Teadmised ja suhtlemisrõõm seltsi reisidelt

1. nov. 2019 Piret Järvela - Teadmised ja suhtlemisrõõm seltsi reisidelt kommenteerimine on välja lülitatud
EES-i suvekool Hiiumaal. Foto: Triin Toome-Hosman

EES on algusest saadik soovinud oma liikmetele pakkuda eneseharimise ja eneseteostuse võimalusi. Tegevuste juures on ikka olnud oluline mõttekaaslus ja suhtlemisrõõm. Reisid kaugemale ja lähedale on kahtlemata üks eneseharimise meeldiv võimalus. Algusaegade traditsioon oli korraldada suvereise vaheldumisi kodu- ja välismaale.

Minu esimene reis seltsi liikmena oli 1998. aastal Lapimaale. See oli aeg, kus raha oli vähe ja maailma avastamise võimalused veel tagasihoidlikud. Ometi pakkus sõit läbi Soome jõuluvanade maale ja veidi kaugemalegi meeldejäävaid elamusi. 4000 kilomeetrit bussisõitu, ööbimised oma magamiskoti ja madratsiga, hommikune pudrukeetmine vastasid tolleaegsetele olmelistele võimalustele, aga elamused imekaunist loodusest ja paljudest vaatamisväärsustest oli see, mis emotsionaalsesse mällu tänaseni jäänud. Pikal bussisõidul sõlmitud sõprus kestab siiani.

Korraldamise kogemuse andis reis Liivimaale. Huvi hääbuva sugulasrahva vastu tõi kaasa noori seltsiliikmeid ja sõpru. Osasaamine ülemaailmsest liivlaste päevast, nähtud külad, kus alles vaid üks elanik, viimase liivlase mälestuste kuulamine on kogemus, mis korduda ei saa.

Seltsi tegevus arenes, käidi kaugetel maadel. Vahepeal aga reisimise traditsioon katkes, sest reisifirmade majanduslik kõikumine puudutas valusasti ka meid. Kokkusaamise võimalusi pakkusid sisukad suvekoolid.

Mälestus ühise reisi aegsest suhtlemisrõõmust ärgitas aga traditsiooni elustama. Korraldajana inspireerib võimalus (taas)avastada lähemaid ja kaugemaid paiku just koos mõttekaaslastega. Reisi planeerimine on kogemus, mis annab võimaluse koos midagi ära teha, nii et on tore endal ja reisilistel. Olemegi koos Edward Kessi ja Epp Priimäega viimaseid reise teinud ja ise kava koostanud.

Aastatepikkune tegevus emakeeleõpetuses ja osalemine projektides on tekitanud sõpru ja tuttavaid, kelle abi ja nõu on aidanud meie reise kujundada. Soe vastuvõtt Eesti Majas Helsingis, unustamatu ringkäik Stockholmi Metsakalmistul, vanade hansalinnade ilu Põhja-Poolas, osasaamine Budapestis aetavast „eesti asjast” ja madjarite kultuurist on pakkunud elamusi. Usutavasti teadvustavad ka meie lahked abilised ja vastuvõtjad Järvi Lipasti, Sirle Sööt, Olev Remsu, Lea Kreinin emakeeleõpetajaid kui teadmishimulist ja rõõmsameelset reisiseltskonda.

Materiaalsetele väärtustele ehk liiga keskendunud 21. sajandil on seltsi kuulumine ja aktiivne panus seltsi edasikestmisele kindlasti üks võimalus maailma muuta. Ühised sõidud oma inimestega on kokku toonud nii pensionile jäänud kui uusi kolleege ning seltsi sõpru. Reisil saadud teadmised ja ühtekuuluvustunne rikastavad meid emakeeleõpetajatena, inimestena.