paremaks läinud, nüüd saab iga päev eestlastega suhelda. Vaid ühest on kahju – et imelises koolis pole oma võimlat. Jutukas viisik jääb avarasse aatriumi, uhiuue Estonia klaveri kõrvale arutlema tunnis saadud ülesande üle teha kooli tutvustav video.

Aatriumi teises otsas purevad G1 ehk kümnenda klassi õpilased Hanna, Mailis ja Janete füüsikaülesande kallal. Raske, tunnistavad tüdrukud. Ka neil jagub kooli, õpetajate ja kaaslaste kohta vaid kiidusõnu.

Darja, Polina, Olesja, Guzyal ja Anna õpivad eesti keelt teise keelena, st 60:40 mudeli järgi. Vene koolist 11. ja 12. klassi tulnutele anti võimalus jätkata oma õppekavadel.

G1 ehk kümnendikud õpivad aga vaid eesti keeles. Et keegi jänni ei jääks, käivitus kohe eesti keele intensiivõppe tugiprogramm, mis hõlmab hulga tegevusi. G1 õpilased, kelle keeletase ei vastanud B1-le, õpivad eesti keele süvaõppe moodulis, kaheksa tundi nädalas.

Kui keeletase jõuab nõutavale tasemele, saavad nad järgmisel aastal liituda mõne teise erialamooduliga. Nimelt on võimalik lisaks kohustuslikele ainetele valida endale huvipakkuv moodul (inseneeria, digisüsteemid, reaal- ja loodusteadused, etenduskunstid, meedia ja kommunikatsioon, abipolitsenik, eesti keele süvaõpe).

Oma orkester

Igal keeleabi vajaval õpilasel on üks õpetaja keele-coach ja vabatahtlik õpilasest keele-coach. Coach aitab ja julgustab, kui õpilasel on raske, kuid ei tee tema eest midagi ära.

Kõik koolitöötajad on ka mentorid. Iga õpilane sai valida endale individuaalse mentori ja mentorgrupi, millisesse soovib kuuluda. Grupis osalemine on kohustuslik, õpilased on ka ise üksteisele mentoriks. Grupp koosneb kuni kaheksast menteest.

Kolmesaja õpilase peale on koolis praegu 580 kursust ja igaühel on oma õpitee.

„See tuleb meie erisustest,“ lausub direktor Hendrik Agur. „Meil õpitakse eesti keelt esimese ja teise keelena, nii õpilaste keeleoskuse kui aineteadmiste tase on erinev. Eestis pole ühtegi kooli sellise mudeliga.“

Keelepaelte vallapäästmisel on suur roll loovusel ja emotsioonidel, mida pakuvad koolielu sündmused, kultuuriüritused, huvitegevus. Juba enne õppeaasta algust lõi Agur kooli noorteorkestri, kus ta ise basskitarri mängib. Orkester harjutab praegu omaloomingu konkursilt kogutud lugusid, millega Jõhvi kontserdimajas üles astutakse. Laulu ja tantsu lüüaksegi aatriumis nii organiseeritult kui improviseerides.

Enne koolivaheaega oli rebaste ristimine, kuhu mahtus lõbusat ja pühalikku. Direktor rõhutas tseremooniat ette valmistanud abituuriumile, et just neil on erakordne vastutus koolikultuuri kujundamisel. „Esimene kord jääb meelde, käituge väärikalt.“

Õpetajad on väga hoolikalt valitud, tõelised missiooniinimesed, kellega aetakse ühist asja ja kes mõistavad ülesannet, mida tuleb selles piirkonnas teha. Palju on oma töötee hakul õpetajaid.

Paar kahe kassiga

Bioloogiaõpetaja ja loodusainete õppetooli juhataja Anne Mari Roost töötas Tartus terviseametis ja tuli Kohtla-Järvele koos teadusagentuuris töötanud elukaaslase Mikk Antsoviga, kellest sai füüsikaõpetaja. „Võtsime oma kaks kassi ja kolisime uuele väljakutsele vastu. Seni pole igav hakanud,“ räägib Roost. „Tuttavatel oli Kohtla-Järve suhtes eelarvamus. Põnev on olnud sellele vastu seista. Ida-Virumaal on tohutult ilus loodus, pole siin midagi teistmoodi. Tallinnas olen elanud Koplis ja Pelgurannas, ka seal kuuleb palju vene keelt.“

Loodusained ongi venekeelsetele õpilastele kõige raskemad, tunnistab Roost. Aga õpetajad hoiavad silma peal – kui tekib muresid, kohe aidatakse. Nad ei aja pilli lõhki. Kontrolltöös võib olla mõni sõna ka vene keeles ja vajadusel võib kasutada tõlkimiseks telefoni. Keeletaseme väljaselgitamine on lõpule jõudmas ja õpetajad teavad nüüd täpsemalt, kuidas õpetamise strateegiaid üles ehitada.

„Kooli käimasaamine on alati kiire protsess, kuid tähtis on, et igaühel oleks tugi,“ sõnab Roost. Tal on üheksa menteed. Kohtutakse kahe nädala tagant, aga tulla võib ka muul ajal. Kes tahab rääkida maailmaasjadest, kes hinnetest. Koolis on kokkulepe, et õpetajad räägivad õpilastega alati eesti keeles.

„Kes esimese aasta vastu peab, sel on edaspidi lihtsam. Juba pooleteist kuuga on märgata muutusi,“ ütleb Roost.

Oskus- ja valikainete õppetooli juhataja Inger Kitt, kes õpetab eesti keelt teise keelena ja globaliseeruva maailma valikainet, on Inglismaal kaitsnud kraadi, ja olnud „Noored kooli“ saadikuna kaks aastat Ahtmes õpetaja.

Oli läbipõlenud, pakkis asju, et Tallinna naasta, kui tuli kõne tundmatult numbrilt. Helistas Hendrik Agur.

„Ei tahtnud kohe ebaviisakalt ära öelda, läksin vaatama,“ meenutab Kitt. „See „kompott“ tundus nii võluv. Uudne lähenemine õpetajatööle, palju noori, põnevad inimesed ja taustad – kas ma tõesti ütlen ei? Võtsin end kokku ja tulingi.“

Kitt on näinud, et grupis, kus on väga nõrga tasemega õpilased, on osa juba konksu kätte saanud ja liiguvad edasi.

G2 ja G3 õpilastel tuleb oma arvamuse avaldamine algul raskelt. „Vana kasvatus ja mentaliteet,“ poetab Kitt. „Kuid olen veendunud, et nad saavadki eesti keele siin selgeks. Märgatav areng süvaõppe grupis on tõendiks. Täna arvas enamik õpilasi tunnis, et Eesti on multikultuurne riik. Näitena toodi meie kooli. Ma pole veel kuulnud, et nad ei saaks aru, miks peab olema kõik eesti keeles. Nad näevad vajadust ja saavad aru. See ennetabki konflikte.“

Õpetaja on partner

Ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarainete õppetooli asejuhataja Eliisa Puudersell sai hoobilt aru, et elu sees ei tule talle enam sellist võimalust, ja võttis kutse tööle tulla vastu.

„Algul ei saanud õpilased tunnis minust aru ega julgenud seda ka öelda, kuid toimunud on meeletu areng,“ räägib Puudersell. Õpilased kuulevad pidevalt eesti keelt, see annab julgust end väljendada ja ka vigu teha.

„Teen selgeks, et olen toeks ja nende võrdne partner, mitte karm õpetaja. Nüüd nad juba tajuvad seda. Algul ei osanud nad kaasa tulla. Kasvatuse asi,“ sõnab Puudersell. „Uue kooliga oli keeruline harjuda neil, kes tulid koolidest, kus ei nõutud korda, akadeemilisust. Võttis aega, et käima saada. Kui keegi trotsis, nägi ta peagi, et teised lähevad kaasa ja läks ise ka.“

Õpikeskuse juhataja ja projektijuht Kätlyn Jürisaar ja mitteformaalse õppe juht Reelika Maiste tulid Karksi-Nuiast.

„Terve meie koolimaja on õpikeskus, kus on palju mõnusaid olemise kohti. Kool on loovalt loodud ja ümberringi on vahvad inimesed, kõik ületavad piire,“ kiidab Jürisaar.

Maiste töö on suunatud sellele, et noored saaksid realiseerida oma andeid ja unistusi väljaspool õppekava ja tahaksid majas olla ka pärast tunde.

Ta on veendunud, et kui noor saab eneseteostuse kogemuse, muutub temas miski. Õpetajad on tulnud siia oma positiivsusega ja ka õpilased võtavad selle hoiaku üle. Teevad ise ega oota, et tullakse meelt lahutama.

Teno Kongi tuli muusikaõpetajaks oktoobri algul. Enne mängis kaitseväe orkestris. „Meeldib uus äge energia,“ ütleb ta. „Õpetajate tuba on koolides klatšinurk, siin peame harivaid vestlusi. Muusika õpetamiseks on parimad tingimused, klassis on lava trummikomplekti ja kitarridega, ukuleled, puhkpillid, koolijuht pani kohe kokku orkestri. Muusika on filosoofiline elumõtestamine. Kogu aeg aitame üksteist, suhtleme, tõlgime.“

Õpikuks oma elu

Alustavate õpetajate kategooriasse kuuluvad ka ajaloo-, ühiskonna- ning ajakirjanduse ja meediaõpetaja, humanitaarainete õppetooli juhataja Ainar Ruussaar ning etenduskunstide õpetaja Neeme Kuningas.

„Kohaliku omavalitsuse ja Eesti riigi tegemata töö paistab siin välja,“ ütleb Ruussaar. „Et mõned gümnaasiumiõpilased ei oska eesti keelt, pole nende süü. Sellest Tallinnas räägitakse ja ajakirjandus kirjutab, aga seda kohapeal kogeda on hoopis tõsisem asi.“

Ruussaar räägib oma tunnis aeglasemalt kui tavaliselt ja aitab järele, kui õpilane ei saa tunnikontrollis küsimusest või mõnest sõnast aru. Ta ei loe veaks, kui vastus on õige, kuid grammatiliselt valesti kirja pandud.

„Natuke ehmatas mind haridusbürokraatia, isegi rahvusringhäälingus polnud seda nii palju!“ muheleb Ruussaar. Tunde valmistab ta õhtuti hoolega ette. Vaatab ainekavast, millest peab rääkima, aga teeb seda loominguliselt, heidab õpiku kõrvale ja toob näiteid oma elust: mida on näinud, kajastanud või läbi teinud. Õhtuks on võhm väljas ja kurnatusest ei tule undki. Kuid esialgu särtsu jagub.

Lavastaja Neeme Kuningas tuli kõrgete ootustega ja arvas, et mida haledam ja hirmutavam on olustik, seda võimsam on väljakutse. „Tegelikult pole siin hirmsat midagi,“ poetab Kuningas, kelle kuningriik on nüüd loomelaboratoorium. Valikkursuses on integreeritud kaunid kunstid. Üheskoos luuakse unikaalset materjali ja valmistutakse seda publikule esitama.

„Selle valdkonnaga kõrg- ja kutsekoolides eriti ei tegelda, seega on huvitav katsetada iseennast ja panna noori end katsetama. Isiksused on gümnaasiumiastmes veel loodetavasti suunatavad ja vormitavad,“ räägib Kuningas. Ta tahab sütitada usku, et kõik on andekad ja võimelised looma. See on justkui kullaotsija töö – sõelud liiva, et teemandid üles otsida, lihvida ja särama panna. Esimesed sammud, suured lootused.

„Kui kasvõi mõni satub sellele teele ja osutub edukaks, olen oma missiooni täitnud,“ kõneleb Kuningas, kelle sõnul pakub töö talle võimalust end taas noorena tunda.

„Muide, Kohtla-Järve gümnaasium on Eesti esimene koššerkool,“ lisab Kuningas ja nähes mu nõutut nägu, selgitab: kõik on värske ja uus – nii maja kui inimesed.

Elavad legendid

Meeskonnas on ka kaks legendaarset meest, matemaatikaõpetaja Agu Ojasoo ja füüsikaõpetaja Mart Kuurme, mõlemad õpetanud pealinna „peentes“ koolides. Kunagi Fixis mänginud Kuurme istub vaba tunni ajal blackbox’i klaveri taha, mis juhtumisi füüsikalabori kõrval. Ütle veel, et füüsikud pole lüürikud!

Agu Ojasoo on ennegi vastu võtnud raskeid väljakutseid ja õpetas ETV sarjas õpetamata lapsi, kes olid veetud välja 9. klassi.

Kümnendale klassile õpetab ta matemaatikat ainult eesti keeles. On neidki, kel kehvad nii keeleoskus kui teadmised.

„Tasapisi hakkavad harjuma, et kui ei saa aru, tuleb märku anda ja küsida. Tõlkeabi võib küsida klassikaaslastelt, aga mina ei tõlgi, seletan näidetega ja saavad aru,“ kirjeldab Ojasoo. „Eraldi rühmas õpivad need, kes kõige rohkem eesti keelega hädas. Aga pole hullu. Üldine hoiak, ka eesti keeles õppimisele on positiivne.“

Kodus saavad õpilased vajadusel uurida venekeelset õpikut, mis on identne eestikeelsega.

Ojasoo on sihikule võtnud needki, kes suhtuvad matemaatikasse suure huviga.

„Mitte ainult nõrkadega, vaid ka priimustega tuleb pärast tundi tööd teha, et neil oleks kodus huvi ise edasi tegelda,“ ütleb Ojasoo.

Kõige rohkem on aga koole ja direktoreid näinud Ojasoo hämmingus sellest, kui kiiresti on suudetud õpetajad, juhtkond ja õpilased ühiseks pereks liita.

„Õpetajad on nakatunud Hendrik Aguri optimismist ja energiast, ja see kandub edasi ka õpilastele,“ ütleb Ojasoo. Talle läks hinge direktori sünnipäev, kui õpetajad tegid üllatuse ja esitasid reipa liikumise saatel laulu, mille refräänis olid sõnad: „Sest Hendrik meiega koos loodab ja loob.“

„Neis sõnades oli lugupidamist ja armastust, usku ja lootust, üksmeelt ja teotahet,“ tunnustab Ojasoo. „Suurel vahetunnil tantsisid ja laulsid täna aatriumis rebased koos abiturientidega, olid üksmeelsed ja lõbusad. See oli üks paljudest ühisüritustest, mis kooliperet liidab, nagu ka üsna tihedalt toimuvad õpetajate koosistumised ja arupidamised.“


Meil on tugev usk sellesse, mida teeme

Hendrik Agur.

Hendrik Agur, teie lähteülesanne Kohtla-Järvele tulles oli keeruline: teha eestikeelset kooli ja anda võimalus ka vene õpilastele, kelle riigikeeleoskus on puudulik.

2018. aastal võeti Eestis ja võtsin ka mina uudise riigigümnaasiumi tulekust lihtsalt teadmiseks. Aga siis hakkas pilt selginema ja eesti kogukonnal tekkis suur kahtlus, sest ametisse valitud direktori arvutiklaviatuur oli teises keeles. Kogukond hakkas mässama. Tänu sellele jõudis info minuni. Teema kõnetas mind. Haridusinimestega arutledes sain aru, et on küll võimalik teha eestikeelset kooli vene kogukonnas.

Esiteks peab olema kooli käivitaval meeskonnal usk sellesse, mida teeme. Ka riik ja kogukond soovivad seda. Riigile on ju kasulik, kui on võimalikult palju haritud noori, kes oskavad eesti keelt, saavad kandideerida eesti kõrgkoolidesse ja kannavad eesti meelt.

Praegu on koolis nii eesti keeles kui 60:40 mudeli järgi õppijaid.

G1 õpilased õpivad eesti keeles. Aga suur osa G2 ja G3 õpilasi tuli gümnaasiumidest, mis suleti. Pidime nende õppekava üle võtma ja tagama kursuste jätkumise. Korraga tegutseme mitmel tasandil, aga juhtub sedagi, et õpilase paber näitab, et ta on läbinud kursuse, mida ta tegelikult pole. Või et tema keeleoskus on B1-tasemel, aga tegelikult pole. On tulnud käigu pealt teha muudatusi. Me ei süüdista õpilasi, peame olukorra ära lahendama ja edasi minema. Me ei meenuta kellegi puhul, kust koolist ta on tulnud.

Kas kümnendikke kujundate juba oma käe järgi?

Absoluutselt. Nad on tulnud siia vabatahtlikult, erinevalt vanematest klassidest, kelle jaoks see oli poolenisti sundkäik. Esimesel aastal oli meile väga lihtne sisse pääseda. Edaspidi see enam nii pole. On katsed ja konkurss – et saada siia väga motiveeritud inimesed. See on sõnum põhikoolidele: nad peavad midagi muutma, ei saa enam vanamoodi eesti keelt õpetada.

On kurb, kui õpilane tuleb gümnaasiumi ja oskab öelda vaid päheõpitud lauseid, kuid muust jutust aru ei saa. Tema aega on raisatud, teda ja tema vanemaid petetud.

Kahjuks on siinkandis küllaltki tavaline, et joonistatakse hindeid ja näidatakse häid tulemusi. Ühes suletud koolis oli 25 kuldmedalisti!

Kuidas vanemad on kaasa tulnud?

Lastevanemate koosolekul tegime sünkroontõlke. Väga palju pole suhelnud, meil õpivad täiskasvanud inimesed. Aga on suur lootus, et õpilased räägivad kodus ja sõpradele oma koolist hästi.

Õpilased on ootusärevad ja rahul, aga 20 on ka lahkunud. Pooleteise kuu kohta on seda päris palju. Valdavalt olid nad G2 õpilased ja enamik ühest koolist. Ma ei ütle, millisest.

Neile ei meeldinud meie koolikultuur ja kodukord, nõudmised riietusele, söömiskultuurile – meil tuleb süüa noa ja kahvliga. Keelešokk oli muidugi põhiline. Enne õppisid nad gümnaasiumis justkui 60:40 mudeli järgi, aga see oli Potjomkini küla. Drastiline näide on, et kui küsisin vestlusel 11. klassi õpilaselt, milliseid aineid ta eesti keeles õppis, ei saanud ta küsimusest aru! See on väga suur karuteene õpilastele, suur pettus.

HTM-il on viimane aeg teha järeldused!

HTM ongi teinud. Riigigümnaasiumi loomine on väga selge tegu. Ju neid tegusid tuleb veel.

Meile tagatakse tavalisest suurem koosseis, palgad on suuremad. Standard on meil 1500 eurot. Makstakse ka korterikompensatsiooni. Riik on igati abiks ja saab aru, millises olukorras oleme.

Jälgides terve päeva elu koolis, tabasin teid korduvalt rõhutamas koolikultuuri tähtsust.

Kõige tähtsam on, et õpilane oleks normaalne, tore, püüdlik ja sõbralik. Austa teisi, püüa teha seda, mis teeb sind rõõmsaks ja õnnelikuks. Ja seda tegelikult, mitte vaid sõnades!

Viie kuu pärast tasub tulla küsima, kuidas on hakkama saanud need, kes kooliaasta alguses ei osanud peale tere midagi eesti keeles öelda. Tuleb olla empaatiline selle suhtes, mida nad tunnevad.

Minu tulekuga saabus suur lahendus, kogukonnas tekkis usk, et teengi oma tiimiga asja ära. Samas muutusin suureks ärritajaks ja punaseks rätikuks koolijuhtidele ja omavalitsusele. Siin on väga suletud süsteem, üks ringkond, kõik räägivad kokkulepitud juttu. Aga nüüd tuli siia riik hoopis teiste inimestega, kes ütlevadki välja, kuidas lood on. Ohtlik olukord, loomulikult mind kardetakse.

Aga tehakse juba ka koostööd. Ahtme koolis on tehtud muudatusi ja pandud klassile kaks õpetajat, üks räägib vene, teine eesti keeles. See on auküsimus – kaua sa ikka saadad umbkeelseid inimesi koolist ellu.


Sõõm värsket õhku Ida-Virumaal

Mare Roosileht.

Mare Roosileht, TalTechi Virumaa kolledži direktor:

Veidi enam kui aasta tagasi lõkkele löönud kired eestikeelse riigigümnaasiumi ümber on vaibunud. Ollakse ootuses, kuidas gümnaasiumil läheb, milliseks kujunevad õppetöö ja keeleõppe tulemused ning kvaliteet.

Virumaa kolledži ja gümnaasiumi koostöö on olnud äärmiselt tihe, kohati lausa igapäevane, mistõttu olen nende tegemistega hästi kursis. Õppetöö kvaliteedi üle saab otsustada aga alles siis, kui tekivad konkreetsed tulemused kas eksamite, olümpiaadide või muude näitajate põhjal.

Pakume gümnaasiumile lisaks oma õpperuumidele ka üle mitmekümne kursuse digisüsteemide ja inseneeria mooduli raames, kursusi juhendavad meie õppejõud. Huvi IT-valdkonna vastu on ülisuur, kuid ühiselt soovime panustada ka inseneriteaduste populariseerimisse. Kuna õpperühmad on komplekteeritud eri koolidest tulnud õppuritega, on selgelt tuntav ka teadmiste, oskuste ning riigikeele taseme erinevus.

Õpetajatel tuleb paari aasta jooksul see tase ühtlustada ning anda edasi võimalikult tugev teadmiste pagas haridustee jätkamiseks. Tunnustan kõiki õpetajaid, nii siinsest piirkonnast kui väljastpoolt tulnuid, kes astusid julge sammu ning uskusid eestikeelse riigigümnaasiumi võimalikusesse Ida-Virumaal. Käia on veel pikk ja keeruline tee, kuid tublid inimesed saavad kahtlemata hakkama.

Lisaks faktiteadmistele on iga inimese elus olulised ka sotsiaalsed pädevused, kultuuri tundmine ja keeleoskus. Need on väärtused, mis liidavad eri rahvuste esindajaid. Kõrvaltvaatajana näen, kuidas gümnaasiumi juhtkond direktori eestvedamisel panustab mainitud väärtuste arendamisse. Õppureid liidab nii ühtne riietumisstandard, kokkulepped kodukorra osas, ühisüritused jpm kooli akadeemilise vaimsuse kandjad. Kuna riigigümnaasium on mõnes mõttes kohalik vaatamisväärsus, külastavad seda mitmed tuntud inimesed, kes ühtlasi jagavad oma teadmisi, oskusi ja mõtteid noortega. See laiendab õpilaste silmaringi ning aitab tulevikus teha õigeid otsuseid.

Ida-Virumaa on ehk teistest maakondadest rikkam rahvuste ja väljakutsete poolest. Noored siin on täpselt sama targad, tublid ning ambitsioonikad, kui neisse usutakse ja luuakse võimalused. Riigigümnaasiumis on need võimalused olemas nii piirkonna kui ka teiste Eesti noorte jaoks. Gümnaasium on võimalus ja väljakutse ka õpetajatele, kes soovivad oma tööelus midagi erilist korda saata, kuna õpetamine multikultuurses keskkonnas on rikastav kogemus.

Kuidas edasi? Eestikeelse riigigümnaasiumi avamine on nagu sõõm värsket õhku, mis annab lootust nii noortele kui vanematele. Järgmine samm võiks olla eestikeelne riigikool või progümnaasium, mille lõpetanutel oleks suurem väljavaade uude gümnaasiumi sisse saamiseks ja edukaks läbimiseks. Meie piirkonnas on nüüd üheksa kilomeetri raadiuses kaks riigigümnaasiumi: Jõhvis ja Kohtla-Järvel. Loodan, et Virumaa kolledži naabruses tegutsemine võimaldab neil tulevikus rohkem panustada reaalainete valdkonda, et üheskoos ette valmistada tulevikuinsenere.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kohtla-Järvel on alanud keelepööre”

  1. Alo Saarest ütleb:

    Tere. Lugesin sotsiaalmeediast kahepoolseid arvamusi koolist, korrast. Tahan öelda kogu selle vastasleeride teema kohta. Hea võtke kommentaaridest ja postitustest kaasa. Halb jätke, kus on ja astuge edasi.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!