Lugemispesade kokkutulek toimus 15. korda

Sageli kurdavad õpetajad, et lapsi on järjest raskem lugema meelitada. Arvutimängud, internet ning telerid on raamatud tagaplaanile tõrjunud. Suuresti just tänu sellele sai 2004. aastal Eestis alguse „Lugemispesa“ projekt. Selle eesmärk oli äratada lastes lugemishuvi.

Eesti lugemisühing koolitas välja esimesed hakkajad õpetajad, kes asusid mentoritena oma teadmisi, oskusi ja kogemusi ka teistele edastama. Tänu sellele loodi lasteaedadesse ja koolidesse hulgaliselt lugemispesi. Need on toredad paigad, kus laps saab end mõnusasti tunda, raamatuga omaette olla või siis hoopis koos sõpradega koos lugeda.

Samal aastal toimus Tartus ka esimene lugemispesade kokkutulek. Lugemispesad kogunesid Oskar Lutsu nimelise Tartu linna raamatukogu saali, kus loodi ühiselt uus raamat, tutvustati oma lugemispesade maskotte, mängiti ja loeti. Veel mõned kokkutulekud korraldati Annelinna raamatukogus. Näiteks kandis kolmas kokkutulek nime „Pipi kommipidu“. Nagu pealkiri reedab, said sel korral kokku Astrid Lindgreni raamatutegelased.

Tartu linna lugemispesade kokkutulekud, mida juba 15 aastat veavad klassiõpetajad Kaja Kivisikk Tartu Descartes’i koolist ning Mai Sula Tartu Hansa koolist, üritavad igati raamatulugemist au sees hoida ning sel alal ka õpetajatele abiks olla. Selleks kogunetakse regulaarselt kord aastas. Aastast 2009 on kokkutulekute toimumispaik olnud Tartu Descartes’i kool.

Aastatega on välja kujunenud kindel vorm: igal kokkutulekul käsitletakse üht eesti lastekirjaniku teost. Tegemist on alati raamatuga, mis lapsi kõnetab ja on mingi tunnustuse saanud. Nii on mitmel korral valitud käsitlemiseks Nukitsa konkursi või Aasta Rosina auhinna saanud teos. Teine kriteerium raamatu valikul on kirjaniku juubel. Eelmisel aastal tähistasime seda silmas pidades Ellen Niidu 90. sünniaastapäeva tema raamatu „Triinu ja Taavi jutud“ käsitlemisega.

Kokkutulekutele on oodatud linna ja maakonna koolide 1.–2. klassi õpilaste viieliikmelised võistkonnad. Oma ülesehituselt on tegu mänguliste üritustega, kus võistlusmoment vaheldub praktilise tegevusega. Selleks võib olla liikumismäng, meisterdamine, mõistatuste lahendamine, peidetud asjade otsimine või hoopis mõni üllatuskülaline. 10 aasta juubelil kutsuti külla lastekirjanik Anti Saar ning käsitleti tema raamatut „Kuidas meil asjad käivad“ (Aasta Rosina auhind 2013).

Alustatakse tavaliselt kirjaniku ja tema raamatute tutvustamisega, seejärel keskendutakse ühele kindlale teosele. Küsimused on valikvastustega ning jõukohased ka neile, kes raamatu sisu päris täpselt ei mäleta. Iga küsimuse ette käib selgitav vestlus, mis raamatu sündmusi meenutada aitab. Punkte arvestatakse imepisikeste kommikestega, mida lapsed kogu kokkutuleku vältel koguvad ning mis nad lõpus omavahel sõbralikult ära jagavad. Kaotajaid ei ole, sest võidavad kõik. Lahkudes saavad kõik osalenud meeskonnad kaasa mõned raamatud oma klassi või kooli lugemispessa.

Sel aastal 17. oktoobril kogunesid lugemispesade võistkonnad juba 15. korda. Käsitleti Kristiina Kassi raamatut „Lõvi Leo“. Raamat anti välja Eesti politsei 100. aastapäevaks ning on osutunud laste seas hästi populaarseks. Ürituse tervitussõnad lausus Descartes’i kooli direktor Jaan Reinson. Siis räägiti kirjanikust ja tema loomingust. Juubelile kohaselt oli plaanis pakkuda lastele tavapärasest rohkem üllatusi. Kuna Kristiina Kass ise elab Soomes ning külla tulla ei saanud, saatis ta kokkutulekul osalejaile toreda videotervituse. Video sai kõva aplausi osaliseks.

Seejärel tehti selgeks reeglid ning mäng võiski alata. Lisaks raamatu kohta käivale arutelule jõuti kahe tunni jooksul kokku panna vanasõna, kontrollida oma tähelepanuvõimet ning meisterdada. Üllatuskülaline oli Lõvi Leo isiklikult, kes aitas toredat liiklusmängu korraldada. Lõvi sai hulgaliselt paisid ja kallistusi ning temaga koos tehti ühispilt. Kokkusaamise lõpetasid tänukirjad ning traditsioonilised kingikotid raamatute ja liiklusmängudega. Viimane üllatus oli ühine kringlisöömine.

Kõige suurem tänu korraldajatele on laste ning neid saatvate õpetajate särasilmad ja tänusõnad. Selle aasta meeldejäävamad laused laste suust olid: „See oli igasugusest pikapäevarühmast parem“; „Täna oli minu kahe kooliaasta kõige vingem päev“, „Ma tulen järgmisel aastal jälle, olen siis teises klassis“, „Mul oli niiiiiiii põnev“, „Millal me tagasi võime tulla?“.

Raamatuhuvilised lapsed ei ole kuhugi kadunud

Tiina Vapper

Klassides sisse seatud raamatunurgad ja lugemispesad, ettelugemispäevad ja ladusa lugeja konkursid, kirjandusviktoriinid ja kohtumised kirjanikega – need on vaid osa ettevõtmistest, mis aitavad lastes lugemishuvi tekitada.

Tartu Kesklinna kooli 1.b klassi õpetaja Kristiina Tõnson ütleb, et tema klassi viieliikmeline meeskond sai seekordsel lugemispesade kokkutulekul hästi hakkama. „Üritus on väga tore ja hästi korraldatud, korraldajad Kaja Kivisikk ja Mai Sula teevad suurepärast tööd. Ühelt poolt on see võistluslik, samas mänguline, lapsed saavad end proovile panna ja hästi tunda. Lapsed tunnistasid mulle tagasiteel kooli, et alguses nad natuke pabistasid, aga said ülihea emotsiooni. Kõik kinnitasid, et tahavad järgmisel aastal jälle minna. Arvan, et järgmisel aastal võtan kaasa teised lapsed, sest soovin seda kogemust paljudele õpilastele pakkuda.“

Kristiina Tõnson räägib, et tema esimeses klassis on palju tublisid lugejaid. „Umbes pooltel on lugemine selge, mõni oli juba enne kooli pakse raamatuid lugenud, aga on ka neid, kes alles veerivad. Tase on hästi erinev ja olen lastele rääkinud, et lugemisoskus tulebki igal ühel eri ajal. Kolmanda klassi lõpuks peaksid kõik oskama ladusalt lugeda, see on oluline. Selgitan, et lugemisoskus ei tule iseenesest, vaid seda tuleb harjutada. Meil on klassis lugemisnurk, mis samuti sellele kaasa aitab ja innustab. Lapsed, kes harjunud lugema, käivad seal vahetunnis lugemas ja tulevad aeg-ajalt mulle näitama, kui kaugele keegi raamatuga on jõudnud.“

Kuna kooliaasta on kestnud ainult veidi üle kahe kuu ja lastel on alles aabits käsil, ei ole õpetaja neile veel kodulugemist andnud, et koormus liiga suureks ei läheks. Küll on ta raamatute vastu huvi tekitamiseks tunnis ise ette lugenud.

Ta ütleb, et luges lastele ette ka peatükke Kristiina Kassi raamatust „Lõvi Leo“, mida käsitleti seekordsel lugemispesade kokkutulekul. „Need on väga toredad ja õpetlikud lood ning köidavad lapsi. Et esimese klassi laps ei pruugi jõuda tervet raamatut ise läbi lugeda, kirjutasin vanematele, et nad last lugemisel toetaksid ja kodus väikesi tekstilõike ette loeksid.“

Varsti minnakse kogu klassiga raamatukokku. Õpilased saavad lugejapileti, toimub raamatukogutund ja igaüks võib endale lugemiseks mõne raamatu valida. Iga klassiga käib õpetaja paar korda õppeaasta jooksul ka suures linnaraamatukogus, kus lastele tutvustatakse uut kirjandust ja nad saavad midagi laenutada. Selles eas lapsi köidavad kõige rohkem seiklus- ja põnevusraamatud.

„Õpetajast oleneb palju, aga kindlasti peab ka kodu lapse lugemishuvi toetama. Kui algklassides saavad õpetaja ja kodu koos palju ära teha, siis hiljem mõjub rohkem sõprade antud lugemissoovitus,“ teab Kristiina Tõnson oma varasemate klasside kogemuse põhjal.

Suvelugemise rekord on 40 raamatut

Tartu Hansa kooli 2.d klassi õpetaja Anne Kaljuste räägib, et koolis on neli paralleeli ning lugemispesa kokkutulekul osalejate meeskond pandigi kokku kõigi teiste klasside õpilastest. „Lugemispesade kokkutulek on tore traditsioon, olen seal käinud oma õpilastega aastaid. Mulle meeldib kõige rohkem see, et võistlusmoment on, kuid osalejaid pingeritta ei panda.“

Õpetaja sõnul meeldib tema praegusele klassile lugeda. „Oleme korraldanud nii, et reede on meil lugemispäev. Lapsed võtavad poolelioleva raamatu kooli kaasa ja kõik õpilased loevad tunnis 20 minutit vaikse muusika saatel, mina ise loen samuti mõnda lasteraamatut. Pärast jutustavad nad mulle või üksteisele, mida keegi luges.“

Anne Kaljuste hakkas lapsevanemate palvel kodulugemist andma esimese klassi teisest poolaastast. “Vanemad arvasid, et vabatahtlikult lapsed ei loe, aga kui õpetaja ütleb, on nad nõus seda tegema. Võtsime terve klassiga läbi kaks raamatut, „Jussikese seitse sõpra“, mille autor on Silvi Väljal, ja Aino Perviku „Kollase autopõrnika“. Rääkisime kirjanikust, arutlesime raamatu üle, andsin rühmatööna väikesi ülesandeid. Suvevaheajal palusin neil samuti lugeda ja lugemispäevikut täita. Üks tüdruk kurtis sügisel kooli tulles, et ei jõudnud kõike kirja panna, sest luges suve jooksul läbi 40 raamatut, nende seas mitu paksu. Kui laps üldse ei taha lugeda, püüan otsida talle sellise raamatu, mis teda natukenegi paeluks või huvi ärataks. Teistega koos tunnis ta siiski loeb, eks lugemishuvi tekitamine ongi järjepidev töö.“

Ka sügisesel koolivaheajal pidid kõik õpilased lugema läbi ühe raamatu. Õpetaja sõnul meeldivad lastele muinasjutud, loomalood, „Lassemaia detektiivibüroo“ sarja lood ja muud põnevad raamatud. „Mõni on juba lugenud ka „Harry Potterit“ ja Lindgreni mahukamaid teoseid, selles mõttes on käärid klassis suured, et osa veel veerib, osa loeb juba ladusalt. Meil on klassi taga lugemisnurgas oma väike raamatukogu, kuhu nii lapsed kui ka mina ise oleme raamatuid toonud. Koolis on väikesi ruume, kuhu võib lugemistunni ajal lugema minna, kui laps tunneb end üksinda või väiksemas grupis lugedes mõnusamalt.“

Vahel paneb õpetaja õpilasi ka teistele ette lugema. „Olen lasknud neil loetud raamatust väikese katkendi ette lugeda või jutustada. Enne koolivaheaega käisid kuuenda klassi õpilased meie klassis oma lemmikraamatut ette lugemas, see on meie koolis traditsioon, sest eeskuju on väga oluline,“ tõdeb Anne Kaljuste. „Advendiaja ammune tava on, et kooli õppejuht jutustab või loeb lastele igal nädalal ühe ilusa jõulumuinasjutu. Koguneme avatud ruumi, kõik neli paralleelklassi, istume vaibale, alguses laulame, siis süütab õppejuht küünla ja räägib jutu. Samasugune lugemistund toimub ka esimestele ja kolmandatele klassidele.“

Anne Kaljuste sõnul meeldivad lastele ka vanad lood. „Üks õpilane ütles mulle isegi, et vanasti olid raamatud palju südamlikumad ja sõbralikumad. Praegu on tulnud jälle häid lasteraamatuid, mis lapsi köidavad, head lastekirjandust ilmub palju. Ja kui vahepeal oli tõesti aeg, kui kuidagi ei saanud lapsi lugema, siis viimastel aastatel olen tundnud, et asi läheb taas tõusuteed. Raamatuhuvi ei ole kuhugi kadunud.“