Sinimustvalge päev Sindi gümnaasiumis

Sindi gümnaasiumis toimus õpilaskonverents „Eesti lipp 135“, millega jätkati kooli traditsiooni väärtustada riigilippu.

Õpilaste ja külaliste ees reedel konverentsi avades ütles kooli direktor Ain Keerup, et paljud mõtlevad: Eesti lipp – ma tean sellest kõike. „Kindlasti leiab sellel konverentsil igaüks endale midagi uut,“ sõnas Keerup. Küllap nii oligi, sest õpilaste ettekanded olid sisukad ja faktirohked ning leitud oli ka vähetuntud seiku. Kuulajaile räägiti lipu sünniloost ja selle tähtsusest 1917. a Petrogradi sündmustes ning Eesti Vabariigi loomises. Kõneldi originaallipu saatusest ja trikoloori heiskamisest okupatsiooni tingimustest kuni tänapäevani.

Lipukultuuri traditsioon koolis

Sindi gümnaasiumis sai lipukultuuri edendamine alguse 2010. aastal, kui Sindi kultuuritegelane, linna 2016. a aasta inimese tiitliga pärjatud Urmas Saard, kes on Eesti lipu seltsi, Sindi ajalooklubi ja Pärnumaa muinsuskaitse seltsi liige ning vabakutseline ajakirjanik, pakkus koolile välja mõtte tähistada jüripäeva sinimustvalgete lippude all. Sellest kujunes linlastele meeldejääv sündmus ning koolile liputraditsioon, kus tähtpäevadel on koolis õpilased lipurivis, koolihoone lipuehtes ning koos õpilastega heisatakse trikoloor linna raekoja torni. Tavaks on saanud ka ajaloolistel tähtpäevadel õppurite mälestusseisakud lippude all.

Oma traditsiooniga sinimustvalget esile tõsta on kool pälvinud kiitust lipukultuuri edendamise eest. Tunnustuseks kinkis riigikogu 2013. aastal Sindi gümnaasiumile Eesti Vabariigi paraadlipu. Aasta hiljem asutati kohapeal Eesti lipu seltsi Sindi osakond, mille liikmed on valdavalt Sindi gümnaasiumi töötajad ja vilistlased. 2015. aastast tähistatakse koolis Eesti lipu päeva, õpilaste liputoimkond osales 2018. a laulu- ja tantsupeol.

2007. aastast kooli juhtinud direktor Ain Keerup tõstis oma kõnes esile 6.a klassi, kes on innukalt osalenud lipuüritustel ning seisis ka konverentsipäeval koolimajas lipurivis. „Mul on hea meel tegutseda nii ägeda meeskonnaga,“ lausus direktor õpilastele.

Tunnustuseks lipukultuuri edendamise eest kinkis Sindi toonane linnapea Marko Šorin raekoja tornimastis lehvinud sinimustvalge tornilipu nr 2 kooli direktorile Ain Keerupile tema viiekümnendaks sünnipäevaks. 2018. a 24. veebruaril kinkis direktor sama lipu edasi tublile õpilasele, aktiivsele lipuüritustel osalejale, kevadel gümnaasiumi lõpetanud Chätlyn Partsile. Selle teo sümboolne tähendus seisneb põlvkondadevahelises lipuvilje edasikandvuses.

Chätlyn Parts, kes õpib Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhiks, rääkis, et on osalenud kooli õpilaskonverentsidel ning rääkinud seal Sindi ja Eesti heaks väga palju teinud inimestest. Ta on aastaid hoidnud Eesti lippu kooli sündmuste ajal, olnud 24. veebruari hommikuti raekoja tornis ning lugenud sealt rahvale ette häid mõtteid ja sõnumeid.

Lipp ja ühislaulmine

Kuid traditsioon ei piirdu ainult lipukultuuri edendamisega, lipuga käib kokku laul. Loomulikult oskavad Sindi õpilased laulda Eesti hümni ja kannavad seda ette lipusündmustel. Sama kindlalt ja kõlavalt nagu hümni laulsid õpilased konverentsil koos direktoriga laulu, mida võib mitteametlikuks hümniks nimetada, s.o „Jää vabaks, Eesti meri“.

Tähtpäeval olid peakülalisteks Eesti lipu seltsi esindajad, seltsi esimees Jüri Trei ja liige Trivimi Velliste, kelle sõnavõtud täiendasid noorte ettekandeid ja laiendasid päevateemat.

Seltsilt võtsid tänukirjad koos vimpliga vastu kooli direktor Ain Keerup ja tubli 6.a klass, esinenud õpilased said seltsi rinnamärgid. Tänukirjad pälvisid õpetajad Eneli Arusaar ja Lembit Roosimäe jt, kes on seisnud hea Eesti lipu kultuuri hoidmise ja rahulepingu traditsioonide väärtustamise eest.

„Ain Keerup on sõnades tagasihoidlik, aga tegudes väga väljapaistev,“ sõnas Jüri Trei direktorile vimplit ja tänukirja ulatades. Ta soovis, et Sindi vaim oleks eeskujuks teistele Eesti väikelinnadele.

Eesti lipu seltsi kingitus

Eesti lipu selts tegi nelja aasta eest riigikogu juhatusele ettepaneku kinkida riigilippe. „Jõudsime riigikogu juhatusega kokkuleppele ja oleme neli aastat kinkinud Välis-Eesti ja kodumaistele koolidele ja seltsidele pidulikud riigilipud,“ rääkis Jüri Trei. „Oleme püüdnud meeles pidada seltse ja koole, kes on Eesti lipule tähelepanu pööranud, n-ö lipu asja ajanud. Muusikaakadeemia tähistab 100. sünnipäeva, samuti Tartu ülikool, nagu ka Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool ja Heino Elleri muusikakool – nemadki on saanud kingituseks piduliku lipu.

Isamaalisest kasvatusest

Eesti lipu seltsi esimees Jüri Trei, kas isamaalise kasvatusega võib rahul olla?

Rahuloluks pole väga põhjust. Isamaalise kasvatuse ja Eesti ajaloo tundmise juures panevad mõned asjad mõtlema. Riigikaitse teemal kohtun pea iga päev nii vene kui eesti noortega, lipu seltsi esindajana teeme näitusi, loenguid, seminare ja viktoriine. Teadmised on pealiskaudsed. Võib-olla on põhjus see, et sel teemal ei ole tunde kuigi palju. Aga asi pole tundide arvus, vaid koduses õhkkonnas. Kui vanemad mõtlevad isamaaliselt, kui kodus neil teemadel räägitakse, siis jääb see lapsele külge. Praegu kõneldakse ühiskonnas tihti ainult rahast, kuid osa inimesi räägib särasilmil Eesti lipust. Meid palutakse rääkida, kuidas see sündis, mis toimus Otepääl, mis Petrogradis.

Praegu võetakse koolides väga hästi vastu loenguid Eesti autonoomia sünnist Petrogradis. Kui oleme neid loenguid pidanud ja näitusi avanud, on isegi ajalooõpetajad tulnud minu juurde ja öelnud, et nad ei teadnud neist asjust. Isegi ajalooõpetajad!

Paar aastat tagasi märkas õiguskantsler, et tegime aastaid seminare ja loenguid ka Peterburis, kus akadeemik Mihkel Veiderma ja doktor Raimo Pullat käisid esinemas. Me uurisime Peterburi arhiivides eestlaste väljaastumisi autonoomia eest. Ma sain Stockholmist ja ka Eesti arhiividest materjale, mille põhjal panime EV100 puhul kokku näitused. Siis küsisid paljud, kust ma selle rahva rongkäigu marsruudiga kaardi sain. Ise joonistasin vana Peterburi kaardi peale. Isegi õiguskantsler oma meeskonnaga märkas seda kaarti. 40 000 eestlast sinimustvalgete lippudega nõudsid Eestile autonoomiat ja neli päeva hiljem see Venemaa ajutiselt valitsuselt saadigi. Ning kümme kuud hiljem sündis Eesti Vabariik.

On koole ja kultuurikeskusi, kes on palunud meid rääkima Eesti ajaloost ja tundnud huvi näituste vastu, aga rohkem on lipuselts ise olnud aktiivne. Ma saan koolidest aru. Pinge on suur ja tunde iga päev palju.

Eesti lipu selts kutsus üles korrastama ja kaardistama Eesti tuntud riigitegelaste haudu. muinsuskaitse selts tuli sellega kaasa. Viimased neli aastat on see toimunud EV100 egiidi all. Mind üllatas, et väliseesti trüki- ja elektrooniline meedia kajastas üleskutset, aga kodumaine meedia ei tundnud selle vastu kuigivõrd huvi. Käisime Tartus, panime Hurdale jt isamaalistele tegelastele ja dirigentidele lipud, hiljem ka Tallinnas. Stockholmis ja Helsingis olid nende Eesti tegelaste haudadel väiksed lipud ja küünlad meenutamaks inimesi, tänu kellele tulid sündmused, millest nüüd on möödas 100 või 150 aastat.

Sindi kool torkab silma

Trivimi Velliste, Eesti lipu seltsi liige:

See on selles mõttes eriline kool, et siin on vaimne keskkond. Sellele aitab kaasa Sindi linna vaimne olustik, siin on muuseum, linnapead on olnud isamaalised. Ja õpetajad, eriti ajalooõpetaja Lembit Roosimäe ja Eneli Arusaar – need on kaks erilise nägemusega ja karismaga pedagoogi. Nad tõmbavad lapsi kaasa, kuna ise usuvad seda, mida teevad. Häid, professionaalseid õpetajaid võib olla väga palju, aga on mingi kuues mõõde, mida lapsed tajuvad vaistlikult ja sellest sõltub, kas nad innustuvad või mitte. Siin tulevad lapsed kaasa. Sindi on hea näide, et väljaspool Tartut ja Tallinna võib teha suuri asju.

Muret teeb mulle Eestis see, et vist ei tajuta, et meil pole kunagi olnud nii palju vabadust, kui on praegu. Ja me pole kunagi elanud nii jõukalt nagu nüüdsel ajal. Seetõttu elatakse liiga palju olevikus ja arvatakse, et kõik, mis nüüd on, on iseenesestmõistetav ja nii peabki olema. Kuigi suusoojaks räägitakse, et vabadus tähendab ka vastutust, ei mõelda seda lõpuni. Aga ajaloos on alati olnud nii, et head ajad ei kesta lõpmatuseni ja keegi meist ei tea, millal tulevad sündmused, mida keegi ei oska ette näha. Ja siis on küsimus, kas ärahellitatud rahvas suudab ennast kokku võtta. Võib-olla suudab, võib-olla mitte. Sellele oleks mõistlik mõelda.

Räägitakse lumehelbekestest jm. Siin koolis on hea näide, et lapsed ei ole lumehelbekesed. Ja sellest on võimalik jagu saada, kui lumehelbekesed tekivad.