Mis on teadus ja kes on teadlane?

15. nov. 2019 Margus Pedaste TÜ haridustehnoloogia professor - 2 kommentaari
Margus Pedaste.

Üsna tihti võib Õpetajate Lehe artikli juures näha, et selle autor identifitseerib ennast teadlasena. Sama on teinud näiteks õppekava koostavad eksperdid või haridusteaduste tulevikku kujundava strateegia üle arutlejad. Kohati jääb mulje, et tegu on identiteedivarguse, pettekujutelma, väärarusaama või reklaamitrikiga.

Seetõttu tundub mulle vajalik avada veidi seda, kuidas mõistetakse rahvusvaheliselt (haridus)teadust ja teadlast. Nii saab iga lugeja edaspidi ise otsustada, kas autorit võib usaldada kui teadlast.

Haridus, ametikoht, töö ja identiteet

Teadlaste koolitamiseks on Eestis doktoriõpingud, varem olid ka teadusmagistriõpingud. Nende õpingute jooksul on oodatud, et üliõpilane teeb lisaks õppimisele teadustööd ning avaldab seda teistele juurdepääsetaval viisil.

Samas on selge, et formaalselt omandatud haridus ei tee veel igaühest teadlast. Teadlane on ikka see, kes pühendub teadustööle ja tunneb kirge teadusprobleemide lahendamise vastu. Võib juhtuda, et mõni üliõpilane läbib õpingud, kuid kaotab huvi teadustöö vastu ega saagi teadlaseks.

Tihtipeale võib ajaleheartikli all näha ka autori ametikohta. Ülikoolides on teadustöö kohustus professoritel, dotsentidel, vanemteaduritel, teaduritel, lektoritel, nooremteaduritel ja assistentidel. Ühelgi neist kohtadest töötades ei saa aga end kohe ka teadlaseks nimetada, kuigi näiteks Tartu ülikoolis eeldatakse viiel esimesena nimetatust teaduskraadi olemasolu.

Kui teadlasel on doktorikraad, võidakse ta valida professoriks või lektoriks – teaduskraad on sama, aga töö erinev. Nii on teadlase tunnus ametikoha asemel ikka pigem teadustöö tegemine. Viimast võivad aga teha ka inimesed, kes töötavad näiteks koolis või lasteaias õpetajana, juhina või ülikoolis spetsialisti ametikohal. Teadlaseks olemise piir ei ole määratud ametikohaga.

Seega teeb inimesest teadlase teadustöö. Teadustöö tähendab teadusliku meetodi kirjelduse põhjal teaduslike probleemide püstitamist, nende avamist varem tehtud teadustöö ja sobivate teooriate kontekstis, uurimisküsimuste ja põhjendatud hüpoteeside sõnastamist, uurimisplaani koostamist ja selle abil kogutud andmete analüüsimist ning tõlgendamist, aga ka töö tulemustest kokkuvõtete tegemist ning tulemuste levitamist nii teiste teadlaste seas kui ka ühiskonnas laiemalt.

Kellegi teise teadustööst kirjutamine ei tee inimesest teadlast. Teadlane panustab pigem uute teadmiste loomisse, sidudes kokku enda ja teiste uuringutest leitu. Kui inimene töötab teadusprojektis, aga ei seo saadud tulemusi teiste uuringutega ega lisa oma teaduspanust, ei ole ta veel teadlane. Kui aga ka lisab, aga keegi tema tööd ei loe ega kasuta, on see samuti märk sellest, et tegu ei olnud teadustööga – see ei andnud juba olemasolevale teadmisele suurt juurde. Seega on haridusteadlase tunnus ikka haridusteaduslik töö ja identiteet, mis otsib probleemidele vastuseid ja panustab teadlaste kogukonda.

Miks haridus- ja mitte kasvatusteadus?

Haridussüsteem, õppimine ja õpetamine ning ka õppematerjalide või õppekavade koostamine peavad teadmispõhises Eestis tuginema haridusteadusele. Seda on vaja, et meie inimesed saaksid targemini õppida ja õpetada, aga ka haridussüsteemi ja haridusasutuste tulemuslikumaks juhtimiseks.

Haridusteadust on vaja ka selleks, et mõistaksime näiteks õppimise protsessi või tehnoloogia arenguga kaasnevaid võimalusi ja ohte. Nii võime öelda, et haridusteadus võimaldab lahendada haridusprobleeme ja saavutada meie püstitatud eesmärke. Teaduseta võime jääda kinni ebatõhusate praktikate rakendamisse, sest ei jõua näiteks ajapuudusel kõike ise uurida. Tõsi, üha rohkem levib maailmas arusaam, et professionaali tunnus on oma töö pidev uurimine ja sellest õppimine – oma tööga seonduvalt teadustöö tegemine.

Sageli võib märgata, et üks räägib haridusteadusest ja teine kasvatusteadusest. Siin on minu jaoks tegu kitsama ja laiema identiteediga. Haridusteadus hõlmab kasvatusteadust, aga ka mitmeid muid haridusuuringute valdkondi, mis on vähemalt sama olulised. Seega kutsun kõiki üles rohkem mõtlema haridusteadustele.

Nii on mul hea meel, et kolleegide toel õnnestus käesolevast aastast muuta varasem kasvatusteaduslike tööde riiklik konkurss haridusteaduslike tööde konkursiks. Nüüd oodatakse konkursile selgemalt töid ka näiteks haridussotsioloogiast, haridustehnoloogiast, haridusjuhtimisest ja haridusökonoomikast – olulistest valdkondadest, mis kasvatusteaduste alla hästi ei mahu.

Mille alusel otsustada, mis on teadus ja kes on teadlane?

Teadusmaailmas on kujunenud välja tava, et teadlaste kogukond otsustab, mis on teadus ja kes on teadlane. Kellegi väide, et ta tegeleb teadustööga või on teadlane, vajab tema enda või lugejate-kuulajate kinnitust. Muidu võime sattuda pettuse ohvriks.

Esimeseks kinnituseks on muidugi avaldatu sisu. Tuleb mõelda, kuivõrd usaldusväärne on sõnum. Seda hinnatakse juba 4. ja 7. klassis loodusainete tasemetöödes. Esimene ohumärk on, kui ei ole infot tulemuseni viinud meetoditest ja ei saa hinnata nende sobivust. Teine ohumärk on, kui tulemuse autor ei ole teada ja ei saa hinnata tema usaldusväärsust kasvõi tema teistele töödele tuginevalt. Kolmas ohumärk on, kui räägitakse ühest huvitavast uuringust ja jäetakse avamata laiem pilt.

Üldistust saab teha ikka mitme uuringu põhjal. Kui kõik see on olemas, saame anda hinnangu tehtule, aga selleks peame muidugi ise valdama kasutatud uurimismeetodeid ja tundma valdkonda. Tihti on meetodid aga spetsiifilised ja valdkond kitsas ning nii ongi päris suur oht, et meile esitatakse teaduse pähe ebausaldusväärset või vananenud infot.

Eesti haridusteaduste taseme üle võib midagi järeldada rahvusvaheliste pingeridade põhjal. Nende koostamiseks kasutatakse teatud objektiivseid näitajaid ja teiste teadlaste subjektiivseid hinnanguid. Näiteks 6. novembril avaldati maineka Times Higher Educationi andmebaasi valdkondlikud pingeread 2020. aastaks. Üks neist keskendub ka haridusteaduste tugevusele. Maailmas on esimesel kohal jätkuvalt Stanfordi ülikool Ameerika Ühendriikides. Tartu ülikool jõudis esimese Eesti ülikoolina tabelisse 2019. aastal, aga 2020. aastal kajastuvad pingereas nii Tartu kui ka Tallinna ülikool. Tartu ülikool paikneb jätkuvalt positsioonil 301–400 ja Tallinna ülikool on sisenenud tabelisse kohal 401+.

Tabeli koostamise aluseks on õpetamist ja teadustööd ning rahvusvahelist silmapaistvust iseloomustavad hinnangud, aga objektiivsemate tunnustena ka teadlaste töö tsiteeritus teiste teadlaste kirjutistes ja tööstusest tulev sissetulek. Kui võrrelda Tartu ülikooli kahte aastat, on oluline tõus olnud just hinnangus teadustööle ja teadlaste tööde viitamises. Viimase osas on tulemus parem kui näiteks suurtel Pekingi, Tokyo, Barcelona või Lissaboni ülikoolidel.

Ka teadlaste hindamisel vaadatakse teadusmaailmas esmalt seda, mida nad on avaldanud, ja eriti seda, kuivõrd see on maailmas mõju avaldanud – kui palju teadlase töid tsiteeritakse. Selle vaatamiseks tehakse lahti Google Scholari andmebaas, mis koondab otsimootorite abil infot sellest, kui keegi avaldab või tsiteerib midagi. Google Scholari andmebaasis on igal teadlasel võimalik luua oma konto, et huvilistel oleks võimalik autori avaldatud artiklid lihtsasti üles leida ja eristada neid näiteks nimekaimude artiklitest. Teadusprojektide taotlemisel on see sageli isegi nõutud, et hinnata teadlase senist tööd ja selle alusel tema potentsiaali planeeritud tööks.

Paraku pole suure osal end teadlaseks nimetavatel kirjutajatel-rääkijatel Eestis veel isegi Google Scholari kontot. See peaks olema lugejale-kuulajale esimene ohumärk, et tegu ei pruugi olla teadlasega. Kui konto on olemas, on juba võimalik vaadata, milliseid teadustöid on inimene avaldanud ja kuivõrd lähevad need kokku teemaga, millel ta esineb.

Nõrk kooskõla on teine ohumärk. Kolmas ohumärk on, kui end teadlaseks nimetav inimene on küll avaldanud mingeid töid, kuid teised teadlased ei ole nendele viidanud või on teinud seda väga vähe. See näitab, et tehtud töö ei ole paigutunud teadlaste kogukonna olemasolevasse töösse.

Loodan väga, et Eesti haridusteadus areneb sama jõudsalt, nagu on arenenud viimasel aastakümnel, ja üha lisandub haridusteadlasi, kes räägivad ja kirjutavad nii enda teadustööst kui ka teiste teadlaste tehtust, mis on sellega seotud. Samuti loodan, et meie õpetajad ja koolijuhid oskavad teha vahet neil sõnumitel, mida saab ja mida ei tasu usaldada.


2 kommentaari teemale “Mis on teadus ja kes on teadlane?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    PÄEVAKOHANE lugu,
    aga tänapäevases kasvatus- (resp haridus)teaduses võrdub tõe otsimine tuule tagaajamisega väljal (kui ei minda alusuuringute juurde!)… Soovitan kõigil lugeda prof. Jüri Alliku nö eluraamatut “Väldi igavaid inimesi ja olukordi” (2018, TÜK, 550 lk). Autori isiksuse kõrval ka psüh.TEADUSE telgitaguseid avav. Tähtsustades pidevalt nö rahvusvaheliselt “pildil olemist” (kasvõi Google Scholar), lõpetab professor raamatu elegantse (!) aruteluga selle mõttetusest. Lisagem – ja kui palju on maailmas tõsiseid teadlasi, keda pole iialgi huvitanud kuulsus ja/või tiitlid…

    “Teadust kui püha jumalannat võib kummardada ka pudukaupmehe kombel ning talt rikkalikku tasu välja kavaldada. Teda võib aga ka – nagu Arthur Oettingen [Dorpati ja Leipzigi ülikooli prof. -P.L.]- teenida kavalerina armastusest kunsti vastu ning jumalannadele see meeldib”, kirjutas hea mõtlemisvõimega baltisakslane Eduard von Stackelberg oma kunagisest õpetajast…

  2. Einar Rull ütleb:

    Sooviksin tunnustada Margus Pedastet kõrge tsiteerimisindeksi puhul Google Scholaris.

    Täiendav võimalus on teadlasi hinnata nende mõju põhjal reaalsele asjade käigule või isegi meie oludes õpilaste kognitiivse võimekuse kasvule või üldpädevuste arengule. Uurimuslike oskuste e-testimise arendamisega on Margus Pedaste oma jälje jätnud ka siin ning rohkem teadlasi võiks seda head eeskuju järgida. Vähemalt Innove oleks selle peale õnnelik.

    Dylan Wiliam tegeles kümmekond aastat tagasi aktiivselt kujundava hindamise propageerimisega ning ta tõdes oma esinemistes, et Scriven sai kümmekond aastat enne nende tagasiside metauuringu publitseerimist oma tagasiside mõju ülevaate valmis, imestas kõrgete numbrite üle, publitseeris tulemused, unustas ja tormas järgmise projekti juurde. Sest “publish or parish” põhimõte on karm. Wiliam aga arendas uuringu põhjal välja oma meetodi ning hakkas seda ka koolides propageerima. Ning siis ta oli hiljem uhke: meie ei jäänud publitseerimise tasemele pidama nagu Scriven.

    Filosoofiaga on veel huvitavamad lood kui pedagoogikaga. Kes on filosoof? Kas kõrge tsiteerimisindeksiga teadlane või see, kes väärt põhimõtteid elus edukamalt rakendab. Mis on filosoofia mõte? Socrates ei publitseerinud ise midagi, ometi tsiteeritakse teda tänapäevani. Sellest filosoofia ja filosoofide iseärasusest hakkas mõned aastad tagasi rohkem rääkima Alan de Botton (“The Concolations of Philosophy”), kes on meile tuttav BBC huvitavate dokumentaalide põhjal (“Status anxiety”). Viimane käsitleb ka praegu üles tõstatatud teemat.

    Kalifornia on lisaks pedagoogikale väärt koht ka filosoofia küsimustes. See kuidas uuesti läbi mõtestatakse stoitsismi, on imetlusväärt. Näiteks Marcus Aurelius, kelle “Iseendale” TH Ilves kõrgelt hindas, veel Seneca, Epictetus jne. Tänapäeva promojad on näiteks Mark Manson F*ck raamatud, Ryan Holiday “Daily Stoic”, Robert Greene “Laws of Human Nature”. Neid loetakse miljonites ja nad on pikalt NYT kirjanduse edetabelilistis. Kuna meie emotsionaalne aju jääb endiselt oma toimimises maha meie ratsionaalsest ajust, siis see garanteerib seda laadi kirjanduse populaarsuse ka tulevikus, on nn. “perennial seller”.