Sass Henno räägib koolides avameelselt lugusid

Kirjanik Sass Henno, kes on kirjutanud romaane ning saanud tuntuks seisukohaga pere- ja suhtevägivallast, sõidab ringi, et kohtuda õpilastega. Ta on oodatud koolidesse kõnelema teemadel, millest täiskasvanud noortega sageli ei räägi.

Pärnu ühisgümnaasiumi saal oli õpilasi täis päeval, mil Sass Henno koolitundide ajal teismeliste ette astus. Fliisis ja teksades nagu kuulajadki, pidevalt rahva ees liikudes, köitis ta kohe kõigi tähelepanu.

Poolteist tundi juttu sellest, millest noortega tavaliselt ei räägita, kütkestas kuulajaid lõpuminutini. Aplaus, mis viimase lause järel kõlas, oli tugev ja pikk. Paljud kogunesid seejärel kõneleja ümber. Temaga taheti end koos pildile jäädvustada, oodati võimalust, et esinejaga rääkida, ja arutati omavahel kuuldu üle.

„Niisugust loengut pole meie koolis varem olnud,“ rääkisid tüdrukud. „Väga huvitav. Väga meeldis,“ kõlasid arvamused. „Selliseid loenguid peaks rohkem olema,“ öeldi. „Sa rääkisid karme asju, see tõi pisarad silma,“ tunnistas üks noormees esinejale.

Millest rääkis noortele 37-aastane mees, kes mõjus omasugusena, kuigi vanuselt võinuks olla oma kuulajatele isa? Valetamisest ja manipuleerimisest, oma soovist võita isa tähelepanu selleks uskumatuid lugusid välja mõeldes, karistamisest, peksust ja alandamisest, stressist, jonnist ja alkoholist, ebakindlusest, oskamatusest olla lapsevanem ja sellest põhjustatud ränkadest vigadest.

Ta kõneles enesevigastamisest, korgijoogist ja vägistamisest. Andis soovitusi, kuidas ära tunda ohtu, kuidas lõpetada vägivaldset suhet, rääkis häbenemata ausalt omaenda kogemustest. Kasutas oma jutus noorte sõnavara, väljendeid, mis kuulajatele omased, ja sellega kadus vahe kõneleja ning saali vahelt.

Tähtis on, mil moel räägid

Kohtume Sass Hennoga mõni tund pärast esinemist. Kuulen, et ta on juba 15 aastat koolides noortega kohtumas käinud. Teda on kutsutud kirjanduspäevadele, ja kui korra juba kutsutud, siis oodatakse tagasi. „Ma räägin mitmesugustel teemadel,“ ütleb ta ja lisab: „Alati pole tähtis mitte jutt, vaid viis, kuidas sa seda räägid. Ma istun kuulajate ette, teen nalja, räägin kirjandusest, karjäärivalikust ja endast, kuidas mind on koolidest välja visatud ja kuidas olen oma ärisid alustanud.“

Pidanud koos bändkaaslasega loengut oma loomingust ühes Narva koolis, postitas Sass Henno sellest sotsiaalmeediasse pildi ja lisas üleskutse, et andku teada, kes soovib teda oma kooli kutsuda. „Me tahtsime noortele rääkida, et ega see, et meie lauludes on juttu peopanemisest ja viinavõtmisest, tähenda, et me nii mõtlemegi. Pigem tasub tõlgendada seda nagu lavakunsti,“ jutustab ta. Selle postituse peale hakkaski noortelt kirju tulema.

Septembris alanud külaskäike on koolides väga hästi vastu võetud. „Asjad, millest täiskasvanud rääkida ei julge, on minu idee ja formaat,“ ütleb Henno, kelle romaani „Mina olin siin“ järgi vändati samanimeline noortefilm 2008. aastal. „Arvasin, et leiutasin moe, kuidas rääkida noortele asjadest, millest piirkonna konstaabel, terviseedendaja, AIDS-i-ennetaja või koolipsühholoog ei pruugi rääkida osata,“ ütleb ta. „Keel peab olema vahetu, noortepärane.“ Tema etteastes on noorte slängi, ropendamist ja nalju, aga rääkides koorib ta end alasti, nagu ise ütleb.

Kui küsin, mida õpetajad tema f*…-de kohta arvavad, vastab ta: „Laidetud ei ole, kui kõlab aplaus.“ Õpetajad näevad, et külalise kõnepruuk läheb noortele korda, paneb neid arutlema oma lapsepõlvetraumade, kodusuhete üle, mõtlema teistmoodi neist, kes käivad kehvalt riides või lõiguvad ennast. Õpetajad ütlevad, et see on enneolematu, kuidas kõige suuremad murelapsed kuulavad vaikselt kolm tundi.

Koolid ootavad Hennot kõnelema

Koolide suur huvi loengute vastu tuli mehele üllatusena. Ta saatis septembris 470 koolile ettepaneku tulla õpilastele esinema. Nüüdseks on üle 70 kohtumise broneeritud ja ajakava tihe mitmeks kuuks. See näitab, et koolijuhid ja õpetajad saavad aru, et tema juttu on vaja.

„See on uskumatu,“ ütleb Sass Henno, „et gümnaasiumid annavad tunnid vabaks. Ma tahaks tänada kõiki õpetajaid selle eest.“ Sest ta teab, kuidas õpetajad võitlevad oma ainetundide nimel. „See on nii suur asi,“ ütleb ta, „kui sadakond noort on korraga koos kuulamas.“ Ühes koolis oli mõeldud kohtumine vaid 11. ja 12. klassile. Kümnendikud kirjutasid ja palusid: „Kirjuta direktorile, et me võiks ka kuulama tulla.“ Põltsamaal öeldi noortele, et loenguks pole raha. Seepeale kogusid õpilased selle ise, kasutades HTM-i „Teeviida“ programmi, mis eeldab, et kui ürituse plakat saab sada laiki, siis Teeviit rahastab. „Õpilased ise kutsusid täiskasvanu loengut pidama kasvatuslikel teemadel,“ ei varja Sass Henno imestust. Veebilehel www.henno.ee/loeng on näha, kuhu teda oodatakse. Lisaks koolidele on kirjas noortekeskused ja rahvamajad ning kuulama on oodatud lapsevanemadki.

Sass Henno mõtleb suurelt oma tegevuse arenguvõimalusele. Kümnest üheksa õpetajaga teeks ta partei või läheks luurele. Lapsed mõistavad teda, õpetajad samuti, aga lapsevanemad on tema sõnul puuduv kolmas taburetijalg, milleta tulevik, nagu tema seda näeb, püsti ei seisa. Lapsevanema vastutus lapse tuleviku eest tuleks taastada, arvab ta ja kavatseb ise sellega tegelda. Henno näeb vaimusilmas õhtuid, mida korraldab koolides täiskasvanutele, et nad harjuksid taas koolimajas käima, et kool oleks koht, kus kõik tunneks end vabalt, saaks teadmisi ja võiks ka eksida.

Oskus olla lapsevanem

Sass Henno räägib oma lemmikpsühholoog Alice Millerist, kelle raamatuid on ka eesti keelde tõlgitud. Ta nimetab lastepsühhiaater Bruce Perry raamatut „Poiss, keda kasvatati nagu koera“, millest kõneles õpilastele. Need autoriteedid on kirjutanud, et laps saab traumaga hakkama, kuid õigustab ise seda. Karistada saanu idealiseerib karistust ja täiskasvanut, kes teda karistas. Laps võtab omaks, et lähisuhtes on õige haiget teha, alandada. Tal tekib hingeline distants vanemaga, kes teda karistab ja kellega ta lähedust ei talu. Igatsedes tähelepanu, otsib ta seda ja võib leida seda noortekambast, populistlikust maailmavaatest vm. Tal on autoriteedivajadus ning ta võtab meelsasti omaks autoriteetse suhte vägivaldse partneriga.

„On suur risk kasvatada tsirkuseloomade ühiskonda,“ ütleb noortekirjanik ja peab rängaks veaks vanemate usaldamatust oma laste vastu. Lapsed kasvavad lapsevanemateks, uskudes, et peavad olema eksimatud autoriteedid. Sest ise on eksimiste eest karistada saanud.

„Aus oleks käed üles tõsta ja öelda, et me ei oska lapsevanemad olla,“ ütleb 4-aastase poja isa, kes ise õpib iga päev olema lapsevanem. „Ma tahan olla supervanem,“ lausub ta, „aga vead varitsevad igal sammul.“ Me ei oska kehtestada lastele lugupidavaid piire, kuid enda loodud piiride saboteerimine vanemate poolt loob lapsele arusaama, et reeglid ei kehti.

Sama lugu on alkoholiga, kus me silmakirjatseme, lubades ema-isa juuresolekul lapsel seda proovida. Laps saab teada, et on aine, mis tõstab meeleolu, tekitab erutust. Aga see kahjustab ka aju. Sass Henno soovib, et vanemad mõistaksid: joomise mahajätmine on kangelastegu ja ainult nii on võimalik tugevaks saada. Selle arusaamani võib kuluda 20 aastat, arutleb karsklane Henno, kes teab omast käest, kui raske oli päevapealt joomine maha jätta.

Noorte usaldusisik

Noored kirjutavad talle, esitavad küsimusi. Henno ütleb, et on puutunud nende kirjade kaudu kokku väga paljude valusate teemadega, nagu väärkoheldud lapsed, uimastitega vägistamine või selle katsed. Vaikijaid on rohkem kui rääkijaid, usub ta. Need on lood, mida ei tea politsei, prokuratuur ega õpetajad, ammugi mitte lapsevanemad.

Seksuaalvägivallal on tihti tuttava mask ja ühiskond on perverssuste suhtes uinuvas olekus, arvab Henno. „Kõik tüdrukud teavad kedagi, keda on seksuaalselt väärkoheldud, aga ükski poiss ei tea kedagi, kes oleks seksuaalne väärkohtleja,“ ütleb Sass Henno, kes näeb selles lõhet ühiskonna teadvuses. Tüdrukud teavad, aga ei räägi, poisid teavad, aga ei pea väärkohtlemist vägistamiseks.

Ta kuuleb noorte südamepuistamist ja annab nõu, kui küsitakse, mida teha. Talle räägitakse pidudest ja korgijoogist ning pildi kadumisest, aga teraapiani või politseini juhtumid enamasti ei jõua, sest pahatihti pelgavad ohvrid asjadele ametlikku käiku anda. Ta teab lugusid neist, kes on saanud aru, et on joonud segatud jooki, helistanud numbrile 112 ja rääkinud oma loo, kuid näinud, et midagi ei juhtu. Patrulli välja ei saadeta, kedagi ei kontrollita.

Kuulnud kord lugu korgijoogivägistamisest, postitas Sass Henno üleskutse sellele lõpp teha ning sai vastuseks üle 300 kirja, millest 36 sisaldasid vägistajate nimesid. Vastamine kirjadele võttis päeva. Ta küsis kõigilt, kas võib anda info edasi prokuratuurile, ja tegi seda vastustega, mille saatnu oli sellega nõus, ning pani justiitsministeeriumile ette kutsuda kokku ümarlaud. Kutsuti, et arutleda, mida sellistel puhkudel teha. Praegu veel pole vastust, kuhu pöörduda, kui on kahtlus, et sulle on korgijooki pakutud.

Sass Hennol on tekkinud plaan leida enda moodi mõtlevaid kaaslasi. „Ma tahaks luua eelarvega organisatsiooni, teha ministeeriumiga koostööd, et oleks riigi tellimus, et saaks tööle võtta mõne spetsialisti, luua näiteks „Julge rääkida“ programmi, jõuda kõikidesse koolidesse valusate teemadega, ja mitte rääkida üks kord kolm tundi, vaid aastas näiteks 36 tundi 5. klassist alates. Ehk siis saame ühiskonna 15–20 aastaga kompleksivabamaks,“ loodab ta.