Millal muutuvad meie õppekavad pädevuspõhiseks?
Eestis on juba mitukümmend aastat räägitud õppijakesksest õppest, samas on meie ainekavad praeguseni rangelt ainekesksed, õppija pädevuste kujundamisest need ei lähtu.
Tänavu juunis tuli Dublini lähedal asuvasse Maynoothi ülikooli kokku üle 120 õppekavade uurija, õppejõu ja ametniku Euroopast ja ka mujalt. Mind huvitas seal eelkõige õppekavade teoreetiliste aluste, sealhulgas pädevuspõhiste õppekavade sessioon, sest pädevuspõhisusest on meie riiklik õppekava veel valgusaastate kaugusel. Mida rääkisid teiste maade teadlased pädevuspõhiste õppekavade teemal?
Ettekanded pädevuspõhistest õppekavadest
Elizabeth Rata Aucklandi ülikoolist tutvustas pädevustest lähtuvat õppekavamudelit. Pädevuste määratlemisel lähtub Rata OECD (2003) seisukohast, mille järgi on pädevus laiem kui oskused, sisaldades ka teadmisi, suhtumisi ja väärtusi. Uus-Meremaal on seda mudelit rakendatud ühe ülikooli ühe kursuse kavandamisel ja rakendatakse nüüd katseliselt ka üldhariduses. Uus-Meremaa mudeli tugevus on selle seostamine praktikaga ja selle praktika analüüsimisega. Toonitasin ka omalt poolt, et mõistete kasutamine praktiliste kogemuste kirjeldamiseks ja analüüsiks on aktiivse kodaniku kujunemiseks väga tähtsad. Üks tähtsamaid mõisteid on osalusdemokraatia organisatsioonide valitsemisel, mis annab organisatsiooni liikmetele võimaluse iga asja kohta oma arvamus välja öelda. See innustab inimeste mõtlemist ning sotsiaalset aktiivsust. Koolis tähendab see, et hea õpetaja annab kõigile oma õpilastele võimaluse probleeme analüüsida ja ettepanekuid teha. Kui kõik on ettepanekud teinud, siis võtab demokraatlik õpetaja need kokku ja sõnastab oma otsuse. Seejärel võivad kõik rühma liikmed avaldada selle kohta oma toetavat või kriitilist suhtumist. Niimoodi võib jõuda kas enamusotsuse või koguni konsensuseni.
Susan Robertson Cambridge’i ülikoolist analüüsis OECD globaalse pädevuse raamistikku ja selle osa globaalse kodaniku kujundamisel. Globaalset pädevust uuris 2018. aasta PISA. Pädevusi määratleti seal nelja komponendina: teadmised, oskused, hoiakud, väärtused. Mõned PISA projektijuhid on siiski kinnitanud, et PISA 2018 ei olnud veel pädev globaalse kompetentsi empiiriliseks mõõtmiseks ja parema tulemuse saavutamiseks on vaja teha veel palju teoreetilist eeltööd. Ka koolide õppekavas on globaalse pädevuse teema eri maades sees väga erinevalt.
Pädevuspõhiste õppekavade sessioon
Kohaliku Maynoothi ülikooli esindajad Majella Dempsey ja Anthony Malone tutvustasid Euroopa Nõukogu demokraatliku kultuuri pädevuste kontseptsiooni (2016) ja selle empiirilist uurimist Iirimaal. Selle programmilise dokumendi kokkuvõte on tõlgitud ka eesti keelde (https://rm.coe.int/16806ccc0e). Nagu OECD nii hõlmab ka Euroopa Nõukogu puhul pädevus peale oskuste ka teadmisi, väärtusi ja hoiakuid. Euroopa Nõukogu peab olulisteks järgmisi oskusi: analüüsimine, kriitiline mõtlemine, teiste inimeste vaatlemine, ärakuulamine, teistele kaasa elamine, suhtlemine, koostöö, paindlikkus, tülide lahendamise oskus, kohanemisvõime ja õppimine. Väärtushinnangutest toonitatakse inimõigusi, inimväärikust, demokraatiat, õigust, õiglust, võrdsust ja kultuurilist kirevust. Hoiakutest mainitakse austust teiste vastu, kodanikutunnetust, vastutustunnet, ise hakkama saamist, avatust teistsugustele uskumustele ja vaadetele ning mitmetähenduslikkuse väljakannatamise võimet. Maynoothi ülikool uuris neid pädevusi Iirimaal empiiriliselt. Neid pädevusi on uuritud ka mitmetes teistes maades, sealhulgas Eestis. https://oppekava.innove.ee/demokraatliku-kultuuri-padevused/
On päris selge, et nii laialivalguvate oskuste õpetamine ja mõõtmine pole kuigi viljakas ettevõtmine.
Armend Tahirsyla Norra teaduse ja tehnika ülikoolist ja Fitore Fazliu Priština ülikoolis rääkisid, kuidas on Kosovo vabariigis ainekavasid pädevuspõhiseks muudetud. Nad selgitasid, et pelk aineteadmiste omandamine ei pruugi tagada õpilase kui isiksuse arengut. Seepärast on vaja, et ainekavade koostajad ja õpikute autorid keskenduksid esmajärjekorras õppija isiksuse arengule ehk tema pädevustele, mitte üksnes teadmistele. Et asi selles suunas liiguks, on Kosovos toodud õppekavadesse noorte arengut kirjeldavaid mõisteid.
Mark Priestley Stirlingi ülikoolist toimetab Šotimaa ajakirja Curriculum Journal ning nõustab Šotimaa ja Walesi haridusministeeriume õppekavade arendamise küsimustes. Tema juhtis sümpoosioni teemal „Õpetajad kui õppekava tegijad. Õpetajate keskne osa Walesi õppekavareformis“. Mark Priestley on viinud õppekavamudeli fookuse väljunditelt protsessile.
Õppekavade sotsiaalteaduslik käsitlus
Mina tutvustasin konverentsil Eesti ja ka paljude teiste maade õppekavade üldosa ja ainekavade vastuolu ning näitasin, kuidas on võimalik seda ületada õppekava sotsiaalteadusliku teooria mõistete süsteemi abil.
Eesti ainekavade peamine puudus on teoreetilise aluse puudumine, nende koostajad ei ole seda seni veel avanud. Õppekava on kokkuvõttes eklektiline kogum, mis koosneb põhikoolis 15 ainekavast, kaheksast üldpädevusest ning läbivatest teemadest. Tegemist on mehaanilise kogumiga. Neid ainekavu ei ole formuleeritud õppijate arengu mõistesüsteeme ja protsesse arvestades. Isegi sotsiaal- ja humanitaarained ei keskendu meil inimese sotsiaalsele, emotsionaalsele, eetilisele ja esteetilisele arengule. Õppekava on jäänud ainekeskseks, viieteistkümne ainekava kogumiks. Aineteadmised ja üldpädevused on jäänud üksteisest isoleerituks. Selle eraldatuse on konstrueerinud ainekavade ja õpikute koostajad, samas nõuab riik, et õpetajad õpetaksid ikkagi pädevustest lähtudes, hoolimata sellest, et õpetajad ei tunne õppija arengu sotsiaalteaduslikku käsitust.
Isegi sotsiaalained (inimese- ja ühiskonnaõpetus, ajalugu) ei ava meil inimeste sotsiaalset arengut. Meie kooli sotsiaalained kirjeldavad poliitilisi institutsioone ja ajaloolisi sündmusi, kuid mitte inimeste arengu peamisi faase ühiskonnas ja ajaloos. Selline lähenemine ei soodusta noortel oma mõtete ja tunnete väljendamise oskusi ehk sotsiaalseid pädevusi. Eklektiline ja mehaaniline õppekavamudel on juba aastakümneid meie noorte sotsiaalsete pädevuste arengut pärssinud ja teeb seda ilmselt ka järgnevatel kümnenditel, sest huvi õppekava sotsiaalteadusliku mudeli rakendamiseks näib Eestis puuduvat.
Inimese sotsiaalne identiteet
Koolis süvendavad õpilased kaheteistkümne aasta jooksul oma teadmisi ja arusaamu iseenda kohta, aga ka enda seoste kohta oma sotsiaalse, kultuurilise ja loodusliku keskkonnaga. Selliselt omandavad noored ka inimese mõiste, mis on tegelikult terve mõistete kompleks, mil on palju mõõtmeid, mida koolis avatakse eri õppeainete ja ainetundide abil. Sellise lähenemise keskmes on sotsiaalse identiteedi mõiste, mis on terviklik kogum inimese kõige tähtsamatest sotsiaalsetest ja kultuurilistest suhetest (sooline, vanuseline, perekondlik, organisatsiooniline, kogukondlik, rahvuslik, keeleline, kultuuriline ja riiklik identiteet).
Sotsiaalsest identiteedist lähtumine võimaldab käsitleda inimest hierarhilistes organisatsioonides, võimu ja alluvuse suhetes. See mõiste võimaldab näidata inimeste ebavõrdsust kui sotsiaalset probleemi, mis annab ühtedele inimestele võimaluse kasutada teisi inimesi kui objekte ja vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. Suuremal osal inimestest sellist võimu ja võimalust ei ole. Meie praeguses haridussüsteemis taandatakse ebavõrdsus pelgalt psühholoogiliseks ja moraalseks probleemiks, millega tuleb leppida, ebavõrdsuse sotsiaalset aspekti välja ei tooda.
Kui tunnistada, et inimeste ebavõrdsuse üks tähtsamaid allikaid (ja tegureid) on nende erinev koht organisatsiooni sotsiaalses hierarhias, siis ilmneb, et sellise sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks moraalsetest üleskutsetest ei piisa. Vaja on ka normatiivseid seaduslikke ja organisatsioonilisi vahendeid, millest üks universaalsemaid on osalusdemokraatia rakendamine. See annab alluvatele võimaluse tunda end organisatsioonis võrdõigusliku liikmena, aitab neil samastuda firma ja selle eesmärkidega ning tugevdada oma organisatsioonilist identiteeti. Selline käsitlus on kooskõlas Euroopa demokraatliku kodaniku haridusega ja kodanikupädevusega. See võimaldab täiendada ka teisi rahvusvahelisi demokraatiahariduse raamistikke, nagu Euroopa Nõukogu ja OECD.
Ebavõrdsuse kui sotsiaalse probleemi teadvustamine aitab meil näha, et kõrgemal ja madalamal positsioonil olevatel inimestel ei ole omavahelises suhtlemises võrdseid võimalusi. Seda sotsiaalset ebavõrdsust aitab vähendada osalusdemokraatia, alluvate võimalus juhtimisest osa võtta. See uus teoreetiline raamistik võimaldab seostada mõisted ja pädevused: pädevused on mõistete ja mõistesüsteemide kasutamise oskused.
Kui OECD ja teised rahvusülesed institutsioonid propageerivad uue raamistikuna pädevuspõhiseid õppekavu, siis selle edasiarendus oleks mõistete ja pädevuste põhised õppekavad. Õppija areng seisneb siis mõistete ja mõistesüsteemide omandamises ja nende kasutamise oskuste ehk pädevuste arengus. Selles raamistikus on ainekavad ja õppekavad omavahel seostatud mõistete süsteemid. Eesti senine õppekavade koostamise ja muutmise praktika aga pigem isoleerib aineteadmised ja üldpädevused.
Ikka sama lugu: kavandame, plaanime jne.
Millal ükskord tegema hakatakse? Minu kogemus on näidanud, et niikaua, kui ei tee midagi konkreetset, jääb asi endiselt selliseks kavandamiseks, arutamiseks, uurimiseks jmt ja elu läheb eest ära.
Kurb.