Tallinna keskraamatukogu soovitab: Lein lastekirjanduses
Helen Tartes-Babkina „Minu ema on ingel“
Raamatu tagakaanel on selgituseks kirjutatud, et raamat kirjeldab lapse elu koos kujuteldava emaga, kes on ingel. Raamatust võib saada lapse jaoks abivahend, mille abil ta saab mõista enda ja ema lahusolemist. Raamat on loodud lapse jaoks, kes vajab abi ja tuge raske kaotusega toime tulemisel.
Raamat on mõeldud väikelastele, kes on kaotanud oma ema. Tekst on kirjutatud trükitähtedega ja luulevormis, pildid on joonistanud Monica Meius. Raamatus selgitatakse, et kuigi ema pole enam, valvab ta ikkagi sinu järele, lohutab sind, on alati sinu mõtetes ja vaatab ülevalt sinu peale. Ema on ingel, kes ei kao kuhugi, ta on nii rõõmus kui mures sinuga – sest ta on sinu ema.
Anti Saar „Külaskäik“
Raamat räägib poisist, kelle vanaema suri kevadel. Sügisesel nädalavahetusel sõidab poiss maale vanaisale seltsiks. Kui ta on õunaaias hambaid mahlasesse õuna löömas, märkab ta selles ussiauku ning selle serval õunaussi. Vallandub seiklus mälestustes, kus poiss järgneb vilistavale õunaussile, satub vanaema õmblusasjade sahtlisse, sealt läbi kindalabürindi vanaema ja vanaisa kööki, esikusse, verandale, kus kõik tundub nagu kunagi varem, on tunda isegi vanaema lõhna. Korraga on väga hea ja väga valus. Raamatusse on stantsitud eri suurusega augud, markeerimaks õunaussi käike ja teed mälestuste labürindis. Numbrist numbrini liikudes saab iga lugeja labürindis õige tee leida.
Raamat on vanusele alates 6. eluaastast. Raamat on pälvinud hea lasteraamatu tiitli 2017. aastal.
Kadri Hinrikus „Et head haldjad sind hoiaksid“
Raamatu peategelased on 8-aastased kaksikud Tuule ja Uku. Nende ema on surnud ning laste arvates heaks haldjaks muutunud. Kaksikute isal pole laste jaoks eriti aega ning õde-venda peavad tihti iseseisvalt hakkama saama. Nende iseseisvas elus juhtub ootamatuid äpardusi ja seiklusi. Mõned neist on päris naljakad. Nendes seiklustes on oma osa ka isal, kes hakkab tasapisi üha lahedamaks lapsevanemaks muutuma.
Raamat on saanud 2012. aastal hea lasteraamatu tiitli.
Rose Lagercrantz „Kui ma olin õnnelik“
Raamatute peategelane on Dorothea, keda kutsutakse Doraks. Dora on õnnelik, aga mitte alati. Neile kordadele, kui ta õnnelik ei ole, ei taha Dora mõelda. Neist mõtetest püüab ta üle hüpata. Doral on viimane koolipäev esimeses klassis. Käivad ettevalmistused koolilõpupeoks. Järsku avaneb klassiruumi uks ja Dora kutsutakse koridori ning kogu ta elu muutub, sest on juhtunud õnnetus isaga. See juhtus siis, kui ta jalgrattaga tööle sõitis. Dora läheb vanaisa ja vanaema majja ning ootab, millal heliseks telefon ja haiglast teatataks, et isa on üles ärganud. Juhtub nii, et Dora sõidab viimasel koolipäeval hoopis haiglasse, kus lamab tema isa ja magab. Magab nii sügavalt, et ei ärka võib-olla enam kunagi. Aga juhtub ime. Isa ärkab. Lugu lõpeb õnnelikult.
Raamat sai 2015. aastal hea lasteraamatu tiitli.
„Kui ma olin õnnelik” on järg raamatutele „Minu õnnelik elu“ ning „Mu süda hõiskab ja naerab“, mis ilmusid eesti keeles 2014. aastal.