Kuu raamat: Jenny Jägerfeld „Superkoomik“
Esimese pilguga kaanele ja pealkirjale selle raamatu sisu päriselt ei avane. Terasem vaatleja siiski võib juurdlema hakata, miks on inimfiguuril süda murtud kaheks tükiks ja miks ta balansseerib ühel toolijalal, riskides kukkumisega.
Ka pealkiri „Superkoomik“ näib viitavat pigem millelegi lõbusale. Raamatu eestikeelse tõlke kaanekujunduse autor Kärt Einasto on kolmekordse jänesefiguuriga, mis oma kihtidega annab pea ruumilise efekti, tabanud hästi raamatu olemust. See lugu koorub lahti kiht kihi haaval.
Minategelasena jutustab oma loo raamatu alguspeatükkides 12-aastaseks saav tüdruk Sascha. Ta on arukas, analüüsiv, teismelisele kohaselt irooniline, vaimukas – igati sümpaatne tegelane. Tal on tore perekond ja parim sõbranna.
Tasapisi selgub, et Sacha ema tappis end umbes pool aastat tagasi ja põdes enne seda depressiooni. Pealtnäha on Sascha leinaga hästi hakkama saanud. Tal on oma nipid, mida teha, kui kurbus üle pea uhkab. Näiteks lamada selili – nii ei saa pisarad silmist välja voolata. Mõtted viib mujale ka krõbiseva näkileiva söömine ja muudele asjadele mõtlemine. Ta on koostanud nimekirja, mida teha, et mitte lõpetada nii nagu tema ema. Sascha seisukohalt vaadates tundub kõik mõistlik ja loogiline.
Hästi tähelepanelikult lugedes – sest paljudele aspektidele siin loos on viidatud napilt ühe lausega – ilmneb aga, et Saschal on olnud koolis raskusi nii õppimise kui käitumisega. Teiste ja eriti isa jaoks (kes samuti leinab ning on pidanud tütre kasvatamisega üksi hakkama saama) on tema käitumine tihtipeale üpriski ettearvamatu. Sascha jätab tasakaaluka mulje, kuid pea iga asi toob pinnale mälestused ja mõtted emast.
Lugeja hakkab taipama, et Sascha nimekiri asjadest, mis aitavad tal elus hakkama saada, on tegelikult ajendatud allasurutud paanilisest surmahirmust.
Peatükk peatüki järel emotsionaalne pinge kasvab … kuni murdepunktini ja selle kaudu leppimiseni. Sascha jaoks hakkavad asjad raamatu lõpus hästi minema, ta saab oma nimekirja punktid täidetud, täitub ka tema suurim unistus. Õnnelik lõpp on vajalik – noortelt lugejatelt ei saa lootust ära võtta.
Teemade ring, mida Jägerfeld „Superkoomikus“ on rohkem või vähem puudutanud, on üpriski lai: lähedase surm (enesetapp) ja leinaga toimetulek, vaimuhaigused (depressioon, ATH), emotsionaalne üksindus, parima sõbra olulisus, klassikaaslaste narrimine ja sellele vastusena agressiivsus ja viha, püüd täita oma unistusi.
Psühholoogina tegutsev autor on osanud raske teema kirja panna lugejale nauditavalt – minategelase keelekasutus ja mõtted tunduvad ladusalt ja usutavalt teismelise suust tulevat, vahele on pikitud ingliskeelseid fraase, vaimukusi ja (enese)iroonilisi nalju (sest Sascha üks suuri unistusi on saada stand-up-koomikuks).
Samas laseb autor lugejal pealispinna alla piiluda ja näitab ka teist vaatenurka, mis lisab loole sügavust. Nagu muuseas saab lugeja faktiteadmisi Mendelejevi tabelist ja sellest, kuidas stand-up-esinemist üles ehitada ning nalju välja mõelda.
„Superkoomik“ on tõhus täiendus klassivälise kirjanduse nimestikus nt I. Akerlie „Lars LOL-i“ ja M. Haddoni raamatu „Kentsakas juhtum koeraga“ kõrvale.
Raamat, mille originaalpealkiri on „Comedy Queen“ pälvis 2018. a Rootsi Lasteraadio raamatuauhinna kui aasta parim rootsikeelne lasteraamat. Oma lõppsõnas on Jägerfeld tõdenud: „Üks põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin, oli, et tahtsin muuta enesetappudest ja vaimsest tervisest rääkimise lihtsamaks. Sest sellest rääkimine on elutähtis.“