Tugispetsialistid on tõstetud tähelepanu keskmesse

Astangu kutserehabilitatsiooni keskusesse kogunesid oktoobri lõpus võrgustikuseminarile üle Eesti tugispetsialistid, kes töötavad noortega, enamasti kutsekooliõpilastega.

Kutsehariduse tugispetsialistide ja õpetajate võrgustik loodi 2006. aastal eesmärgiga käia koos, et arutleda oluliste probleemide üle ning jagada infot sellest, mis toimub riigi tasandil ja millises suunas liigutakse. Haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse osakonna peaeksperdi Mari Tikerpuu sõnul annab võrgustik võimaluse üksteiselt õppida. Seminari avaettekande tegigi Tikerpuu, kes tutvustas tuleviku haridusstrateegiat ja kõneles koolide arengukavade tulemusaruannetest.

Kuhu on jõutud haridusstrateegiaga?

Haridusstrateegiast 2035 on valminud kümme lehekülge, millest kuus rida on kooskõlastatud umbes 20 partneriga. Need read käsitlevad tulevikustrateegia üldeesmärki.

„Need on argumendid, millega iga õpetaja saab minna koolijuhi juurde ja öelda: „Mina töötan selle eesmärgi nimel ja palun aita mul neid teostada“,“ selgitas Tikerpuu.

Üldeesmärk on, et Eesti inimestel on teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad teostada end isiklikus elus, töös ja ühiskonnas ning toetavad Eesti elu edendamist. Eesmärgi saavutamiseks on seatud kolm sihti: õpivõimalused on valikurohked ja kättesaadavad ning võimaldavad sujuvalt liikuda haridustasemete ja -liikide vahel; õpe on õppijakeskne ja tulevikku vaatav ning aitab õppijal elus hästi hakkama saada.

Sellesse eesmärki on Tikerpuu sõnutsi peidetud õpetajate ja tugispetsialistide kvalifikatsioon, tugispetsialisti ja õpetaja ning haridusasutuse juhi koostöö, kooli ja koolivälise meeskonna, nagu töötukassa, Astangu keskuse ja Innove koostöö. „Et õpe on õppijakeskne, selles on kokku lepitud. Hakkame järgmise kahe kuu jooksul lahti kirjutama, mida oleme selle all mõelnud,“ sõnas Tikerpuu. Kolmas eesmärk sedastab, et kogu elukestva õppe võimalused on vastavuses tööturu vajadustega.

Hariduse head ja hädad

Hästi edeneb täiskasvanuõpe. Täiskasvanute osalemine elukestvas õppes on kümne aastaga tõusnud 10%-lt 19,7%-ni. „Kutseõppeasutused on teinud ära suure töö. Tasemeõpe on võimaldanud väga paljudel inimestel tulla oma erialaoskusi kutseõppeasutusse täiendama,“ kiitis Tikerpuu. „Väga suur abi on olnud töötukassast, mis on suunanud inimesi tasemeharidust omandama.“ Täiskasvanuid on tasemeõppes 41%.

Ligi paarsada asjatundjat on arutanud läbi haridussüsteemi kitsaskohad. Need on järgmised: põhihariduse või madalama haridustasemega mitteõppivate ja -töötavate 18–24-aastaste noorte osakaal on kasvanud. Aastal 2017 oli neid 10,8%, 2018. aastal 11,3%. Sellesse sihtrühma lisandub järjest enam noori mehi, kuid kahaneb noorte naiste arv.

Vähenenud on ka keskhariduse omandanute osakaal vanuses 20–24 aastat: 85%-lt 82,5%-ni, kui võrrelda aastaid 2017 ja 2018. „Tähtis pole niivõrd kõrgharidusega inimeste osakaal, kuivõrd see, et inimesed jõuaksid vähemalt kesk- või erialase hariduseni. Selles hariduses on võtmepädevused, oskus hakkama saada igapäevases töö-, pere- ja ühiskonnaelus,“ selgitas Tikerpuu. 97% õppijaist saab keskhariduse neli aastat pärast põhikooli. See tulemus on kutseõppeasutustele oluline. Kuid õppijad hakkavad koolist kaduma enne lõpetamist ning 24. eluaastaks on keskhariduse omandanud vaid 83%.

„Kui need inimesed lähevad töötukassasse, siis on hästi,“ arvas Tikerpuu. Halvem on see, kui nad on kodus ja noorteprogrammi tänavatöö tegijad ei saa nendega ühendust. Nad ei tohiks päriselt pildilt kaduda.

Kui enamasti on koolilõpetanud kutsehariduse või kutsekeskhariduse omandamise järel kohe tööd leidnud, siis 2018. a oli tagasiminek. Kõrgharidusega lõpetanutest asus tööle 89%, kutsehariduse lõpetanutest 74,5%. Ka kõrgkoolidesse satub inimesi, kes on otsustanud valesti, mõtlevad ümber või vahetavad eriala, kuid kutseõppes on katkestajaid rohkem, neid on juba kümme aastat ligi 20%.

Uues haridusstrateegias on tähelepanu keskmes tugispetsialistid. „Ilma nendeta enam edasi minna ei saa,“ sõnas Tikerpuu. Strateegiadokumendis käsitletakse eraldi peatükis tugispetsialistide kättesaadavust, toetust kvalifikatsiooni omandamisel ja nende pideva arengu võimestamist.

„Ükskõik kellega või millest me ei räägi, jõuame kahe teemani: mida teha lapsevanematega ja mida teha õpetaja vaimse tervisega,“ nimetas Tikerpuu. Et haridusstrateegiat tehes räägitakse õpetaja vaimsest tervisest, on tema sõnul hea. Seda nähakse suure probleemina, millega peab midagi ette võtma, aga veel ei tea keegi, mida täpselt.

Kutseõppeasutuste arengukavade aruanded

Kutseõppeasutused on koostanud 2018. a arengukavade tulemusaruanded, kus koolid on nimetanud oma probleeme. Need on: põhikooliõpilaste baasteadmised on nõrgad, õpi- ja tööharjumused viletsad, tehnilised erialad on neile keerukad, kasvanud on erivajadustega õpilaste arv. Kümme aastat on nende õpilaste arv püsinud tuhande piiril. 2019. aasta andmetel on neid õpilasi juba 1100. „See arv kasvab seetõttu, et oleme neile palju tähelepanu pööranud. Liigume selle vajaduse tuvastamise poole,“ ütles Tikerpuu.

Kutseõppeasutustest langeb palju õpilasi välja mitmel põhjusel: vale erialavalik, puudulik karjäärinõustamine põhikoolis, raske majanduslik ja tervislik olukord; õpilased töötavad ega suuda lõpetada kooli ettenähtud ajal; nende sotsiaalsed oskused on nõrgad ja sotsiaalne taust kehv. Nõrgad on õpilaste arvutiteadmised, riigi- ja võõrkeele oskus. Puudulik on igapäevane kirjaoskus, soovitakse võimalikult vara iseseisvuda, sh ise raha teenida, kas või kooli katkestamise hinnaga, noored pole ühiskondlikult aktiivsed.

Mida on koolid teinud?

Muudatusi on tehtud kooli vastuvõtus, varasemast rohkem on tähelepanu karjäärivalikul, kaasatud on lapsevanemaid, mida Tikerpuu tunnustas, sest kutseõppeasutuses õppija lapsevanemaga kontakti saada on keeruline. Esmakursuslastega on peetud arenguvestlusi, mis on näide õppijakesksusest. Soomlased alustavad kooliaastat, selgitades esimesel koolinädalal välja õpilase vajadused, tõi Tikerpuu näiteks. Tugiteenustega on toetatud õppijate individuaalset ja sotsiaalset arengut ning loodud tingimused õpioskuste ja loovuse arendamiseks. Probleemide ennetamiseks ja lahendamiseks saavad õpilased psühholoogilist ja sotsiaalpedagoogilist tuge. Õpilastele on pakutud süvendatud eesti ja võõrkeele õpet. Õpilaste toetamiseks on koolid loonud võrgustikke, õpetajatele on pakutud nõustamist. Tikerpuu soovitas kõigil tugispetsialistidel nõutada oma koolist nõustamist. Supervisioon ja kovisioon võiksid olla tema sõnul igapäeva koolielu oluline osa.

Koolide mured HEV-õppijatega

Lapsevanem ei teavita kooli lapse erivajadusest. Seda probleemi ministeerium lahendab. Andmekaitse reeglid pärsivad info liikumist. Sellest kõneles pikemalt Kadi Kitsing HTM-ist, kes selgitas andmekaitse nõudeid. Põhikoolis lihtsustatud õppekaval õppinutel peab olema üleminekuplaan. See võiks olla, kuid Tikerpuu teatel pole õpilasel kohustust seda esitada. Juba rakendatud tugimeetmed peaksid olema EHIS-es ligipääsetavad. Ongi, teadis Tikerpuu.

Koolis on suur vajadus tugispetsialistide järele, kuid napib raha. Tikerpuu vastas, et 2017. aastal lisati kolm miljonit eurot kutseõppeasutuste eelarvesse tugiteenuste osutamiseks. „Ma tegelen sellega, vaatan, kui palju tugispetsialiste on koolidesse juurde võetud, milline on nende palgatase või millised on teised õppijate toetamiseks loodud ametikohad,“ lubas Tikerpuu. Seejärel selgub, kas ressursse napib või mitte. Abi oleks abiõpetajast, kuid rahanappuse tõttu pole võimalik seda töökohta luua. Abiõpetaja töökoht on seotud sellega, kas koolijuht teab seda vajadust, vastas Tikerpuu. HEV-õpilased tuleks suunata tugisüsteemidega hästi varustatud koolidesse, kus on tööturule vastavad õppekohad. „Kuhugi me neid suunama ei hakka,“ ütles Tikerpuu. „Me liigume kaasava hariduse suunas ja jätkame kutsehariduses selle poole liikumist.“

Noppeid aruteludest

Tugiteenuste saamiseks pole ministeeriumi esindaja sõnul rahapuudust, kuid probleem on raha kasutamises. Asi on kokkulepetes, millist rahaallikat omavalitsus kasutab.

Põhikoolilõpetaja vajab karjäärituge ja -nõu kõige hiljemalt 9. klassis. Iga 9. klassi laps saab ühe tunni karjäärinõustamist. Kas see on piisav, küsis Tikerpuu retooriliselt. Õpilaste uuring karjäärivalikute rahulolust näitas, et kutseõppe võimalusi hindab põhikoolilõpetaja ainult selle järgi, mida on kuulnud Rajaleidja ja töötukassa esindajailt, kes on koolis kohal käinud ja teinud noortele töötube. „Õppimisvõimaluste tutvustamine on päris hull vastutus,“ möönis kutsehariduse peaekspert. Kutseõppeasutus ootab, et kooli tuleks noor, kes teab, mida ta tahab õppida, teab oma tugevusi ja kel on töövarjuna ettekujutus oma tulevasest tööst. Selliseid õpilasi on üks protsent, arvas Tikerpuu.

Lõpetanud kutseõppe, asub kohe tööle 73% lõpetanutest. Kindlasti tuleb edasi aidata neid, kes enda eest täisväärtuslikult seista ei saa. On loomulik, et riik tuleb erivajadustega noortele appi ja aitab neil juba kutseõppe ajal karjääriplaani teha. Seejärel võivad nad tööhõivemeetmete abil jõuda tööturule.

Küsimus: miks kutseõppeasutuse sotsiaalpedagoogi puhkus on 42 päeva, põhikoolis ja gümnaasiumis 56 päeva?

Mari Tikerpuu vastus: ministeerium arutab seda novembris ja määrust kindlasti muudetakse.