Soome arstid on mures laste vaimse tervise pärast
Fotod: Forum Bygga Skolan
Soomes on kiiresti kasvanud nende laste arv, kes on saanud saatekirja arsti juurde oma neuropsühhiaatriliste probleemide tõttu. Sellele juhivad tähelepanu lastepsühhiaatrid. Teemat kajastas Soome rahvusringhääling Yle 2. novembril.
Soome tervise ja heaolu riikliku instituudi (Terveyden ja Hyvinvoinnin Laitos) statistika näitab, et mullu sai enam kui 66 000 last, kel vanust 6–13 aastat, saatekirja arsti juurde kahtlusega mingis psüühikahäires, nagu aktiivsus- ja tähelepanuhäire (rahvusvahelise lühendiga ADHD), autismispektri häire või Aspergeri sündroom. Kolm aastat varem oli selles vanuses lastele antud sama probleemiga saatekirju enam kui poole vähem.
Võimalik muutuste mõju
Arstid on mures laste toimetulekuraskuste pärast, mille põhjuseks võivad olla muutused koolis. Oulu ülikooli keskhaigla lastepsühhiaatria osakonna abiprofessori Päivi Lindholmi jutu järgi esinevad lisaks eespool nimetatud häiretele psühhiaatrilised sümptomid ka keelearengus maha jäänud ja õpiraskustega lastel. Lindholm oletab, et põhjus võib peituda lapsi ümbritseva ühiskonna muutustes ja täiskasvanute muutunud nõudmistes lastele. Suured muudatused on toimunud koolis ja uues õppekavas, mis algkoolis võeti osaliselt kasutusele 2016. aastal.
Vanemate seisukohad on artiklis toodud Facebookist nopitud tsitaatidest. Nagu näiteks: „Eripedagoog soovitab lapsele ravimeid, kuigi väljaspool kooli pole neid vaja ega ole neid soovitanud ka lastepsühhiaater. Meie koolis toimub nähtuspõhine õpe, kus rühmatööd ja klassid vahelduvad.“
Lindholm arvab, et uues õppekavas on palju head, kuid enesejuhtimises ja rühmaõppes eeldatakse noortelt liiga palju. Kool suundub avatud õpikeskkonna poole, traditsioonilised klassiruumid asendatakse avatud ruumidega. Selline õpikeskkond nägemist ja kuulmist häirivate segajatega on eriti väsitav neuropsühhiaatriliste tunnustega lastele.
Taas tsitaat Facebookist: „Avatud õpikeskkonnas on keeruline keskenduda, kui ümberringi puuduvad piirid. Selle asemel jälgitakse ümbruses toimuvaid sündmusi ja möödujaid.“
Lindholm meenutab, et on lapsi ja ka täiskasvanuid, kes on helide suhtes ülitundlikud. Samuti on kasvatusteadlased kritiseerinud avatud klassiruume, mida ei eralda seinad, vaid ainult mingit tüüpi kardinad – neis valitseb rahutu õhkkond. Sellises avatud ruumis võib õppida mitu tosinat ja isegi ligi sada last.
Omavalitsused otsustavad, kuidas korraldatakse õppetööd neile kuuluvates koolides, kuid pikkade koridoride ja eraldi klassiruumidega koolimaju Soomes enam ei ehitata.
Liiga palju vabadust ja vastutust
Laste vaimse tervise tegelik olukord ilmneb ülikooli haiglas, kuhu suunatakse uuringutele ja ravile üha rohkem ja aina kergemate neuropsühhiaatriliste tunnustega lapsi, kes ei tule igapäevaelus toime. Vanemad otsivad ravi autismi või raske ADHD kahtluse korral ning püüavad abi leida ka laste emotsionaalsete ja käitumisprobleemide puhul. Lindholm ütleb, et need lapsed on tulnud varem toime psühhiaatrilise eriarstiabita.
Muret teeb professori sõnul ka kriisi kordumine ravil ja taastusravil viibivatel lastel. Arstidelt oodatakse teraapiat ja ravimeid, kuid laps on ülekoormatud temale esitatud nõudmistega, arvab Lindholm. Neuropsühhiaatriliste häiretega kaasneb sageli mitmesugune ülitundlikkus. Kui tundeärritajaid on korraga mitu, väheneb lapse õppimisvõime. Avatud õpikeskkonnas on see lisakoormus.
Isegi kui lapsed jagatakse koolipäeva jooksul väiksematesse rühmadesse, ei leevenda see olukorda, kui rühmade koosseisu muudetakse päeva kestel, ruumid pole piiratud ja neis ei valitse rahu. „Rühmad on suured ja lapsed, kes tuge vajavad, jäävad piisava tähelepanu ja juhendamiseta. Lapsel on liiga palju vabadust ja vastutust,“ kirjutab üks lapsevanem Facebookis.
Lindholmi sõnul muudab selline olukord lapse jaoks koolipäeva raskeks ja ta jääb õppimises maha. Meil kõigil on oma koormustaluvus. Kui koolipäeva kestel jõuab laps veel pingutada, siis kodus on tal jaks otsas. Mõnel juhtub see juba koolis.
Lindholm kutsub kõiki asjaosalisi aega maha võtma ja läbi mõtlema, kuidas jätkata. Ta rõhutab, et küsimus ei ole vähestes haigustunnustega õpilastes. Lindholm on uurinud teooriat, millele uus õppekava toetub, ning loodab, et kiiresti võetakse arvesse teadusuuringute tulemusi ja praktilisi kogemusi selle kohta, kuidas kooliuuendusi on õnnestunud ellu rakendada. Oluline on avalikustada laste ja vanemate, aga ka hariduses, õpilaste ravis ja tervishoius tegutsevate praktikute kogemused, arvab professor.
Laps ei ole väike täiskasvanu
Kuopio ülikooli kliiniku lastepsühhiaatria osakonna juhataja Anita Puustjärvi on Lindholmiga sama meelt, et traditsioonilises õpikeskkonnas hästi toime tulnud lapsed on nüüd vastuvõtlikumad. Ta usub, et põhjuseks on asjaolu, et tänapäevased õpikeskkonnad ja -praktikad ei toeta erivajadustega lapsi.
Avatud õpiruumid ei sobi kõigile lastele. Probleemid tekivad, kui ei mõelda põhjalikult läbi, milliste tegevuste puhul neid kasutada ja kui palju lapsi kokku paigutada, arvab Puustjärvi. On lapsi, kellele sobib õppida võimlemispallil istudes või põrandal kõhutades. Tähelepanu hajub aga rohkem siis, kui õpilased vahetavad kohti, tulevad ja lähevad. Küsimus on selles, kuidas vähendada tähelepanu hajumist ja suurendada kasu õppimisest.
Lapsevanem Facebookist: „Minu aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsel on nõrk enesejuhtimisoskus. Tal on ravimid, kuid tema vähene keskendumisvõime tundides teeb muret, peamiselt joonistab ta tunnis oma vihikusse. Laps ei oska abi küsida, kuigi peaks teadma, kuidas koolis abi otsida.“
Puustjärvi ütleb, et rääkides enesejuhtimisest ja uutest õppeviisidest, peab seletama ära nende tähendused. Enesejuhtimine tähendab mitte iseseisvalt juhitud õppimist, vaid õppimist õpetaja seatud raamides, kust laps saab valida oma vanusele sobivat. Laps ei ole väike täiskasvanu, kuid see võib koolis ununeda. Enesejuhtimisoskus areneb inimesel välja kahekümnendateks eluaastateks.
Puustjärvi sõnul on tavaline, et ADHD-diagnoosiga laps ei suuda oma käitumist suures kollektiivis kontrollida. Seal süvenevad sümptomid ja kahaneb tegutsemisvõime.
Mõnd neuropsühhiaatrilist sümptomit saab leevendada ravimitega. Näiteks ADHD-sümptomite leevendamiseks on välja töötatud stimuleerivad ravimid, mis aitavad lapsel koolipäeva jooksul hakkama saada. Õpilasel, kes suudaks väikeses rühmas õppida ravimeid tarvitamata, võib suures kollektiivis ravimist kasu olla, kuna see aitab toime tulla helide ja visuaalsete mõjurite tulvaga. Puustjärvi ütlebki, et ravimitesse ei pea suhtuma hukkamõistvalt, nagu me ei eita diabeetiku insuliinivajadust.
Soome lastevanemate liidu võrdõiguslikkuse ekspert Aslak Rantakokko küsib, miks peaks vaikselt leppima laste neuropsühhiaatriliste probleemide suure kasvuga. Olukorda tuleks parandada, lisades koolidele ressursse.
Kooli püütakse leida rohkem õpetajaid, kuraatoreid ja psühholooge. See on hea, kuid kas see pole samas probleemi aktsepteerimine, arutleb Rantakokko. Miks pole Soomes algatatud avalikku arutelu probleemi algpõhjuse üle, küsib ta. Vanematelt saadud info põhjal nõustub ekspert arstidega: need lapsed, kes varem koolis hakkama said, on nüüd hädas.
„Suur osa, eriti neuropsühhiaatriliste tunnustega laste vanemaist ei kiida koole, kus pole klassiruume, raamatuid ja peagi ilmselt tunniplaanegi,“ teab ekspert.
Need lapsed vajavad igapäevaelus juhendamist ja selget päevakava selle kohta, mida teha, kellega, kui kaua tegevus aega võtab ja millal lõpeb. Rantakokko sõnul seda teatakse, kuid tugi, mida õpilased saavad, erineb omavalitsustes kooliti.
„Võrdõiguslikkuse eksperdina ei saa ma aru vanemate murede alahindamisest. Meie kõigi kohus on veenduda, et laps tuleb siin maailmas toime, ja mitte teha temast katsejänest, mõtlemata tagajärgedele,“ ütleb Rantakokko.
Lapsed tulevad toime, kui saavad abi
Anne Kleinberg, Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhajata
Päris Soomega sarnane meie olukord pole, kuna Eesti on jätkuvalt teel lastele sobiva koolikeskkonna loomise poole ja kaasavast õppest koos adekvaatse HEV-abiga pole veel loobutud. Eesti oludega saab paralleele tõmmata nii, et koolides, kus HEV-abi on tagatud, saavad paljud neuropsühhiaatriliste probleemidega lapsed kenasti hakkama ka ilma ravimiteta.
Eesti koolisüsteemis veel säilinud selged piirid ja sihipärane tegevus toetab arenguhäirete või neuropsühhiaatriliste probleemidega lapsi ka suuremas klassis, eriti kui õpetaja on lisaks sihipärasele käitumisele ja piiride seadmise oskusele lastesõbralik ja emotsionaalselt toetav.
Väga vaba päevakava ja kaootilise vahetunniolukorraga ilmneb lastel käitumisprobleeme ka siis, kui neil pole neuropsühhiaatrilisi häireid (autism või aktiivsus- ja tähelepanuhäire), aga need lapsed kannatavad kaoses kõige rohkem. Eriti mõjutab kaos, organiseerimatus, lärm ja ülerahvastatus algklassilaste käitumist.
Lapsed on erinevad
Mari-Liis Kaldoja, TLÜ haridusteaduste instituudi laste neuropsühholoogia dotsent, Tallinna lastehaigla neuroloogia-taastusravi osakonna neuropsühholoog
Ka Eestis vajavad üha kergemate neuropsühhiaatriliste sümptomitega lapsed aina enam psühhiaatri abi. Sellistel lastel on uudses kooli- ja õpiruumis keeruline hakkama saada, samas kui traditsioonilisele koolile omased kindel päevakava, struktureeritus ja juhendamine on senini üks soositumaid viise nende abistamiseks.
Lapsed on erinevad ning nii ei ole ka õppimise ja õpetamise jaoks olemas ühte kõigile sobivat keskkonda või meetodit. Õpetajad ja tugispetsialistid saavad aga lapse individuaalsetest eripäradest ja oludest lähtuvalt luua iga lapse jaoks parima võimaliku õpikeskkonna ning rakendada parajasti sobivaid õppemeetodeid, olgu see siis rühmatöö või traditsiooniline koolitund avatud või suletud klassiruumis.
Lõpetuseks, meil on võimalus õppida Soome kolleegide kogemustest – jooksujalu muudatustega kaasa minemise asemel saame uuendustele läheneda teaduspõhiselt, analüüsides keskkonna mõju erinevate sotsiaal-emotsionaalsete ja kognitiivsete oskustega lastele.
No näete,
Soomes ei olda arukamad meist! Võtkem kasvõi see nn AVATUD RUUM, mis ju üldse ei sobi klassiruumiks. Isegi neid fotosid on halb vaadata… Mul on tulnud teha tööd ühes Eesti ülimoodsas koolimajas – tõsine vaimne töö pole seal võimalik -? Kaasseintega ruumid ei “luba” koondada tähelepanu pidevalt õpitavale (isegi täiskasvanutel), sest igasugune liikumine (ja mitte ainult) klaasi taga häirib – hajutab tahtmatult tähelepanu, lapsel eriti. Kui asusin uurima, kes HTM-s selle kooliks sobimatu projekti kinnitas, siis vastust ei saanud. Aga kõik laksutavad – oi, kui moodne, oi, kui moodne!