Õppimine ja õpetamine tulevikus
24. oktoobril tähistati Tallinna ülikoolis saja aasta möödumist õpetajakoolituse algusest Tallinnas konverentsiga „Igaüks võib õppida õpetajaks“.
Õpetaja professionaalsuse tähendus on palju muutunud ja muutub veelgi – nii võib lühidalt kokku võtta konverentsil kuuldud ettekannete ja arutelude läbiva mõtte.
Näiteks Helsingi ülikooli professor Kirsi Tirri pidas ettekande õpetaja moraalsest pädevusest ja selgitas, kuidas seda tänapäeval tõlgendatakse. Lihtsalt seaduskuulekusest ja moraalinormide täitmisest siin ei piisa. Tirri tõi välja, et esiteks on moraalselt pädeval õpetajal selge eesmärk nii elus kui koolitöös. Teiseks on moraalselt pädev õpetaja optimistliku hoiakuga (growth mindset) ja kolmandaks on ta moraalselt tundlik ehk märkab ebaõiglust.
Õpetajate eesmärke on Kirsi Tirri lähemalt uurinud ja täheldanud, et Soome õpetajad selle kriteeriumi järgi moraalselt väga pädevad ei olegi. Ligi veerandil õpetajatest pole selget eesmärki ja nad isegi ei otsi seda. Umbes pooltel on eesmärgid ebamäärased ning ainult ühel veerandil Kirsi Tirri uuritud õpetajatest on eesmärgid täiesti selged ja kindlalt paigas.
Professorid Eve Eisenschmidt ja Katrin Poom-Valickis TLÜ-st toonitasid oma ettekandes samuti eesmärgi tähtsust: hea õpetaja tahab midagi ära teha. Kuid nad rõhutasid, et professionaalne õpetaja on ka meeskonnamängija: ta toetab kolleegide enesetäiendamist, osaleb koolielu korraldamisel, arendab koos teistega õppimist jne.
Lisaks ettekannetele oli konverentsil ka kuus huvitavat vestlusringi. Mõned väljavõtted nendest.
Õppija õppimisest tulevikus. Selles vestlusringis osalenud õpilased ja üliõpilased leidsid, et erinevalt õpetajast ei pea õpilasel ega üliõpilasel väga selgeid eesmärke olema. Nad märkisid, et laps ei pea juba algkoolis teadma, kelleks ta saada tahab, ja pole õige arvata, et noor peab juba keskkoolis teadma oma doktoritöö teemat. 90% abiturientidest ei tea, mis neid huvitab, ja ülikooli minnakse peamiselt sellepärast, et kõik lähevad. Vestlusringis leiti, et pole halb, kui õpilane koolis ja hiljem ülikooliski natuke ilma eesmärgita hulbib, sest veel pole teada, mida on vaja kümne aasta pärast osata – väidetavalt on koguni 45% tänapäeva ametitest kümne aasta pärast kadunud. Las noor inimene õpib, otsib, katsetab, lõpuks tuleb sellest kõigest kindlasti mingi vajalik kvalifikatsioon kokku, arvasid õppijad ise.
Õppimine töökohal. Maria Kütt välisministeeriumist tõi välja, et suuremate organisatsioonide töötajad õpivad oma õppimistest 70% iseseisvalt, 20% juhendaja abiga ning ainult 10% õppeklassis. Loomulikult tuleks sellises olukorras investeerida eelkõige iseseivalt õppijasse ehk personaalsetesse õpiradadesse. Iseseisvalt õppijale tuleb pakkuda vajalikke õpikuid, e-raamatuid, videokursusi jms. Maria Kütt rõhutas, et mitte ainult õpetajal, vaid ka õppijal peab olema väga selge eesmärk. Omandage igal aastal üks uus oluline oskus, oli Küti soovitus, sest õppimise ja ümberõppimise oskus on väga tähtis. Juba üldhariduskoolis võiksid õpilased õppida 70% iseseisvalt.
Muutused tööturul. Täna otsib töö inimest, mitte inimene tööd – selline suur muutus toodi välja tööturu vestlusringis. Näiteks matemaatikaõpetajaid on vähe ja nii otsitakse inimesi, kes nõustuksid õpetama matemaatikat kasvõi asendusõpetajana. Teiseks on ettevõtted hakanud töö iseloomu muutumise tõttu oma seniseid töötajaid välja vahetama, võttes asemele neid, kes saavad uute ülesannetega paremini hakkama. Ühes lasteaias mindi üle Montessori metoodikale ja võeti tööle uusi õpetajaid, keda see metoodika innustab. Kui üldhariduskoolis kasvab iseseisva õppimise maht 70 protsendini, siis võib seegi tuua kaasa uutmoodi hoiakuga õpetajate värbamist.
Õpetajaks õppimine. Selles vestlusringis tõdeti, et paljudes maades on hakanud koolid traditsioonilistest õpetajatest tühjaks jooksma. Mis on valesti? Ühe veana toodi välja liiga raske esimene tööaasta. Õpetajaks õppija peaks saama juba ülikoolis õppides õpetamist nii palju harjutada, et esimene tööaasta ei mõjuks šokina. Teiseks tuleks õpetajaks õppijatele anda rohkem valikuvõimalusi. Miks mitte lubada tulevasel õpetajal valmistuda näiteks ainult 4. klassi matemaatika õpetamiseks? Kui see inimesele sobib, saadab teda positiivne emotsioon ja ta saavutab palju. Kolmandaks märgiti, lõimida tuleb juba ülikoolis: et teooria, metoodika, psühholoogia, infotehnoloogia jms ei peaks olema eraldi õppeaineid, sest nii ei jää nad meelde. Parem oleks siduda need ained praktika abil tervikuks –nii saavad nad kõik selgema tähenduse.
Loodeti ka muutustele koolis: kas klassis peavad olema tingimata ühevanused lapsed, kas nad ikka peavad õppima eraldi õppeaineid, kas nad peavad õppima igaüks omaette või meeskondadena, kas tund peab olema 45 minutit, kas õpetaja peab olema info jagaja või iseseisvalt õppija juhendaja?