Võru õpetajad käisid Euroopa Parlamendis

19. nov. 2019 Raili Leesalu Võru Kreutzwaldi kooli õpetaja - Võru õpetajad käisid Euroopa Parlamendis kommenteerimine on välja lülitatud

Võru õpetajad käisid Strasbourgis tutvumas Euroopa Parlamendi tööga.

Kõigepealt lendasime Riiast Stuttgarti ja sealt jäi Strasbourg vaid paari tunni bussisõidu kaugusele. Stuttgarti kesklinnas oleks võinud kunagi jalutada ka Württembergi printsess Augusta Caroline, Boris Johnsoni esiema, kui ta Koluvere lossis poleks surnud. Külastasime põnevaid muuseume nii Stuttgartis kui Strasbourgis ning püüdsime aru saada, mis toimub Euroopa südames. Silma jäid põllumeeste meeleavaldus ja protestimiiting Türgi sõdimise asjus.

Et ülevaade ei jääks ühekülgseks, annan sõna reiskaaslastele.

Meeli Palujõe,Võru täiskasvanute gümnaasium:

„Juba 12 aastat töötab meie linna endine elanik ning minu hea tuttav Maaja Lepp-Kronberg Strasbourgis Euroopa Nõukogus. Suvel, kui ta oli Eestis puhkusel, leppisime selle kohtumise kokku. Hea, et meil on “oma naine” Strasbourgis.

Läbisime turvakontrolli, saime rinda külastaja kaardid ning oligi meie väike 4-liikmeline delegatsioon suursuguses Euroopa Nõukogu hoones, kus järgmisel päeval said kokku liikmesriikide parlamentide spiikrid. Euroopa Nõukokku kuulub 47 riiki Euroopast ja Aasiast ning peamised tegevusvaldkonnad on inimõigused, haridus ja kultuur, samuti sotsiaalsed õigused. 1950. aastal võeti vastu Euroopa inimõiguste konventsioon. Töökeelteks on prantsuse ja inglise keel. Prantsuse keel on ka Maaja Kronbergi töökeel ja selle õppis ta selgeks kohapeal. Õppida pole kunagi hilja. Õhtupoolik Euroopa Nõukogus oli asjalik, meeldiv ja kasulik.“

Reelika Reiljan, Võru Kreutzwaldi kool:

„Reisi tipphetk oli 24. oktoober, mil leidis aset Euroopa Parlamendi külastus ja kohtumine eurosaadik Marina Kaljurannaga. Kohale sõitsime trammiga. Kuna jõudsime kohale korraliku ajavaruga, saime hoone siseõues ringi vaadata, pildistada ja poolakate kingitud kivimuna imetleda. Pärast mõningast ootamist juhatati meid loengusaali, kus kohtusime särava ja rõõmsameelse Marina Kaljurannaga, kes rääkis meile tööst ja elust eurosaadikuna. Diplomaadina tunneb ta ennast uues ametis hästi ‒ suhtlemine, tutvuste loomine ja läbirääkimised ei valmista talle raskusi. Marina Kaljurand on täisliige kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis, esimees EL-i ja Armeenia parlamentaarses partnerluskomitees, EL-i ja Aserbaidžaani parlamentaarses koostöökomisjonis ning EL-i ja Gruusia parlamentaarses assotsieerimiskomitees. Isiklikuks väljakutseks peab ta aga tööd tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonis, kus tal on täita asendusliikme roll. Marina Kaljurand rääkis meile ka Eesti eurosaadikute omavahelisest läbisaamisest ja koostööst, hääletamisprotsessist ning Euroopa Komisjoni volinike kuulamisest. Ta põhjendas ka oma kriitikat energeetikavoliniku Kadri Simsoni suhtes. Muidugi saime eurosaadikuga ka ühispilti teha, enne kui ta tagasi istungisaali kiirustas. Marina Kaljurand on igati vääriline inimene esindamaks Euroopas 65 549 valija huve.

Edasi rääkis meile Euroopa Liidu ajaloost, ülesehitusest ja ülesannetest Jana Jalvi-Robertson. Ühiskonnaõpetuse õpetajana panin kohe tähele ta väga head slaidiesitlust ja lihtsaid selgitavaid näiteid, mida saan enda tundideski kasutada. Teooria selgeks tehtud, viidi meid lõpuks ka täiskogu saali, kus leidis aset hääletus. Nii nagu Marina Kaljurand nentis, on hääletuse näol tegemist tõsise gümnastika ja tähelepanuharjutusega, sest sellise tempo juures on järg kiire käest kaduma. Kiire nupuvajutus, käe tõstmine ning juba oligi otsustatud, kas resolutsioon on vastu võetud või mitte. Hoolimata eestikeelsest sünkroontõlkest jäi kohapeal arusaamatuks, mille poolt või vastu siis täpselt hääleti ning kohati ka aplodeeriti. Hiljem selgus, et arutelu all oli resolutsioon „Otsimis- ja päästmisoperatsioonid Vahemerel“, mis häältega 290 : 288 tagasi lükati. See näis valmistavat erilist rõõmu parempoolsetele fraktsioonidele, kes võitlevad tuliselt immigratsiooni vastu. Käik Euroopa Parlamenti avardas silmaringi. Tore oli vahetult kogeda ja näha seda, mida ühiskonnaõpetuse tundides õpilastele räägin.“

Meie 25-liikmeline Võru õpetajate grupp veetis vaheaega sisukalt ja harivalt. See reis andis võimaluse ka oma naaberkooli õpetajatega paremini tuttavaks saada. Lisaks parlamendihoonele saime käia Stuttgartis Mercedes-Benzi muuseumis ja riigigaleriis, Strasbourgis Jumalaema katedraalis ja moodsa kunsti muuseumis, seega muljeid on keskajast tänapäevani. Võin lõpuks laenata sõnad meie kohalikult kirjandusklassikult:

Mis ma muidu võõralt maalta
Kasulikku olen künnud,
Salalista sahkanenud,
Sellest saab elu otsani
Mehel meeles mõtlemista.

Meenutamisväärset ja mõtlemapanevat kogunes omajagu. Mis konkreetselt tundi või kooliellu jõuab, selgub hiljem, kuid juba praegu on meil värskem ning selgem pilt Euroopa Liidust ja meie poliitikute rollist ning vastutusest.


Comments are closed.