Rohi vägivalla vastu – Brian O’Toole’i retsept

Kuidas vägivallast jagu saada? Guyana tunnustatud haridusjuht Brian O’Toole soovitab omaalgatuslikku vabatahtlikku tööd.

Vägivalla pärast kodus, koolis ja ühiskonnas pahandavad valitsus ja president, seda arutatakse tööl, kodus ja puhkehetkel. Mis paneks vägivallale piiri? Vägivallale sõnas, kirjas ja teos. Ning seda eriti koolis ja hariduses, mis Õpetajate Lehe lugejale mõistagi erilist huvi pakub.

Kas oleks tore, kui vägivalla vastu vaktsineeritaks? Tehtaks vastsündinuile väike kaitsesüst ning olekski kõigil hea rahulik elada: vanematel, õpetajatel, klassivendadel-õdedel, majanaabritel, poliitikutel, lapsel endal. Mis ka ei juhtuks, kõigele reageeriks laps positiivselt. Või ei reageeriks üldse … Kuigi see on meditsiiniliselt juba ammu võimalik, pole suurem osa inimkonnast olnud vägivalla vastu vaktsineerimisega nõus. Eelistatakse jätta endale vabadus arvata elust ja kaaskondlastest oma äranägemise järgi ning otsustada ise, kuidas käituda. Paraku käituda ka vägivaldselt ehk maha teha ja maha lasta. Ennast ja teisi. Yana Toom tahab vägivallale õhutajad vangi panna.

Vajame vägivalla vastu kiirelt toimivat efektiivset rohtu. Milline see rohi olla võiks – kooli kontekstis?

Paradiisikool?

Hiljuti väisas Eestit inglise päritolu kõrge rahvusvahelise mainega haridusjuht Brien O’Toole. Kevadel andis kuninganna Elizabeth II talle riigi kõrgeima autasu, Briti impeeriumi ordu Most Excellent Order of the British Empire (MBE) aumärgi hariduse edendamise eest maailmas. Ligi 40 aastat tagasi hakkas noor O’Toole koos abikaasa Evelyniga õpetama Guyana lastele lugemist, kirjutamist, arvutamist ja väärtuspõhist ellusuhtumist. Praeguseks on sellest kujunenud tuhandete õpilastega erakool-ülikool, mis teeb haridus-, uurimis- ja arenduskoostööd maailmakuulsate ülikoolide ja teaduskeskustega. O’Toole’i School of the Nationsi haridusmudel, väärtusõpetus lasteaiast teaduskraadini, on pälvinud rahvusvahelist tunnustust ning leidnud tee paljudesse riikidesse. Vilistlased – magistrikraadiga IT-spetsialistid, ettevõtjad, loodusteadlased ja õpetajad – on hinnatud tegijad nii oma maal kui ka teistes riikides.

Tundub, nagu oleks tegemist paradiisikooliga. Ometi langes O’Toole selle aasta alguses koolitulistamise ohvriks. Õpilane tulistas oma koolijuhi pihta kolm lasku tema kodus, kuhu O’Toole jõudis lapsevanemate kriisikoosolekult, kus arutati julgestusabinõusid seoses Facebookis ilmunud ähvardustega koolis tapatalgud korraldada. Brian O’Toole sai raskelt haavata. Tulistaja väitis, et koolijuht pole teda ta võimete vääriliselt tunnustanud ega teda piisvalt tähele pannud.

Miks O’Toole’i väärtuspõhine õpetamismudel seekord ei toiminud? Ta on veendunud, et väärtuspõhine haridusmudel toimib, nagu ta kooli pikaajaline kogemus on juba tõestanud. Siiski ei pruugi humanistlik sõnum iga õpilaseni jõuda, ta pärisosaks saada. Takistuse üht peamist põhjust näeb ta selles, et õpetajal on raske leida iga õpilasega ühist keelt, hoolimata siirast soovist ja märkimisväärsetest oskustest. Mida peaks tegema rohkem, mida peab tegema teisiti?

1. retsept. Õpetaja väärtustamine

O’Toole rõhutab, et tänapäeva haridussituatsioonis tuleb õpetada elus hakkamasaamise oskust, mitte aga „anda“ järjest vananevaid teadmisi. Et ajaga kaasas käia, vajavad õpetajad ise kooli juhtkonna tugevat, pidevat ja mitmekesist toetust enesearenguks, sealhulgas koolitamist. Ent tähtsaimana toob O’Toole esile vajaduse õpetajate ühiskondliku ja kogukondliku tunnustamise järele, nende jõustamise haridusjuhtide ja ühiskonna poolt. Väärtustamata õpetaja ei suuda väärtustada ka õpilast, kõigi siit tulenevate tagajärgedega. Millega me paraku Eestis silmitsi seisame.

Erinevalt Eestist peetakse Guyanas suurimaks haridusvaraks eakaid elukogenud õpetajaid, kes suudavad ka nooremaid kolleege juhendada ja edasi aidata. Uuringud näitavad, et tippvormi saavutab õpetaja alles kaheksandal kuni kümnendal tööaastal. Oma head professionaalset taset on selline õpetaja võimeline säilitama koostöös laste, lapsevanemate ja kogukonna inimestega kooli juhtkonna toel. Nii püüab ta jõuda iga lapseni. Ent ometi ei leia temagi mõnikord mõne lapsega ühist keelt. Tulemuseks on mõistmatus, mis toob endaga kaasa vaid kurvad tagajärjed.

Mida siis veel peaks tegema?

2. retsept. Koostöö lapsevanematega

Kool peaks toimima tihedas sisulises koostöös lapsevanematega, muidu on usaldus õpetaja vastu raske kujunema. O’Toole’i School of the Nations teeb laste arengu nimel sihipärast koostööd õpilaste vanematega ning soovitab seda teistelgi koolidel teha. Kõik olulised otsused kooli ja õpilase arengu kohta lahendatakse lastevanematega koos. Koostöö algab lasteaias ning jätkub, kuni laps koolis käib. Lapsevanemad ja kool tegutsevad ju ühe eesmärgi – lapse õnneliku tuleviku – nimel. Lapsevanemaid kuulatakse ja kuuldakse, haritakse ning kaasatakse kooli tegevustesse. Lapsed, vanemad ja kool toimivad kooslusena. Ent elu näitab, et mõnikord ei jätku ka sellest. Me ei saa paugupealt kõiki peresid õnnelikuks teha ja lapsevanemaid koostööaltiks muuta. Kuigi väga sooviks.

Ent mida annab veel ette võtta?

3. retsept. Õpilaste vabatahtlik töö

Alates 2006. aastast peab Brian O’Toole eriti oluliseks noorte eestvedamise oskuse arendamist. Tuhanded tema kooli noored – tõepoolest tuhanded! – on käivitanud omal algatusel programme looduse hoidmiseks, koduvägivallaga võitlemiseks, enesetappude ennetamiseks, soolise võrdõiguslikkuse kindlustamiseks, narko- ja alkoholisõltuvuse vähendamiseks jne. Lisaks on koolinoored kaasanud oma projektidesse tuhandeid eri vanuses inimesi.

Kord omandatud eestvedamise oskus on noortele toeks kõigis järgnevates ettevõtmistes. See arendab ettevõtlikkust ja loovust ning – väga tähtis – suurendab õpilaste omavahelist sidusust, pakub teistsuguseid koostöövõimalusi õpetajatega, loob tegeliku seose ühiskonnaga. Õpilaste võrgustiku osana ei tohiks enam keegi ennast nii kohutavalt tunda, et ainsa lahendusena millegi või kellegi hävitamist näha.

Kas „noored noortele ja ühiskonnale“ tegevussuund võiks ka meil Eestis head vilja kanda? Eks meil teatakse, et imerohtu ei ole olemas, ja mõned ka keelduvad mistahes rohust.

Meie õppekavades keskendutakse ettevõtlikkuse valdkonnale, mis eeldab küll loovust ja eneseteostamist, ent märkimisväärse praktilise väljundini jõuavad vaid õpilasfirmad. Ärioskuste arendamine on vaieldamatult väga kasulik, Eesti õpilaste firmad pälvivad järjest ka rahvusvahelist tunnustust. Õpilasfirmad ja minifirmad on leidnud oma osa riiklikus õppekavas. Aga äkki tuleks tõsta õppekavas hoopis selgemalt esiplaanile ühiskonna teenimine ja õpilaste tegutsemise sotsiaalsed aspektid? Sel juhul oleks ju tegemist kodanikuvastutuse võtmise ja ühiskonna edendamisega. Äkki tuleks sellega kaasa tuhanded noored? Miks meie kooliharidus ja kool hoiab end tegusast ja tõhusast kodanikuharimisest kõrvale?

O`Tooli koolis alustati selliste projektidega 2006. aastal. Eriti tähtsaks peetakse seal probleemide vägivallavaba lahendamist õlg õla kõrval ja meeskonnana. See on oskus, mida tasub õppida. Koos tegutsedes õpitakse märkama igaühe andeid ja vajadusi, õpitakse ka üksteist tunnustama ja toetama. Kui lapsel on probleeme, ei jää see ta kaaslastel märkamata ning talle korraldatakse toetust ja abi. Aga imerohtu ei ole. Mis aitaks veel?

4. retsept. Hinge harimine

Nii mujal maailmas kui ka meil lisavad pinget ikka veel laialt levinud testid-kontrolltööd ja eksamid. Meie õppekavad käivad küll kaasas nüüdisaegsete loodus- ja reaalteaduste saavutuste ja tehnoloogiatega, ent kuidas on asjalood õpilase hingele vajaliku õpetusega, küsib O’Toole. Vesteldes meie õpetajate ja õpilastega, tuli ilmsiks, et ei ühed ega teised ole koolis õnnelikud. Koolielu heidutab ja mõnikord isegi hirmutab. Milliseid väärtusi meie kool sel juhul toetab ja evib?

Hiljuti tehtud uuringust selgus, et kõigi üheksa valimis olnud Eesti kooli väärtustes ei ole kirjas ühtegi riikliku õppekava ega Euroopa Liidu väärtust. Riikliku õppekava mõningatele väärtustele lähedasi küll leidub, ent sõna-sõnalt – mitte ühtegi. Kui me peame ühiskondlikult kokku lepitud ja isegi seaduses kirja pandud väärtusi nii vähetähtsaks, anname lastele järjekindlalt 12 aasta jooksul ikkagi üsna segase sõnumi. Pole imestada, et kiusamisvaba kooli küll igati tänuväärt, õigeaegne ja õilis algatus ei ole veel oodatud tulemusi toonud. Koolides ikka veel kiusatakse. PISA tulemustega koolivägivalla vastu igatahes ei saa, Eesti õpilaste suurepäraste testitulemuste juures oleks see muidu juba ammu välja surnud.

Kas te teate, millised väärtusi näiteks gümnaasiumi riiklik õppekava tähtsustab? „Alusväärtustena tähtsustatakse üldinimlikke väärtusi (ausus, hoolivus, aukartus elu ees, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu) ja ühiskondlikke väärtusi (vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus).

Missuguste pedagoogiliste võtetega oleks võimalik koolis need väärtused päriselt õpilasteni viia? Selle üle meil sisulist diskussiooni veel pole. O’Toole soovitab õpetada lapsed sotsiaalseid projekte algatama ja ellu viima. Võib-olla võiksime siit oma arutelusid alustada?

Guyana Kooperatiivne Vabariik

Guyanas on sissemurdmised ja taskuvargused igapäevased ning relvastatud röövid sagedased. Pealinnas Georgetownis ei soovitata ei öösel ega päeval üksinda liikuda. Pole siis imestada, et sellises õhkkonnas ka õpetajat tulistatakse.

Guyana piirneb Venezuela, Brasiilia ja Surinamega. Guyana on olnud Hollandi, Prantsusmaa ja Suurbritannia koloniaalvaldus. Iseseisvus 1966. aastal. Guyana territoorium on Eestist ligi viis korda suurem (214 969 km2), kuid elanikke on ligi kaks korda meist vähem (752 940). Riigi nimes esinev „kooperatiivne“ viitab sõbralikele suhetele sotsialistliku Kuubaga.

Enam kui 40% Guyana elanikest on Indiast pärit migrantide järeltulijad, üle 30% Aafrikast pärit inimeste järeltulijad ning enam kui 15% segaverelised. 10% Guyana elanikest on indiaanlased. Esindatud on kolm religiooni: protestandid (34%), hinduistid (33%), katoliiklased (20%).

Allikas: reisiguru.ee