Lood elust enesest, ehk igal lapsel on õigus olla isemoodi

Värske lasteraamatu autor Tiina Laanem leiab, et lastele meeldib lugeda koolielust, sest seal on palju seda, millele saab kaasa elada ja millega samastuda.

Tammsaare kirjanduspreemia pälvinud kirjanik Tiina Laanem üllitas hiljaaegu oma esimese lasteraamatu „Mina, Meg ja meie klass“. See räägib Miia-Mariast, kes läheb teise klassi ega aimagi veel, et kohtub koolis uue tüdrukuga, kellest saab tema parim sõber.

Kes on „mina“ ja mis teda iseloomustab?

„Mina“ ehk Miia-Maria on algkoolis õppiv tüdruk, kes on ühelt poolt uudishimulik, aga teisalt ka veidi kartlik. Just selline, nagu ma ise koolipõlves olin.

Mind huvitab senini tohutult kõik see, mis maailmas sünnib ja mida põnevat võib ühest või teisest kohast leida, aga samas tunnen sutike ka hirmu. Miia-Marial veab, sest tema klassi tuleb kaugelt Nigeeriast tüdruk nimega Meg, kes ei karda midagi. Megiga on ühtaegu põnev ja lõbus.

Raamatupoodides ja -kogudes on lastekirjandus jaotatud riiulitele tihtipeale vanuserühmade järgi … Mis vanusevahemikus lastele see raamat on mõeldud?

Ilmselt meeldib see raamat kõige enam algkoolis õppivatele lastele, loodan, et ka nende vanematele. Püüdsin kirjutada nii, et 1.–4. klassi lapsel oleks seda tore lugeda, ja kui raamatut juhtub ette lugema hoopis ema või isa, saaksid ka nemad natuke muheleda.

Mis paneb autorit, kes juba teistes žanrites tunnustust pälvinud, kirjutama lasteraamatut? Kuidas viite end vastavale lainele?

Lastele kirjutamiseks andis tõuke see, et mu oma poeg õpib praegu algkoolis ja meie maja on temavanuseid lapsi täis. Samas plaanisin lastele kirjutada juba üle kümne aasta tagasi, kui ilmus minu esimene romaan „Väikesed vanamehed“. Mäletan, et toona küsis Doris Kareva mu käest, kas olen mõelnud ka lastele kirjutamisest. See jäi kuskile kuklasse tiksuma. Pealegi kirjutasin kooli ajal kaustikutesse detektiivjutte, mida lugesid peamiselt mu klassikaaslased.

Mis iseloomustab raamatu pildilist osa, mille järgi illustratsioonide stiil valitud on?

Kaalusin raamatu kunstniku valikut päris kaua, sirvisin üsna suure hulga lasteraamatuid läbi. Minu jaoks oli tähtis, et piltide stiil haakuks juttude sisu ja meeleoluga. Liiga nunnud ja muinasjutulikud pildid poleks sobinud, tahtsin, et neis oleks vimkat, huumorit ja hoogu. Just sellised Andres Varustin tegigi. Ma olen piltidega väga-väga rahul.

Mis on raamatus õpetlikku, „mis on loo moraal“?

Ma pole oma loomult eriline moraalilugeja, sest minagi olen ekslik. Kooliajal tuli ette nii spikerdamist kui ka näiteks seda, et kustutasin tunnistuselt ära kolme ja asendasin neljaga. Ka märkuste puhul sai päevikus lehti ringi vahetatud. Tänapäeval seda enam teha ei saa, aga vanasti tegid klambrid keskelt lahti ja saidki uued lehed asemele panna.

Mul oli üsna kuri isa, kes pahandas halba hinnet nähes. Kui käisin teises klassis, väitis isa, et kõik need lapsed, kes saavad rohkem kui ühe kahe, saadetakse lollide kooli. Ma kartsin lollide kooli minekut nagu tuld.

Kui raamatust mingit moraali üldse otsida, siis ehk seda, et igal lapsel on õigus olla isemoodi. Kõik ei pea olema ühtmoodi riides ega armastama samu asju. Ma olen püüdnud ka oma lastele alati rääkida, et teistsugune olla on vahva, isegi kui seda alguses ei usu. Väiksena kardavad lapsed kangesti teistest erineda ja minu meelest võiks täiskasvanud neid ses osas julgustada.

Mida on õpetajal sellest raamatust kõrva taha panna?

Mulle tundub, et algklassilapsed üldjuhul armastavad oma klassijuhatajaid, kes on neile ju pooleldi ema eest. Nad on oma hoiakutelt ja maailmavaatelt lastele kindlasti ka eeskujuks. Eesti koolidesse satub üha sagedamini teistsuguse tausta ja nahavärviga lapsi. Kui õpetajad aitavad neil kooliellu sulanduda ja suhtuvad neisse empaatiaga, siis kasvab nende eeskujul uus põlvkond palju avatuma ja soojema suhtumisega inimesi.

Raamatukokku tuleb algklassiõpetaja … Selgitage talle, miks ta võiks seda lastele soovitada.

Lastele meeldib lugeda koolielust, sest seal on palju seda, millele saab kaasa elada ja millega samastuda. On seiklust, on nalja, on raskusi ja on ka laste omavahelisi suhteid. Olen neid lugusid kirjutades saanud palju inspiratsiooni ikkagi tänapäeva lastest, mul oma laps õpib praegu kolmandas klassis ning meie kodus jookseb tema sõpru pidevalt uksest sisse ja välja. Need lood sündisid paljuski elust enesest, sest lastega on põnev ja nendega saab palju nalja.