Rohkem kui raamat

Kui leiad sellest raamatust kasvõi üheainsa imponeeriva mõtte või meeldetuletuse, siis on see täitnud oma ülesande.

Hiljaaegu jagati ühel õpilaste loov- ja uurimistööde juhendajate seminaril koos muude jaotusmaterjalidega ka SA Eesti Teadusagentuuri väljaannet „Kvaliteetsem huviharidus”. Lehitsedes seda, selgines kiiresti arusaam, et see artiklite kogu pakub huvi hoopis suuremale seltskonnale kui noorsootöötajatele ja huvihariduse vedajatele. Eelkõige on see suunatud haridusinimestele. Aga miks mitte ka lapsevanemaile.

Hakka või uurima

Jälgides huviharidus- ja noorsootöö arengut väikesel Kihnu saarel, sain oma mõttele kinnitust Merike Kesleri artikli mõttest, et huviharidus on pedagoogikavaldkond ja õppekava toetav suund, mitte ei sisusta lihtsalt aega, mil vanemad pole veel töölt koju tulnud. Usalduslik ja emotsionaalne koostöö, huvist lähtuv ja eduelamust pakkuv õppimine – kõik see sobib ka kooli.

Soovitan alustada raamatu lugemist Külli Salumäe artiklist „Huviharidus ja -tegevus noorsootöö osana“, et saada tervikpilt kujunemisjärgus valdkonnast, mis peaks noortele (7–26-aastastele) looma võimalusi õppekavajärgseks arendavaks tegevuseks.

Katrin Vaino avab artiklis „Loodusteadusliku ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse arendamise võimalusi huvihariduses projektipõhiste meetodite abil“ lihtsalt ja konkreetselt probleemi-, disaini- ja projektipõhise õpimetoodika erisusi analüüsivõime kujundamisel. Eriti imponeeriv on tema toetav suhtumine eksimiskogemusse.

Oma lühikese õpetajapraktika jooksul olen aru saanud, et õpilastes valitseb hirm eksimise ees: „Ma ei tohi eksida, sest siis saan ma halva hinde!”; „Ma ei tohi eksida, sest siis ootavad mind etteheited kodus!“. Kus siis veel kui mitte koolis tohib ja peabki eksima, et tulevikus samu vigu vältida!

Artikli autori pakutud uurimisideede näited on sedavõrd põnevad, et tekitavad uudishimu endaski. Millest sõltub veejoa paiskumise kaugus plastikpudelist? Millised tegurid ja kuidas mõjutavad hallitusseente kasvamist leival? Kuidas teha kingakarbist ja kummipaeltest muusikariist? Hakka või ise uurima.

Katrin Vaino rõhutab ka huvihariduses sisemist motivatsiooni soodustavate tegevuste olulisust, mis aitavad rahuldada lapse autonoomiavajadust, võimalust teha ise otsuseid ja vastutada oma tegevuse eest, vajadust tunda ennast pädevana, aga kuuluda ka gruppi.

Õpi ja mängi

Motivatsiooni vajalikkusest huvihariduses kirjutab Grete Arro artiklis „Huviharidus ja motivatsioon“, käsitledes põhjalikult kontrollitud ja autonoomse motivatsiooni erisusi ja samas nende koosmõju olulisust.

Artiklis „Loodusteadusliku ja tehnoloogiaalase huviringi õppe kavandamine“ (autorid Maria Jürimäe, Tormi Kotkas ja Eda Tagamets) käsitletakse põhjalikult õppe kavandamist ja -protsessi, eesmärgistamist, õpikeskkonna loomist, hindamist ja refleksiooni huviringis. Tuttavad teemad haridusloengutest, mida saab kasutada ka koolitunnis. Et see kõik ei ununeks, korrakem siis taas.

Mängust ning selle abil õppimisest kirjutab Ivar Männamaa. Meeldiv, et kõik see, millest kirjutas Hollandi kultuuriajaloo teoreetik Johan Huizinga 1938. a oma peateoses „Homo Ludens“ („Mängiv inimene”), on taas ausse tõusmas. Küllap seetõttu, et netisõltuvus oma lõputu reeglistamata ja ilma hierarhiata mängumaailmaga on haaranud miljardeid ning taju irreaalse ja reaalse vahel on hirmuäratavalt kiiresti kadumas. Küllap mäletavad õpetajad aega, mil ka õpetamiseks-õppimiseks soovitati eelkõige mänguvormi. Õpilastel oli ju lõbus ja mõnus, kuid õppimist jäi selle vormi puhul napiks. Täna tunnistame taas, et õppimine algab seal, kus mäng lõpeb.

Inspireeriva näitena kirjutab Pernova hariduskeskuse direktor Kaire Mertsin Pärnu huviharidusvaldkonna uutmisest-muutmisest, koostööst ja kaasamisest. Selliste uuel mõtteviisil kujunevate õpikeskuste loomiseks väärib Pernova näide igati järgimist.

Viire Sepp ja Signe Söömer tutvustavad HEV-lastega toimetulekut ja sotsiaalsete oskuste õpetamist ning tuge vajavate noorte kaasamist huviharidusse.

Väärt tegu!

Raamatut sulgedes adudki, et Eesti teadusagentuuri üllitis on kui uueneva õpikäsitusega sobituv ideede kogumik koos praktiliste juhtumite kirjelduste ja konkreetsete lahendussoovitustega. Tunnustada tuleb ka kujundajat (Lii Ranniku), kes on suutnud luua sisule visuaalse toetusboonuse. Artiklitesse lisatud eri värvi taustaga lühisoovitused, tabelid, näited ja rõhutused on kergesti hoomatavad ja hea keelekasutusega (keeletoimetaja Kristina Lepist).

Raamatu muudavad mänguliseks ja lugemisele pakuvad vaheldust QR-koodid, mille abil täieneb paberraamat nii artiklite, haridusgurude loengute kui ka soovituslike interneti lehekülgedega. Raamat on kättesaadav ka netis (https://doi.org/10.23680/diss/005).

Raamatu koostaja Katrin Saart on jäänud põhjendamatult tagasihoidlikuks, jättes saatesõnale isegi oma nime alla panemata. Küll oleks tahtnud saatesõnas enam aimu saada raamatu saamisloost, teemavalikust ja autoritest. Tehtu on seda väärt!

Võib-olla tuleneb minu raamatuvaimustus eelkõige lühiajalisest õpetajakogemusest üldhariduskoolis, mistõttu tundub iga uus mõte sedavõrd uuenduslikuna, et tekib vastupandamatu soov loetut kohe ka kolleegidega jagada. Kuulates aga nõupidamistel ja koolitustel ikka ja jälle meie haridusjuhtide, ülikooli õppejõudude ja koolirahva jutte, siis domineerivad neis ikka ja jälle lood suhteprobleemidest koolis, muutumatutest õpivormidest, uuringute vähesusest ja vastuseisust heale haridusmõttele. Ei võta ju palju aega lugeda läbi need 124 lk, tuletada meelde varem kuuldut ning vaadata ka peeglisse.