Üliõpilaste pedagoogilist praktikat juhendavate õpetajate kaksikroll koolis

22. nov. 2019 Age Salo, Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi eesti keele õpetaja; Krista Uibu, Tartu ülikooli algõpetuse professor - Üliõpilaste pedagoogilist praktikat juhendavate õpetajate kaksikroll koolis kommenteerimine on välja lülitatud
Juhendaja Tiina Pluum (paremal) ja õpetajakoolituse üliõpilane Kristiina Praakli analüüsimas ainetundi stimuleeritud meenutuse intervjuu meetodil. Foto: erakogu

Õpetajal, kes lisaks oma igapäevatööle ehk laste õpetamisele juhendab koolis üliõpilaste pedagoogilist praktikat, on täita kaks rolli. Toimetulek nendes rollides eeldab oskust siduda õpetamise teooria praktikaga, tagada laste igakülgne areng ning pakkuda positiivset eeskuju tulevastele õpetajatele.

Eestis on koolipoolse praktikajuhendaja tähtsus aja jooksul kasvanud, siiski puudub selge teadmine sellest, kuidas käsitavad õpetajad oma kaksikrollis õpetamist ning mõistavad üliõpilaste juhendamist. Age Salo doktoritöö eesmärk oli see lünk täita.

Doktoritöös kasutati järjestikuse seletava uuringu disaini (ingl sequential explanatory design study), kus esimeses etapis kogutud andmed olid osaliselt aluseks uuringu järgnevate etappide kavandamisel. Uuring hõlmas õpetajate-praktikajuhendajate ankeetküsitlust ja tundide vaatlemist ning õpetajate intervjueerimist stimuleeritud meenutuse meetodil.

Kirjalikust küsitlusest selgus, et õpetamises on tähtis koht uskumustel, mis on kujunenud varasemate kogemuste põhjal. Uskumused on enamasti teadvustamata ja seotud valikutega ehk sellega, mida ja kuidas õpetajad õpetamisel teevad. Teadusuuringutest on selgunud, et Eesti õpetajad keskenduvad pigem õpilaste kognitiivsele arengule ja teadmiste omandamisele, et tagada õpilaste edu akadeemiliste testide sooritamisel. Üliõpilaste pedagoogilist praktikat juhendavaid õpetajaid küsitledes selgus aga, et õpilaste kognitiivse arengu toetamist rõhutavad rohkem algajad õpetajad, kellel õpetamise kogemust vähem kui kuus aastat. Seevastu õpetajad, kellel õpetamise staaž pikem või kel on üliõpilaste juhendamise kogemus, hindavad rohkem koostöist õppimist ja õpetamistegevusi, mis toetavad eelkõige laste sotsiaalselt arengut.

Uuringu teises etapis intervjueeriti juhendajaid, et selgitada välja, milliseid eesmärke nad seavad lapsi õpetades ja üliõpilasi juhendades. Õpetajad rõhutasid enim laste oskust teadmisi rakendada, seoseid luua ja analüüsida. Nad arvasid, et laps peaks mõistma ka õpetaja korraldusi ja oskama oma tegevust mõtestada. Seda illustreerib intervjuu näide: „Ta (õpilane) peab oskama rääkida, miks ta nii tegi ja mis ta tegi. […] Mitte mina ei pea seletama, vaid tema.“ Samuti lasevad õpetajad lastel oma otsuseid põhjendada: „… ma ikka urgitsen, et miks ja miks ja miks. Et /…/ saaks aru, kuidas mingid asjad on omavahel seotud.“ Selle sõnastamisega, milliseid eesmärke peavad õpetajad õpilaste sotsiaalse arengu puhul oluliseks, jäi aga mitu vastajat hätta. Levinuim vastus kõlas nii: eesmärk on kujundada lastest „head inimesed, kes teistega hästi läbi saaks“.

Lisaks õpetajate uskumustele ja eesmärkidele uuriti, mida õpetajad ainetundides teevad. Selleks kasutati stimuleeritud meenutuse intervjuu meetodit, kus õpetajad videomeenutuse ja uurija küsimuste toel oma ainetundi analüüsisid, jagades selgitusi ja mõtteid tunniepisoodide kohta. Vaatlustest ilmnes, et õpetajate õpetamistegevused olid oluliselt mitmekesisemad, kui õpetajad intervjuudes ise välja tõid. Nii kasutasid õpetajad üsna palju tegevusi, mis ärgitasid õpilasi omavahel suhtlema ja arutlema ning koostöös teadmisi rakendama ja kaasõpilaste vastuseid täiendama.

Valmisolek juhendada üliõpilasi

Üliõpilaste pedagoogilist praktikat juhendades täidab õpetaja ülesandeid, mis on kirjas ülikoolide õpetajakoolituse praktikakavades. Uuringust selgus, et õpetajad, kes olid läbinud ülikoolide korraldatud praktikajuhendajate koolituse, olid teadlikumad, mida ülikool neilt ootab ning milliseid ülesandeid nad täitma peavad. Õpetajad arvasid, et nende peamine ülesanne on esitada näidistunde ja anda tagasisidet üliõpilaste ainetundide kohta. Seejuures oli mõnel õpetajal ettekujutus, et ülikool ootab neilt eelkõige toetavat ja positiivset tagasisidet üliõpilasele. Mõnikord aga on vaja peatuda ka tõsisematel küsimustel, nt üliõpilaste tagasihoidlikel aineteadmistel, tunnis ilmnenud distsipliiniprobleemidel ning hea kontakti puudumisel üliõpilase ja laste vahel. Mitme õpetaja sõnul võib otsekohene (ja isegi negatiivne) tagasiside aidata üliõpilasel teadvustada puudusi oma õpetamises. Teisalt, kuigi ülikoolid on üsna selgesti sõnastanud eri praktikaliikide eesmärgid ja üliõpilaste pedagoogilise praktika juhendaja ülesanded (nt pakkuda üliõpilasele eeskuju õppeprotsessi kavandamisel ja õppetundide elluviimisel, olla toeks õpetajarolliga kohanemisel), ei tajunud suur osa uuringus osalenud õpetajatest neid ootusi selgesti. See selgitab, miks õpetajad toetuvad juhendamisel isiklikule kogemusele ja ettekujutusele.

Mitmeid põhjusi on sellel, miks õpetajad end juhendajarollis ebakindlalt tunnevad ja ülikooli ootustega hästi kursis ei ole. Kui õpetajad alustavad koolipraktika juhendamist juhuslikult, ilma eelneva ettevalmistuseta, või puuduvad neil täpsed juhendmaterjalid, siis saab üliõpilasest lüli, kes juhendajale teavet jagab ja oma arusaamu vahendab. Näiteks ühe intervjueeritud juhendaja sõnul „üliõpilasi juhendatakse ootuste osas, kuid õpetajaid ei instrueerita“.

Teiseks, mõned õpetajad tunnistasid kesiseid oskusi: õpetajatelt eeldatakse, et nad selgitaksid üliõpilastele, kuidas rakendada praktikas õpetamise teooriaid ja uusi õpikäsitusi, kuid õpetajad pole selleks valmis – nende teadmised on vananenud. Õpetajad olid arvamusel, et pigem on ülikoolipoolsed praktikajuhendajad need, kes selgitavad üliõpilasele õpetamise teoreetilisi lähtekohti ning pakuvad praktika ajal teaduspõhiseid selgitusi ja annavad tegevustele sügavama tähenduse. Samuti kurtsid õpetajad, et nende koolipäevas napib aega pikemateks aruteludeks üliõpilastega ning võimalusi saada tagasisidet oma näidistundide kohta. Sellised tulemused ei ole siiski Eestile eriomased. Nii näiteks leiti Austraalias ja Iirimaal korraldatud uurimustes, et üliõpilasi juhendanud õpetajad ei olnud teadlikud ülikooli ootustest neile kui praktikajuhendajatele. Probleemi lahendust nähakse selles, kui ülikoolid arendaksid süsteemselt üliõpilaste praktikat juhendavate õpetajate õpetamis- ja juhendamisoskusi.

Üliõpilaste juhendamise eesmärgid ja ülesanded

Huvi tunti ka selle vastu, milliseid eesmärke õpetajad üliõpilaste juhendamisele seavad. Õpetajad tõid välja eeskuju pakkumise õpetamises, kuid selles, milline see eeskuju olema peaks, õpetajate arvamused erinesid. Osa õpetajaid pidas tähtsaks õppetunni põhjalikku ettevalmistamist ja võimalikult mitmekesiste õpetamistegevuste demonstreerimist. Teised eelistasid näidata, milline on tavaline õppetund ja „päriselu koolis“. Õpetamistegevustega liialdamise kohta kõlas ka kriitilisi hinnanguid: „Viimasel ajal … tudengid ja noored õpetajad tahavad, et lapsed oleksid aktiivsed. Mingi eriline tõmblemine käib klassis. /…/ Sellega ei tohi üle pingutada.“

Üliõpilasel peaks olema praktika ajal võimalus teada saada, kas ta suudab teha otsuseid ja võtta vastutust. Juhendaja ülesanne seejuures on toetada üliõpilast planeerimisel ja õppetöö läbiviimisel ning anda talle ainealaseid soovitusi. Üliõpilaste antud ainetundide puhul tundsid juhendajad muret selle pärast, kas õppekava eesmärgid ka täidetud saavad. Üks õpetaja väljendas oma muret: „Ma ei taha, et see osa, mida tema (üliõpilane) õpetab, saaks kuidagi halvasti õpetatud.“ Üliõpilase kujunemistee õpetajaks, tema tegevuste tagasisidestamine ja neile hinnangu andmine jäid seejuures tagaplaanile.

Huvitav tulemus on see, et õpetajad näevad üliõpilaste juhendamises võimalust oma professionaalseks arenguks. Nii võimaldab üliõpilaste tundide vaatlemine ja näidistundide analüüsimine koos üliõpilaste (ja ülikoolipoolse praktikajuhendajaga) õpetajatel oma tegevust paremini mõista ja mõtestada. Õpetajate sõnul on üliõpilastest abi ka metoodiliste valikute tegemisel. Üliõpilase antud tundi analüüsides tunnistas üks juhendaja, et „[on] mõni meetod, mida mina ka tean, kuid siis ma avastan, et pole ammu kasutanud“. Nii saab üliõpilaste juhendamisest õpetaja jaoks tegevus, mis arendab õpetaja teadmisi õpetamisest.

Kokkuvõtteks

Õpetaja, kes täidab kaksikrolli – õpetab lapsi ja juhendab üliõpilaste pedagoogilist praktikat – tajub end peamiselt õpetajana, mitte tulevaste õpetajate ettevalmistajana. Et täita edukalt mõlemaid rolle, vajab õpetaja selgemat teadmist sellest, mida ülikool juhendajalt ootab ja kuidas toetada võimalikult tõhusalt üliõpilase kujunemist õpetajaks. Kaasates õpetajaid tulevaste õpetajate ettevalmistamisse ja praktika juhendamisse, tuleks selgitada pedagoogilise praktika eesmärke ja ülesandeid ning pakkuda suuremat vastutust õpetajahariduse kavandamises ja uurimises.


Artikli alus on Age Salo doktoritöö „The dual role of teachers: school-based teacher educators’ beliefs about teaching and understandings of supervising“; juhendajad Krista Uibu, Aino Ugaste, Helena Rasku-Puttonen.


Comments are closed.