„Tähtsam kui see, mida õpetaja ütleb, on see, mida ta mõtleb“
Oktoobris pidas Tartus kolm loengut tunnustatud Norra pedagoog Godi Keller. Ühtlasi esitles ta oma 2007. aastal kirjutatud raamatu „Südamega koolis“ kordustrükki, mis esmakordselt ilmus eesti keeles aastal 2011 ja milles käsitletud teemad on aktuaalsed praegugi. Godi Keller on käinud Eestis kümne aasta jooksul korduvalt: pidanud loenguid, andnud koolides tunde, nõustanud õpetajaid. Koolis elupädevustele aluse panemine ning võimaluste pakkumine mitmekülgse inimese arenguks on tema südameasi.
Godi Kelleri „Südamega koolis“ on kasvatusteaduslik raamat, mis on kirjutatud eeskätt lapsevanematele mõeldes. Paljud koolid Norras kingivadki selle raamatu kooliteed alustavate laste vanematele. Kuigi autor ise on töötanud aastaid õpetajana Waldorfi koolis ja raamatus toodud näited pärinevad peamiselt Waldorfi pedagoogikast, huvitab teda hea kool laiemas mõttes, ükskõik, millist metoodikat see kasutab.
Raamat puudutab pedagoogika keskseid teemasid. Näiteks on meelte areng autori sõnul tänapäeva pedagoogikas unustatud ala, millele tuleks palju rohkem keskenduda. „Päris kindlasti on meelte areng praegusel ajal rohkem ohustatud kui 12 aastat tagasi, mil raamat ilmus,“ tõdeb Godi Keller. „Praegu peetakse kõige olulisemaks arendada aju, kuid on asju, mis on sügavamad ja tähtsamad. Üks neist ongi meelte arendamine. Mida väiksem on laps, seda rohkem ta meelte kaudu õpib, mistõttu tuleb talle juba maast madalast selleks võimalikult palju kogemusi pakkuda. Teine valdkond, millest praeguses pedagoogikas liiga vähe räägitakse, on lapse areng. On suur erinevus, kuidas õpetada 8- või 11-aastast, sest nad õpivad täiesti erinevalt.“ Veel on raamatus juttu õpetaja ja lapsevanema rollist lapse kasvamisel, samuti sellest, kui oluline on kooli ja kodu dialoog.
Koostöö võti on vastastikune austus
Selle üle, millel põhineb kooli ja lapsevanema tulemuslik koostöö, arutletakse viimasel ajal palju. Godi Keller tõdeb, et lapsevanem ei saa nõuda koolilt, et laps saavutaks ühes või teises aines häid tulemusi, sest see pole üksnes kooli võimuses, vaid oleneb paljus sellest, kas lapsel on annet ja aine vastu huvi. Küll aga saab lapsevanem eeldada, et kool annab oma parima. „On igati õigustatud, kui vanem koolilt küsib, miks ja kuidas tema lapsele midagi õpetatakse, sest see, kuidas koolides asju tehakse, on erinev. Kooli ja kodu hea koostöö põhineb arusaamal, et need on kaks eri maailma. Ma ei pea õigeks, kui õpetaja kirjutab õpilasele iga väiksemagi asja pärast märkuse, et anda kodustele teada, mida laps koolis halvasti tegi. Vanematel ei ole selle teadmisega midagi peale hakata, õpetaja vastutus on nende probleemidega tunnis tegelda. Norra koolis oli juhus, kus õpetaja kirjutas järjekordse märkuse: „Martin ei töötanud tunnis kaasa.“ Poisi isa saatis seepeale õpetajale kirja, milles ta informeeris õpetajat, et Martin ei söönud ära oma õhtusööki. Leian, et selles olukorras oli see perfektne vastus, millega isa soovis öelda, et teie jagate minuga oma probleeme, mina teiega enda omi. Kahtlemata tuleb vanemaid teavitada, kui selleks on oluline põhjus, kuid mitte selleks, et oma ärritust välja valada. Kahtlemata ei ole mõttekas, kui lapsevanem pidevalt sekkub ja arvamust avaldab, mida õpetaja peaks klassiruumis tegema. Parim vundament heale koostööle on vastastikune austus.“
Tähtsaimat õpetajatöös ei saa mõõta
Õpetaja mainest rääkides ütleb Godi Keller, et ta teab ainult kahte riiki maailmas, kus õpetajaameti maine on kõrge ja noored tahavad õpetajaks õppida, need on Soome ja Šveits. Paljudes riikides seevastu ei ole õpetajaamet tema sõnul hinnatud, millest on kahju, sest kui laps õpetajat austab, õpib ta palju rohkem. Ka ei anna kõik koolid ühesugusel heal tasemel haridust. „Olukorda püütakse lahendada moel, et pannakse koolid omavahel võistlema, mis ei ole õige lahendus, sest tekitab õpetajate vahel konkurentsi. Pedagoogikas ei ole võimalik kõige olulisemaid asju mõõta, see ongi põhiprobleem. Seda, kas õpetaja on võimeline õpilast inspireerima ja motiveerima, ei saa mõõta. Kui õpetaja pühendab palju aega õpilastele, kes vajavad abi ja tuge, on see ju suurepärane, kuid selle eest teda ei tunnustata, vaid ta saab kiita heade õpitulemuste eest. Seepärast tulekski praegust koolikultuuri muuta.”
Ei meeldi väljend „probleemne laps“
Et Godi Kelleril on pikaajaline kogemus töös keeruliste lastega, küsitakse temalt tihti nõu, kuidas selliste lastega hakkama saada.
„Küsin sellisel juhul alati vastu, kas me eeldame, et laps kohaneb kooliga või peab kool kohanema lapsega,“ räägib Godi Keller. „Meil on palju rahutuid ja püsimatuid lapsi, kes ei sobitu kooli ja kellest kool soovib pigem lahti saada. Arvan, et nende laste õpetamine ei nõua tingimata eriharidust, iga hea õpetaja suudab sellega hakkama saada, kui luua selleks õiged tingimused. Tänapäeval annab õpetajakoolitus teadmised ja oskused ka teistsuguste lastega toimetulekuks. Usun, et Eestis ja Norras on olukord selles osas üsna sarnane.“
Godi Keller ise ei kasuta kunagi väljendit „probleemne laps“. „Mitte et ma selliste laste olemasolu eitan, vaid seda öeldes olen ma ühe ukse juba kinni pannud. Pidin andma Sloveenias ühes gümnaasiumiklassis mõnda aega tunde. Tegime tutvumisringi ja üks tüdruk ütles mulle oma nime asemel anorexia nervosa. Küsisin uuesti tema nime. Ta kordas oma diagnoosi. Ma ei jätnud jonni ja küsisin veel kord, mis ta nimi on. Lõpuks ta vastas, et ta nimi on Lisa. Tore, sina oled Lisa, mina olen Godi. Sina kaldud olema kõhn, mina tüse, me kõik oleme omamoodi erinevad ning see ongi inimlik ja normaalne. See juhtus aastaid tagasi, kuid oleme hiljem kohtunud. Ta on mulle öelnud, et olen esimene inimene, kes pidas teda normaalseks. Kinnitan, et sellistes olukordades ei ole tähtis, mida õpetaja teeb või ütleb, vaid hoopis see, mida ta mõtleb.“
Kõigepealt on vaja ehitada sild
Godi Keller meenutab, et Lõuna-Norras kutsuti teda ühe kooli kaheksandasse klassi tunde andma ja hoiatati eelnevalt, et tegu on raske klassiga. „Mulle ei meeldi, kui mulle nii öeldakse, ma ei taha minna klassi ette sellise eelteadmisega. Kui klassis on kaks-kolm lärmakat last, ei tähenda see, et klass on keeruline, vaid et seal on kaks-kolm lärmakat last. Alustasin tundi, aga kaugemale ei jõudnud, juba hõikas üks poiss tagumisest pingist: „Nõme, igav!“ See kõik toimus sekundite jooksul. Esimene loomulik reaktsioon sel puhul oleks, et milline häbematu tüüp, aga ma olen harjutanud ennast mitte nii mõtlema. Juurdlesin mõttes hoopis, et ilmselt ongi praegune olukord tema jaoks nõme ja igav, miski peab panema teda nii tundma, kui ta just ei tahtnud mind provotseerida. Nii mõeldes avan ma tema jaoks ukse ja ta saab sellest aru. Näitasin üles siirast huvi, öeldes, et tahaksin teda paremini tundma õppida. Kolme päeva pärast ootas ta mind koolimaja välisukse taga, et minuga vestelda. Ta jutustas mulle oma perest ja olukorrast kodus, mis oli pehmelt öeldes katastroofiline, ja ma tunnistasin talle, et mina tema asemel ilmselt ei suudaks sellega hakkama saada. Ütlesin, et olen tema üle uhke, et ta kõigest hoolimata iga päev kooli tuleb. Sellega oli laotud vundament, mille pinnalt sai edasi minna. See ei tähenda, et ma poleks olnud tema vastu vajadusel range, aga alguses on vaja luua midagi, mida ma nimetan sillaks.“
Loomingulised lahendused aitavad
Ühes Oslo Waldorfi koolis tekkis Godi Kelleri sõnul probleem kahe viienda klassi poisiga, kellega õpetaja ei saanud hakkama. „Hakkasime otsima teadlikult lahendust, mis ei kahjustaks lapsi. Otsustasime teha koos paralleelklassiga lisatunni, mida me ei nimetanud õpiabi- ega järeleaitamistunniks, vaid seal osalesid iga päev eri lapsed, et mitte kedagi stigmatiseerida. Me ei pannud poisse end halvasti tundma ja neile hakkas meeldima selles tunnis käia. Piisas vähem kui poolest aastast, kui klassis töö juba toimis.“
Godi Kelleri sõnul teeb talle muret, et lastele pannakse üha rohkem psühhiaatrilisi diagnoose ja kirjutatakse välja ravimeid, selle asemel et otsida muid lahendusi, kusjuures 80% neist, kellel on käitumisprobleeme, on poisid. „Lapsi, kes arenevad teistest aeglasemalt, peetakse sageli luuseriteks, kuigi teame paljude tuntud inimeste elulugudest, aga küllap ka oma tutvusringkonda vaadates, et osa lapsi lihtsalt ärkab hiljem. Arusaamine, et inimeseks olemine tähendab olla teistest erinev, kipub samuti olema tänapäeval ohus. Keeruliste juhtumitega toimetulekuks soovitan esiteks muuta oma suhtumist ja teiseks otsida loomingulisi lahendusi.“
Millegi muutmine algab iseendast
Uus väljakutse praegusel ajal on digimaailm, mida Godi Keller soovitab mitte üle demoniseerida. Ta tõdeb, et internet on tänapäeva maailma osa ja lapsed kuuluvad sellesse maailma. Küll aga tuleks näidata üles huvi selle vastu, mida nad internetis teevad. „Üks mu lapselastest on väga osav Minecrafti mängus. Mina saan sellest mängust vaevu aru, kuid olen ta kõrval ja tunnen huvi, mida ta teeb. Mulle mängureegleid selgitades peab ta minuga suhestuma ja see pole enam nii ohtlik. Elan koos poja perega ja näen, et mu lapselapsed veedavad suure osa ajast ekraani ees. Seepärast olen hakanud tegema paljusid asju, mida ma muidu ei teeks. Ehitan väikesi majakesi ja mudeleid, laon puslet – nad tulevad minu juurde, sest see on põnevam kui lihtsalt ekraani vaadata. Olen õpetanud ennast mänge välja mõtlema. Vanemate lapselastega on meil käsil mälumäng: saadan neile ülesandeid: olen Tartus, leidke kaardilt üles Tartu ja veel kolm kohta Tartu lähedal, samuti jõe nimi, mis linnast läbi voolab. Õigete vastuste eest saavad nad auhinna, kui koju jõuan. Tähtis on, et ekraanide kõrval jääks alles ka vahetu suhtlemine ja sotsiaalne elu.
Kui tahan praegust olukorda muuta, saan muuta iseennast. Lapsed tahavad olla sellised, nagu on maailm nende ümber.“
Olin natuke skeptiline pealkirja lugedes.Tegelikult tasub meil kõigil õpetajatel peeglisse vaadata ja mõelda oma mõtete üle 🙂 Juttu ei olnud tõesti ainult waldorfi koolidest