E-HINDAMINE: E-testid sotsiaalvaldkondliku pädevuse mõõtmise vankri ees

SA Innove eestvedamisel töötatakse välja kõikidele kooliastmetele e-teste. Üks valdkondadest on sotsiaalained, mille moodustavad inimeseõpetus, ajalugu ja ühiskonnaõpetus. Kas valdkondlik pädevus kujuneb kolme õppeaine summana? Päris nii siiski mitte.

Esiteks, kehtiv õppekava määratleb lisaks ainealastele õpiväljunditele ka valdkondlikud õpiväljundid. Teiseks, ainekavad sisaldavad pikki nimekirju teemadest, mis omakorda sisaldavad tuhandeid (fakti)teadmisi.

Kui valdkondlikkesse testidesse hakata valima sadade teemade ja teadmiste seast välja mõningaid, siis muutub test loteriiks. See on kahjulik mitmes mõttes: tekitab asjatut närvipinget ning vähendab ka õpetaja autonoomiat teemade käsitlemisel. Valdkondlikke pädevusi e-testidega mõõtes on oluline motiveerida õpetajaid ja õpilasi harjutama neid oskusi, mis on ainealaste väljundite saavutamise eeldus. Järelikult on oluline jätta välja kõik ainekavadega seotud spetsiifilised teemad ja (ühiskonna muutumise kontekstis vähem olulised fakti-)teadmised.

Vastates küsimusele, milliseid kehtivas õppekavas kirjeldatud sotsiaalvaldkondlikke pädevusi on mõistlik e-testidega mõõta, tuleb küsida, milline on kolme aine ühisosa.

Sotsiaalvaldkonna puhul oleme töörühmaga jõudnud kuue aluspädevuse ja -oskuseni, mis on eri väljundite saavutamise eeldus.

• Isikutevahelise suhtluse pädevus (sisendi annab peamiselt inimeseõpetus).
• Moraalse arengu, iseloomukasvatuse ja väärtusselitusega seotud pädevused (sellega tegelevad kõik kolm ainet).
• Sotsiaalvaldkonnale spetsiifiliste andmete kogumise, töötlemise ja tõlgendamisega seotud pädevused (hõlmab nii ajalooallikaid; eri tüüpi tekstidest teabe saamist; inimeste ja organisatsioonide toimimise kohta andmete kogumist kui ka ühiskonna kohta andmete kogunemise, kogumise, töötlemise, tõlgendamise mõistmist eakohasel tasemel; lihtsamate sotsiaalvaldkondlike uurimismeetodite tundmist).
• Ühiskonna diakroonilise muutumise mõtestamisega seotud pädevused (ajaloo aine sisend).
• Enesekohased oskused, mis on seotud sotsiaalvaldkonnaga (sisendi annab inimeseõpetus).
• Sotsiaalvaldkonna peamiste diskursuste (õigus, majandus, sotsioloogia, meedia, ajalugu ja psühholoogia) eakohane mõistmine (kõigi kolme aine sisend).

Selline üldistusaste ei aita loomulikult teha testi konkreetseid ülesandeid. Iga aluspädevus ja -oskus peab olema lahti kirjutatud osaoskuste kaupa.

Selgitan seda ühe näitega: moraalse arengu, iseloomukasvatuse ja väärtusselitusega seotud osaoskused

„Moraalse arengu, iseloomukasvatamise ja väärtusselitusoskuse aluseks oleme võtnud klassikaliseks kujunenud James Resti neljaetapilise moraalse arengu kirjeldused (Rest 1994, 23) ning nn Potteri kasti (huvilisel on siin hea Google’i abiga selgust saada või lugeda sotsiaalvaldkonna e-hindamise kontseptsiooni).

Kuidas neli moraalse mõtlemise komponenti on seotud kehtiva õppekavaga?

Toon ühe näite esimese kooliastme õppekavast: põhikooli riikliku õppekava lisa „Sotsiaalained“ paragrahvis 2.1.3 on esitatud esimese kooliastme kümme õppe ja kasvatuse eesmärki. Muuhulgas on näiteks kirjas, et 3. klassi lõpetaja „väärtustab hoolivust, ausust, õiglust ja vastutustunnet“.

Kuid mida täpsemalt tähendab „väärtustab“? Mida peaksime mõõtma? Kas seda, et õpilane ütleb, et ta hindab hoolivust, ausust, õiglust ja vastutustunnet? Või tahame pigem seda, et õpilased oskaksid märgata eri olukordades väärtusvalikuid, suudaksid neid põhjendada, oleksid motiveeritud tegema valikuid, mis toetavad ausust, õiglust, hoolivust ning tegeliku elu olukordades ka lähtuksid oma tegudes antud väärtustest?

Kujutlege aga esimese kooliastme lapse olukorda, kes kontrolltöö ajal palub pinginaabrit, et see talle vastuse ette ütleks. Aususest lähtuv laps keelduks, sõbrast hoolival lapsel tuleks teha keeruline valik: kas ette ütlemine toetab sõpra või mitte? Kui sõber saab halva hinde pärast vanematelt pahandada, siis hooliv sõber tõenäoliselt aitaks saada paremat hinnet.

Kõik õppekavas nimetatud neli väärtust on keerulised, nende märkamiseks ja mõistmiseks on vaja üsna palju harjutada moraalsete valikute märkamist elulistes olukordades, kriitilist argumentatsioonioskust, tegelda iseloomukasvatusega.

Esimeses kooliastmes on aga sotsiaalvaldkonnal vaja saavutada kümme õpiväljundit, millest enamik on sõnastatud nii, et nende saavutamiseks on vaja treenida mitmeid osaoskusi, mida õppekava täpsemalt ei defineeri.

Näiteks üheksas õpiväljund on sõnastatud nii: „Oskab suhelda ning käituda teisi arvestades ja koostööd tehes, sõnastab oma tundeid ning teab, et nende väljendamiseks on erinevaid viise.“ Juba ainuüksi „oskab suhelda“ sisaldab ligi kümmet osasokust alates kuulamisest ja oma vajaduste väljendamise oskusest kuni kompleksoskusteni, mida näiteks kasutatakse läbirääkimisolukordades. Need – umbes kümme osaoskust – tulenevad väga suurest „inimestevahelise suhtlemise“ distsipliinist.

Samas on inimeseõpetusele – mis on sotsiaalvaldkonna ainus aine esimeses kooliastmes – ette nähtud kaks nädalatundi. Järelikult on vaja vastavat erialakirjandust, praktilist õpetamiskogemust ja e-testide võimalusi arvestades selekteerida välja kolm kuni neli kõige olulisemat ja põhilisemat osaoskust. Sama probleem on kõikide teiste sotsiaalvaldkonna pädevuste ja ainekava väljunditega.

Sotsiaalvaldkondlik õppesisu vananeb kiiresti

Erinevalt näiteks matemaatikast ja keeleõppest, kus aine sisu ei uuene kiirelt, on infoühiskonnas toimunud muudatused väga suured. Hea näide on „isiklikud andmed ja andmekaitse“, täpsemalt inimese informatsiooniline enesemääramine, mis on praegu väga praktiline ja konkreetne pädevuste kimp. Samas, esimese kooliastme õppekavas on sõnastatud üks õppe- ja kasvatuseesmärk järgmiselt: „Kirjeldab, mis on lapse õigused ja kohustused, mõistab vastutust oma tegude …“. Kuna õppekava sõnastab „lapse õigused“ väga üldsõnaliselt, siis kuulub siia alla ka lapse õigus vabale eneseväljendusele. Viimase kasutamine eeldab aga oskust ette kujutada, mis on isiklikud andmed, mis on solvav väljend jms.

Valdkondlikke e-teste luues on oluline toetada, et õpetajate ja õpilaste väga hinnaline aeg kuluks eluliselt kõige olulisemate oskuste harjutamisele. Jah, isegi ajalugu ainena muutub. Ei muutu küll peetud sõdade aastaarvud ja muud tähtsad daatumid, aga muutuvad küsimused, mida mineviku kohta esitame.

Ka e-testidega mõõtmise võimalused on sotsiaalvaldkonna jaoks piiratud. Me võime näiteks kokku leppida, et rahvusriigi jaoks on oluline testiga mõõta Eesti ajaloo narratiive, kuid e-testidega ajalootõlgendust mõõta on väga töömahukas.

Et aidata õpilastel saavutada sotsiaalvaldkondlikke pädevusi, on hea, kui iga kooli sotsiaalainete õpetajad teevad koostööd ja oluliste oskuste harjutamise ära jagavad. Küllap millalgi on õpetajate ühise jõupingutuse tulemusena loodud ka piisav hulk harjutusülesandeid ja teste, mille abil saab olulisi oskusi harjutada.

E-teste arendatakse välja Euroopa sotsiaalfondi meetme „Kaasaegse ja uuendusliku õppevara arendamine ja kasutuselevõtt“ toel.