Millest mõni tudeng vabatahtlikult ei räägi

1. nov. 2019 Annika Poldre toimetaja - Millest mõni tudeng vabatahtlikult ei räägi kommenteerimine on välja lülitatud
Tauno Rubin arvab, et sissejuhatav loeng erivajadustest oleks kasulik kõigile õppijaile. Fotod: Annika Poldre

Tartu ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse eriala tänavu kevadel lõpetanud Tauno Rubin tegi oma lõputöö erivajadustega üliõpilaste toetamisest. Nagu tehtud uuringust selgub, pole psüühilise erivajadusega üliõpilaste mured kuigi tuntud ja asjaosalised ise ei kipu neist kõnelema.

Tauno Rubiniga räägime tema lõputööst Pärnu Raeküla Vanakooli keskuses, kus kõrgkoolidiplomiga Rubin tegeleb noortega. Võimalike teemade seast valikut tehes tundus kõige köitvam „Õpikeskkonna uuring psüühilise erivajadusega üliõpilaste toetamisel Tartu ülikooli näitel“. „Kuna olen ka ise psüühilise erivajadusega, oli huvitav teada saada, kuidas läheb teistel õppijatel,“ põhjendas ta.

Seda teemat kallutas valima ka ETV-s nähtud saade „Iseolemine“, mille peategelane Sven oli tõusude ja langustega omandanud kaks kõrgharidust. Keskendudes oma uurimusele, avastas Rubin, et erivajadustega inimeste nõustamisest on Eestis vaid üks uuring aastast 2006. Rohkem on selleteemalistes uurimustes käsitletud erivajadusi üldisemalt, psüühilistest erivajadustest on neis enamasti juttu vaid mõne rea või lausega. See erivajadus liigitatakse tavaliselt „muu“ alla, eraldi nimetamata. Kui arvestada tänapäeval levinud suurt vaimset pinget, stressi, depressiooni, mis on paljudel diagnoosimata, ei tea me, kui palju psüühilise erivajadusega inimesi on, arvab Rubin. Uurimuses vastajatena osalejad leidis ta TÜ erivajadustega üliõpilaste listi kaudu. Talle vastasid need, kes on ülikoolile oma seisundist teada andnud. Nad on tahtnud saada mingit teenust või tuge, arvab autor ning oletab, et palju on ka neid, kes ei ole oma probleemidest teada andud, püüavad õppida ja paraku kukuvad välja. „Psüühiline erivajadus on varjatud, inimesele otsa vaadates sellest aru ei saa,“ teab ta.

Töös on võrdlusi ja viiteid üliõpilaste vaimse tervise ja õppetöö seostele teistes riikides. Algul mõtles autor, et kõige igavam osa on kirjanduse otsimine ja lugemine. Kuid see kujunes huvitavaks, sest seda tehes avastas ta samu probleeme mitmel pool maailmas, olenemata riigist või inimese rahvusest.

Ootuspärased vastused

Enamasti olid Tartu ülikooli õppurite vastused autorile ootuspärased – üldjoontes vastati sama, mida Tauno Rubin on isegi tundnud ja läbi elanud. Tudengid nimetavad õppimisel peamiseks mureks nõuet käia kohal ja osaleda grupitöödes. Üks kirjutab: „Probleeme valmistab väikeses seltskonnas toimetamine ja kõigi ees püsti seismine ja rääkimine. Aineid, kus seda teha tuleb, on mitmeid.“ Teine kirjutab: „Suhtlemisraskused kaastudengitega teevad kõik grupitööd raskeks.“ Kõige pingelisemaks peavad õppurid pealesunnitud suhtlemist, meeleolulanguste ajal enese kokku võtmist, kriisimomente ja hirmu, et teised tema puuet märkavad.

Väljavõte ühest pikemast murede loetelust: „Õppejõudude mangumine, et saaks kohendatud jooksvat õppetööd, vabandamine, kui tervise tõttu ei saa eraldi kokkulepitud ajast kinni pidada. Erivõimaluste ja uute vastamisaegade väljavõitlemise vajadus, sageli õppejõud ei vasta e-kirjale. Tekib piinlik ja alandav olukord, mis võtab energiat ja muudab jõuetuks. Puude olemasolul pead palju enam ise õppejõududega suhtlema.“

Pealtnäha tundub psüühilise erivajadusega tudeng nagu iga teinegi. Õppejõududele pead oma tervise seisundit pidevalt tõestama, nendib Rubin. Oma tervisest teavitamise kohta on näiteks kirjutatud: „Ei ole tungivat vajadust olnud. Vabatahtlikult ei räägiks.“ Kuid leidub ka selline kommentaar: „On tegelikult põhjus ja vajadus hetkel, et peaksin õppejõudu teavitama, aga ma pole suutnud seda teha. Ärevus ei lase.“

Rääkimise tulemus

„Katse erivajadust varjata lisab pinget ja hirmu, et ütled grupitöö ajal äkki midagi enda kohta üleliia. Pead kogu aega mõtlema, mida ütled või teed, see on lisapinge,“ jutustab Rubin, kes ka ise püüdis kõrgkoolis oma lugu varjata. Tema tervisemurest teadis lõpuks vaid kolm õppejõudu ja üks kursuseõde, kellega koos ta koolitöid tegi. „Ta tundis huvi, miks olen kogu aeg salapärane, hiilin mingitest tegemistest kõrvale. Tahtis teada, millega ma tegelen,“ räägib Tauno, miks ta neiule oma tervisest kõneles. Rubinil on kogemus, et tervisemurest rääkimisel inimesed kas vaatavad viltu või on vaimustuses sellest, et oled raskuste kiuste kõrgkooli jõudnud.

Loetud ja kasutatud kirjandusele viidates nendib autor, et õpilased on arvanud, et psüühilisest erivajadusest rääkimine mõjutab nende edasisi karjäärivõimalusi. „Põhjused, miks erivajadust varjatakse, on väga isiklikud ja erinevad,“ ütleb autor. Temal oli avameelsusest kasu. Grupijuhendajale tunnistas ta kolmanda kursuse alguses, et kahtleb, kas jätkab õppimist. Väsimus läks väga suureks. „Esimesel kursusel käisin pidevalt kohal, teisel hakkasin hilinema, sest hommikul on raske olla, kui oled unerohtu kasutanud. Kolmandal kursusel ei käinud ma esimestes tundides,“ meenutab ta kooliaega. Kella üheksast hommikul õhtul seitsmeni oli piin koolis olla, kuid kodutööd said enam-vähem tehtud, takistuseks olid siiski haigushood, mis tõid kaasa suure väsimuse. Sama kirjutab üks kaastudeng: „Haigushooge ei saa ette planeerida. Pead õppejõule pidevalt tõestama, et oled psüühilise erivajadusega.“

Varjatud tervisehädast teadasaamine on tekitanud mitmesuguseid emotsioone, kirjutavad üliõpilased. Kõige tähtsamaks peavad nad seda, et nende murest teadasaamine ei tekitanud negatiivseid ilminguid õppejõududes ega kaasüliõpilastes. Suhtumine oli pigem soe.

Tartu ülikoolis tegutsevad üliõpilaspsühholoog ja erivajadustega tudengite nõustaja. Esimese olemasolust teatakse rohkem, kuid tema poole pole keegi vastanuist pöördunud, sest enamasti saadakse abi oma psühhiaatrilt ja psühholoogilt, kelle vastuvõtul käiakse järjekindlalt. TÜ erivajadustega üliõpilaste nõustaja poole pöördunud on saanud oma probleemile lahenduse ning soovitanud seda võimalust teistelegi.

Soovid ja ettepanekud

„Uuring on hea algus tuletamaks ülikooli juhtkonnale meelde, et sellised tudengid eksisteerivad,“ arvab üks vastaja. Üliõpilased soovivad teavitustööd õppejõudude seas, et nad oleksid õppetöö korraldamises ja planeerimises paindlikumad. Tehakse ettepanek, et erivajadusega tudeng saaks teha eksamit lektoriga eraldi ruumis. Soovitakse individuaalset hindamist ja grupitööle alternatiivina iseseisvat tööd. Ettepanekute seas on soov saada abi tugiisikult, kes vahendaks suhtlust õppejõududega. Soovitakse, et eksameid saaks teha paindlikumalt, oma tempos. Vastanutele meeldib, et on võimalus üle minna osakoormusega õppesse. Arvatakse, et tasub luua samalaadsete erivajadusega inimeste tugigrupp. „Nad võiksid kokku saada väljaspool kooli. Tugigrupis võiksid tudengid kohtuda endiste üliõpilastega, et need räägiks, kuidas nad õppimisega toime tulid,“ arutleb Rubin selle ettepaneku üle.

Tegevus kooliõpilastega on Tauno Rubini sõnul väsitav, kuid annab õhtuks hea enesetunde.

Arvamustest selgub soov, et üliõpilaspsühholoogi teenus, mis on praegu kättesaadav vaid Tartus, peaks olema igas TÜ õppeasutuses – vastanud on TÜ-st, Narva ja Pärnu kolledžist ning Viljandi kultuuriakadeemiast..

Rubin viitab TÜ-s 2018. a tehtud E. Käo bakalaureusetööle erivajadustega üliõpilaste õpikogemustest Tartu ülikoolis. Selles on mainitud, et õppejõud ja õppeosakond ei tea erivajadustest ega erivajadustega õppija õigustest suurt midagi (lk 38). Siiski peavad üliõpilased ise teadma oma õigusi õpikeskkonna kohandamise võimalustest, arvab Ruben.

Suvel ei olnud selleks aega, nüüd on Rubin oma töö värskelt üle lugenud. Ta arvab, et peaks ettepanekud saatma ülikooli erivajadustega inimeste nõustajatele ja Pärnu kolledžile. Ehk saaks järgmisel õppeaastal mõnda neist ellu rakendada. Kaastudengite ja õppejõudude eelarvamuste vähendamiseks võiks ülikoolis olla kõigile sissejuhatav kohustuslik üldaine erivajadustest. „Nendega võib igaüks mingil ajal kokku puutuda,“ arvab ta.

Kuna vanemate inimeste eelarvamusi on tema meelest raske muuta, tahab ta lastele erivajadustest rohkem teadmisi anda. Selleks avaneb võimalus novembris toimuval noorsootöö nädalal. Siis plaanib noorsootöötaja valgustada keskuses õpilasi erivajadustega inimeste teemal ja kutsuda neid rääkima sellest, kuidas nad hakkama saavad. Ise veidi viipekeelt õppinuna tahab ta sedagi lastele ette näidata.

„Ega lastega väga lihtne ole,“ ütleb ta oma töö kohta. Keskusesse tulevad pärast koolitunde peamiselt 7–15-aastased. Neile tuleb leida sobiv tegevus vastavalt nende arenguastmele. „Lähen siit õhtul tihti väsinuna, jõuan koju, vaatan tund aega lakke. Aga siis tuleb päevane tegevus meelde – lastega oli tore – ja väsimus kaob. Sel õhtul teen kodus paari tunniga rohkemgi ära kui mõnel vabal päeval,“ räägib ta.

Tauno Rubin on kaasatud õiguskantsleri juures tegutseva puuetega inimeste nõukoja tegevusse. Seal tahab ta kaasa rääkida hariduse teemal.


2018/2019. õppeaastal andis TÜ-s oma erivajadusest teada 115 üliõpilast. Psüühiline erivajadus liigitub erivajaduste registris muu funktsiooni kõrvalekalde alla.


Abi üliõpilaspsühholoogilt

Sharipha Rzayeva.

TÜ õppeosakonnas töötavad lisaks nõustajaile kaks üliõpilaspsühholoogi. Üks neist on Sharipha Rzayeva.

„Minu poole pöörduvad erivajadusega üliõpilased õppekorraldusega seotud küsimustega,“ kirjutas Rzayeva, „sooviga saada kohandusi või vahendeid õppetöös osalemiseks, aga ka psüühiliste probleemidega, mis on seotud isikliku või akadeemilise eluga. Sagedasemad mured tulenevadki soovist õppetöös paremini osaleda ja suhtlusest õppejõudude ning kaasüliõpilastega. Minu poole on pöördunud ka mõned üksikud erivajadusega üliõpilased TÜ kolledžitest.“

2018/2019. õa andis TÜ-le oma erivajadusest teada 115 üliõpilast. 2019/2020. õa andmete põhjal on üle 130 üliõpilase taotlenud stipendiumi ja soovinud õppekulu hüvitamisest vabastust, s.o need, kes on oma erivajadusest teada andnud. Kuid see arv pole lõplik.

Erivajadustega üliõpilase nõustaja teenus on Tartu ülikoolis olnud kümmekond aastat.