Võidab see, kes karjub kõige kõvemini

8. nov. 2019 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 5 kommentaari
Maie Tuulik.

Kui ma lõunamaa sooja päikese alt koju jõudsin, olid lahingud alushariduse õppekava tööversiooni üle juba lõppenud. Öeldakse, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Aga siiski peatun siinkohal mõnel põhimõttelisel küsimusel.

Kes on haridusekspert?

Miskipärast vastandatakse kahte töörühma – esimeses on hariduseksperdid ja teises neid justkui pole. Ometi on teise töörühma juht Urve Läänemets Eesti kõige tunnustatum ja pädevam õppekavade ekspert. See, et mõned tema töörühma liikmed ei tööta lasteaias, ei anna alust nende kompetentsuses kahelda. Aga just seda taolise vastandamisega tehakse.

Silma torkab ka jõhker sildistamine: õppekava tööversioon on tagurlik, vanameelne, ajast ja arust lähenemisega, tagasiminek nõukaaega, aegunud terminitega (kuidas saab termin aeguda?), ideoloogiline.

Viimati nimetatud etteheite juurde toodi ka näiteid, mida justkui ei tohiks lasteaias teha: suunata lapsi oma rahva pärimuste juurde, kalliks pidada emakeelt, õpetada rahvuslikke kombeid ja tavasid, tähistada rahvuslikke tähtpäevi ja pidada meeles oma rahva suurmehi. Minu küsimus on: mismoodi siis veel saab oma rahva kultuuri hoida ja edasi arendada?

Eesti on tibatilluke nii territooriumilt kui rahvaarvult. Kuna tulin just Türgist, on mul võrdlusandmed silme ees. Elanikke üle 80 miljoni, väga suuri mitme miljoni elanikuga linnu üle kümne. Näiteks elab üks meie tuttav kahe-kolme miljoni elanikuga linnas. Temaga juttu ajades sain aru, et pool tema linnast võrdub kogu meie elanikkonnaga. Mõtelgem siit nüüd edasi, kas ja kui tagurlik on lastele oma kultuuripärandit õpetada ja edasi anda.

Kas ajast maas või ees?

Lapsekesksus, mida meil ikka veel ainuõigeks peetakse, on nii Ameerikas kui ka Inglismaal möödanik. Pööre konservatiivse ja traditsioonilise haridusideaali poole toimus juba mitukümmend aastat tagasi. Juhani Hytönen toob oma monograafias „Lapsekeskne kasvatus“ esile põhjused, miks lapsekesksus oma mõju kaotas. Õppimine ei saa tugineda ainult huvile, see nõuab tööd ja pingutust.

Tükikesed ja katked siit-sealt ei anna haridust. Kuna hüljati teadmiste hankimise põhimõtted ja soositi ilma kriitikata õpilase enda kogemust, siis viis see üldise teadmiste taseme väga alla. Liialdatud isiksusekesksus ja individualism ohustavad lapse kõlbelist arengut. Ei saa elada ühiskonnas, kui ei arvestata ühiselu normide ning reeglitega. Meie aga taome endiselt romantilise lapsekesksuse trummi. Kui kaua veel? Ja kas teise töörühma õppeplaani tööversioon on ajast maas või hoopis ees?

Kes juhib lapse arengut?

Õpetaja ei saa olla kõrvalseisja, ta peab õppeprotsessi suunama. Lev Võgotski õpetuse järgi ei määra arenguseisundit vaid selle küps osa. Arvesse tuleb võtta mitte ainult aktuaalset taset, vaid ka valmivaid funktsioone, lähima arengu ala. Koostöös õpetajaga suudab laps alati rohkem kui iseseisvalt. Ta saab jäljendada üksnes seda, mis asub tema enda intellektuaalsete võimaluste alas. Ainult see õpetamine on lapseeas hea, mis tõttab arengust ette ja veab arengut enda järel. Õpetamine ei pea orienteeruma mitte lapse arengu eilsele, vaid homsele päevale.

Lev Võgotski töödele toetuvalt töötasid Elena Bodrova ja Deborah Leong Denveri uurimisinstituudis välja koolieelikute õppekava „Tools of the Mind” („Teadvuse tööriistad“). Pärast katseteste valiti juhusliku valiku alusel välja kümme lasteaiarühma. Pooltes neist õpetati lapsi Tools-õppekava ja pooltes tavalise õppekava järgi. Kui järgmisel kevadel tehti riiklikud standardiseeritud testid, olid tulemused hämmastavad. Tools-õppekava lapsed olid teistest peaaegu aasta võrra ees. Muutunud oli ka laste käitumine. Kui tavarühmade lapsed lõid õpetajat, hammustasid teisi lapsi, vandusid ja lükkasid asju ümber, siis Tools-õppekava rühmades seda ei juhtunud. Ehk võiksime meiegi lõpetada oma vaidlused sellega, et katsetame lasteaedades kahte eri õppekava?

Kas aju-uuringud on teaduslik lähenemine?

Viimase aja aju-uuringud kinnitavad, et oskuste ja teadmiste püsiv omandamine eeldab aeglast järjepidevat tööd, mille käigus moodustuvad uued närviühendused ehk sünapsid. Pikaajaliste muutuste hädavajalik eeldus on tähelepanelik jälgimine. Sügavalt keskendumata ajukaardid küll muutuvad, kuid need muutused ei jää kestma. Pealiskaudne tähelepanu ei too ajukaartides kaasa püsivaid muudatusi. Kui õigeaegne ja tundlik periood mööda lastakse, ei pruugi mõned süsteemid kunagi oma täit potentsiaali saavutada.

Mõningatel juhtudel võib hooletusse jätmisega seotud puudujääk olla jäädav. Näiteks kui laps ei kuule varases eas inimkõnet, ei ole ta võimeline rääkima ja inimkõnest aru saama. Nägemise kriitiline periood on kolmandast kaheksanda elunädalani. Aju on kriitilisel arenguperioodil väga plastiline ja kogemused sõna otseses mõttes vormivad ajustruktuuri.

Ebaküpses ajus on närvirakkude ühenduste ehk sünapside arv 50% suurem kui täiskasvanu ajus. Millised sünapsid jäävad ja millised kärbitakse? Kui sünaps esineb edukalt lülitusahelas, siis see tugevneb, ja vastupidi, kasutud muutuvad üha nõrgemaks ja lõpuks eemaldatakse.

Pideva harjutamise käigus liiguvad mööda närvivõrke korduvad signaalid, mis tugevdavad sünapse. Nii jäädvustatakse õpitud oskused neuronaalsesse võrgustikku. Kui oskus muutub sissekodeerituks, vajub see teadliku kontrolli tasandilt madalamale ja ülesannet sooritatakse automaatselt, ilma sellele mõtlemata. Igasugusel protsessil on kalduvus korduda kergemini ainuüksi sellepärast, et ta on varem juba esinenud. Kehtib reegel: mida rohkem on kordunud, seda kergemini kordub. Väljakujunenud reaktsioon harjumusena hoiab kokku aega ja pingutust. Harjumuslikku vastust saab kasutada automaatselt. Niipea kui vajalikud oskused on aju võrgustikku sisse söövitatud, saab neid kasutada neile mõtlemata ja teadliku pingutuseta.

Harjumuste kujundamisel on oluline rutiin ja järjekindlus. Lapsed on rahulikumad, kui nad teavad oma päevakava ja ettevõtmisi. Laps saab sellest kindlustunde. Muutused tekitavad ärevust, mis avaldub käitumises. Hea harjumus on kõlbeline kapital.

Tänapäeva aju-uuringud annavad teadusliku põhjenduse paljudele traditsioonilise kasvatusõpetuse nõuetele, mis uuenduste lainel edasi tormajatele tunduvad vanameelsed ja mittevajalikud.

Kõlbeline kasvatus

Ühes õppekava tööversiooni materdavas tekstis pandi kõlbeline kasvatus jutumärkidesse. Kas tõesti on see mõne jaoks asi, mida tegelikult pole olemas või mida pole vaja? Kõlblus ei ole mingi ripats või ilustus, mida võime kanda või mitte kanda. Kõlblus on see, mis teeb inimesest inimese. Ausust, sõnapidamist, õiglust, heatahtlikkust, abivalmidust ja eneseväärikust pole meile sünnipäraselt kaasa antud. Kui me sünnime siia maailma, on meil olemas vaid bioloogiline loomus nagu loomadel. Elu jooksul omandatud kõlblus lisab meie sünnipärasele loomusele sellise osa, mida loomadel pole. Uku Masingu arvates selle hankimiseks inimene siia maailma sünnibki.

Väikelastele algab kõlbluse õpetamine heade kommete õpetamise ja isikliku eeskujuga. Head kombed on abiks ja toeks, et kujuneks harmooniline isiksus. Sissejuurdunud viisakus teeb suhtlemise kergeks. Heade kommetega laps ei kaldu äärmustesse.

Maria Montessori õpetuses on erilise tähelepanu all heade kommete õpetamine. See meeldib lastele ja omandatu jääb nendega elu lõpuni. Et viisakad kombed on harjumuse, harjutamise ja eeskuju järgimise tulemus, tuleb lapsi võimalikult sageli seada olukorda, kus saab rakendada mõnda kombereeglit. Eale vastavalt tuleb anda ka seletusi. Vältida tuleb ülearuseid targutusi ja moraalijutlustamist.

Käsu ja keelu mõte

Traditsioonilise kasvatusõpetuse järgi peab lapsele ütlema, et seda ei tohi teha, kuna see on vale, või seda peab tegema, kuna see on õige. Kõikidel aegadel ja kõigis kultuurides on mingid ühised põhiväärtused, mida peetakse õigeks ja valeks. Väikesed lapsed vajavad autoriteetset täiskasvanut, kes annab neile vajaliku toe ja juhatuse. Käsk ja keeld aitavad tagada väikelapse ohutuse. Käsk ja keeld on ka kõlbelise arengu alus.

Küsimus on vaid selles, kuidas käskida ja keelata nii, et see edendaks lapse arengut. Peeter Põllu arvates tuleb jälgida, et käskude ja keeldudega ei mindaks liiale. Kui on tarvis käskida või keelata, siis olgu käsk ja keeld selline, et seda on võimalik täita ja tingimata tuleb täita. Vältida tuleb pikki seletusi, sest nii tekib ohtralt vastuväiteid. Kui midagi on kästud või keelatud, siis tuleb olla selle läbiviimises järjekindel.

Sõnakuulekuse vajalikkus

Vaba enesemääratlusega inimene on kasvatuse lõppsiht, mitte alguspunkt. Enese üle valitsemise tähtsaim eelkool on aga sõnakuulmine. Sõnakuulmine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, saab ta oma käsutusse uued närviteed. Kuulekus aktiveerib närvisüsteemi selle osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates. Kõige tundlikum iga selleks on 2.−3. eluaasta.

Sõnakuulmist peab väikelastele lausa õpetama, ütleb traditsiooniline kasvatusõpetus. Sõnakuulmiskool on kõikidest koolidest esimene. Lapsest, kes ei ole õppinud kuulekust, kasvab inimene, keda kogu ta eluajal valitsevad tema enda isekus ja kannatamatus.

Vanasõnagi ütleb: „Kes ei suuda kuuletuda, ei suuda ka kamandada.“


5 kommentaari teemale “Võidab see, kes karjub kõige kõvemini”

  1. haridusteadlane ütleb:

    Suur tänu sisuka artikli eest! Nii see tegelikult ongi, et tühjad tünnid kõmisevad kõige kõvemini.
    Täiesti skandaalne on veel asjaolu, et oma probleemidega minnakse laiutama rahvusvahelisse meediasse. Kas tõesti arvatakse, et Soomes haridusprobleeme pole- kuid kas oleme nendest Eesti meedia vahendusel midagi kuulnud? Tark inimene nii küll ei tee, sest see kujundab suhtumist kogu Eesti alusharidusse. Mõne aja möödudes unustatakse pisiasjad, kuid jääb mälupilt, et midagi on sea Eestis korrast ära.
    Igati õigustatud on sisu loetelu õppekava töövariandis – kuidas või kes peaks seda meie eest siis tegema???

    Kahjuks ei suudeta oma egost kaugemale näha ning mõista, mida toob kaasa selline sisutu liberalism. Selle sisu tõlgendamisel on õpetajal ju täielik vabadus. Oleks vaid oskusi…..

    • Peep Leppik ütleb:

      Nõus, nõus, Haridusteadlane!
      Ja pimesi ahvimine on ohtlik… Sel aastal mindi Soome koolide 1.klassides üle ühe VÕÕRKEELE ÕPPIMISELE. Sama ihalus on meil juba lasteaedades. Teaduse vaatevinklist avantüür – võime saada küll hea võõrkeele oskuse, kuid lapse mõtlemisvõime arendamine kannatab kindlasti. Vajame ju mõtlevaid inimesi, mitte võõrkeeli valdavaid tobukesi! Kõike korraga ei saa…

      Paar aastat tagasi teatati Läti lasteaedades nn TÖÖKASVATUSE tähtsuatamisest – muretseti lastele sobivad labidad-rehad jne. Arendamise seisukohalt arukas asi ja meilgi tasuks arutleda, kuis seda probleemi praktikas rakendada – mõelgem meie linnalasteaedade võimalustele (vahetule arendavale kontaktile ümbruse-loodusega)…

    • Lasteaednik ütleb:

      Selles suures eneseõigustuse tuhinas oleks võinud mainida, et nn Tools-õppekava protsessis lapsed kavandavad ja planeerivad oma tegevused. Seega väga head tulemused saadakse ikkagi lapse omaalgatuse aluseks võtmisel. See on ju Teie loodud versioonis pigem vale lähenemine.

  2. Astra ütleb:

    Loen ja aru ma ei saa – artiklis justkui vastandutakse seni kehtivale, aga pikaajalise praktikuna väidan, et kõik, millest Maie Tuulik kirjutab, on elementaarne: isamaalisus, kõlbelisus, kuulekus, traditsioonide austamine, arenguteooriatest lähtumine, reeglite kehtestamine ja nendest kinni pidamine. Kõik nii toimibki, kuidas siis teisiti. Reegleid kehtestamata ei ole võimalik suures lastekollektiivis üldse tööd teha. Ja loomulikult juhib lapse arengut õpetaja, luues eakohase ja arendava kasvukeskkonna ja tingimused. Ja lähtutakse lapsest – kellest siis veel? Õppekava tööversioon on häiriv pigem selle poolest, et kõike seda elementaarset seaduse vormis ette kirjutatakse justkui oleks see midagi uut ja korda loovat. Häiriv on nõue, et iga maja peaks õppekava nädalate kaupa lahti kirjutama. Et on määratud vahendid, keskkond ja repertuaar. Mis siis õpetajale jääb? Õpetaja suudab ise valikuid teha küll. Sellise õppekava järgi töötamiseks ei ole vaja kõrgharitud õpetajat. On kahetsusväärne, et see teema nii teravaks on läinud ja argumenteeritakse moel, mis tegelikult ei olegi üldse asjakohane.

  3. Margus Pedaste ütleb:

    Olen mures, kui tõe pähe levitatakse infot ilma konkreetsete viideteta. Sooviksin teada, millistele uuringutele tuginevalt Maie Tuulik väidab, et “Lapsekesksus, mida meil ikka veel ainuõigeks peetakse, on nii Ameerikas kui ka Inglismaal möödanik. Pööre konservatiivse ja traditsioonilise haridusideaali poole toimus juba mitukümmend aastat tagasi.” Suhtlen iganädalaselt Ameerika ja Euroopa haridusteadlastega, osalen igal aastal mitmetel kõrgetasemelistel hariduskonverentsidel Euroopas ja Ameerikas, külastan igal aastal koole ja lasteaedu mõnes välisriigis ning näen hoopist teist pilti, mis viitab just õppijakesksele lähenemisele (oluliselt enam õppijakesksele kui on see Eestis). Loodetavasti autor jagab tõendeid või nende puudumisel palub artikli veebist eemaldada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!