Et head tegemisest saaks harjumus

Eesti inimesed on iga aastaga heldemad annetajad. Eelmisel aastal annetati vabaühendustele kokku 40 miljonit eurot, mida on rohkem kui kunagi varem. Püsiannetajaid on 12 000. Heategevusele, märkamisele, üksteisest hoolimisele pööratakse üha rohkem tähelepanu ka koolides ja lasteaedades.

Minu Unistuste Päev

Eestis on sadu lapsi, kelle päevad mööduvad raske haiguse tõttu haiglas. Heategevusfondi Minu Unistuste Päev vabatahtlikud aitavad täide viia nende laste unistusi, korraldades neile toreda ja elamusrohke päeva ning muid sündmusi. Fondi tegevusest räägivad tegevjuht Kristiina Gabor-Mägi ja kommunikatsioonijuht Ave Pilt.

Kuidas heategevusfond Minu Unistuste Päev sündis ja kuidas teil läheb?

Kristiina Gabor-Mägi: Fondile panid 2011. aastal aluse taanlanna Marianne Bruhn ja rootslanna Helena E. Almqvist, kelle teed ristusid Eestis tänu abikaasadele. Siin elades ja lapsi kasvatades märkasid naised, et väikeses Eestis on väga heal tasemel meditsiiniline abi, aga puudu jääb emotsionaalsest toest haigetele lastele ja nende vanematele. Nii sündiski heategevusfond Minu Unistuste Päev, mille eeskujuks sai sarnane fond Rootsis.

Algusaastatega võrreldes oleme teinud ilusa arengu. Kui algusaastatel peeti tähtsamaks, et toit oleks laual ja riided seljas, ning emotsionaalne tugi ei tundunud nii oluline, siis nüüd on hakatud seda üha rohkem väärtustama. Ka arstid on öelnud, et raskelt haigete laste ravis on see ääretult tähtis. Positiivselt meelestatud laps allub raskele ravile palju paremini ja paraneb kiiremini.

Meie fond tugineb puhtalt eraisikute ja ettevõtete annetustele, lisaks annetavad oma aega vabatahtlikud, kes haigetele lastele unistuste päevi ja muid sündmusi korraldavad. Meil on sadakond vabatahtlikku, enamik neist Tallinnas, aga ka Tartus ja Ida-Virumaal. Lapsi, kellele me unistuste päeva korraldame, on üle Eesti. Meie vabatahtlikel on hästi oluline roll, mistõttu ootame endaga liituma inimesi, kellel on sügav sisemine motivatsioon seda tööd teha, ning koolitame neid aasta ringi.

Mitme lapse unistuse te aastas täita saate ja kuidas need lapsed teieni jõuavad?

Ave Pilt: Aastas korraldame sadakond unistuste sündmust, neist pooled on personaalsed unistuste päevad ja teine pool mitmesugused grupiüritused haiglas ning perepäevad väljaspool haiglat. Käime palatites laste juures ka individuaalselt, näiteks onkoloogiaosakonnas ja mujal, kui laps raviprotseduuride tõttu palatist välja tulla ei saa. Meil on toredad tegelaskujud, kes lastega suhtlemas käivad.

Lapsed jõuavad meieni peamiselt raviarstide, aga ka ühingute kaudu, kellega me koostööd teeme: vähihaigete laste vanemate liit, laste ja noorte diabeediühing, Downi sündroomi ühing, seljaajusonga ja vesipeahaigete selts jt. Mõnikord on meie poole pöördunud pere ise, kes soovib oma haigele lapsele rõõmu pakkuda ja koos midagi toredat teha.

Kuidas ühe unistuste päeva korraldamine käib?

Ave Pilt: Mõnda unistust on lihtsam täita, teisega läheb rohkem aega ja vaeva. Mulle meenub Katerina, kes haiguse tõttu pidi kogu aeg valima, mida ta sööb, ning kes unistaski heast ja maitsvast toidust. Kokad valmistasid talle spetsiaalselt valitud toiduainetest rikkaliku ja maitsva õhtusöögi, mis talle väga maitses.

8-aastasel Moonil, kes põeb lapseea kroonilist liigesehaigust, oli mitu unistust. Ta soovis kohtuda laulja Liis Lemsaluga, esineda televisioonis ja leida endale samasuguse haigusega sõbra, kes mõistab, mida ta iga päev läbi elab. Tüdruku valud olid vahel nii suured, et ta ei saanud voodist tõustagi. Kõigest hoolimata oli ta hästi vapper. Mooni puhul pidime kokku leppima paljude asjaosalistega. Alguses oli plaan korraldada Liis Lemsalu ja Mooni kohtumine Anu Välba saates, aga kuna Liis oli parajasti Eestist ära, tegime Mooni unistuste päeva kahes jaos. Kõigepealt sai ta Liisiga kokku ja nädala pärast kohtus „Hommik Anuga“ saates oma uue sõbra Kristellega.

Organiseerimist oli väga palju, aga välja kukkus kõik imehästi. Oma uue sõbraga suhtleb Mooni praeguseni. Unistuste päev aitas tüdrukut ka emotsionaalselt väga palju.

Kristiina Gabor-Mägi: Samuel, kelle iidol on Šveitsi tennisist Roger Federer, soovis endale kogu hingest Rogeri autogrammiga tennisepalli. Esialgu me ei arvanud, et seda soovi on nii raske täita. Üritasime tennisistini jõuda igasuguseid kanaleid pidi, aga kuidagi ei õnnestunud. Lõpuks selgus juhuslikult, et mu Šveitsis elava õe abikaasa tunneb Rogeri head sõpra. Sõbra kaudu saime kontakti Rogeri isaga, kes aitas meil autogrammiga palli saada. Mu õde käis sellel Liechtensteinis järel. Päev enne Samueli unistuste päeva jõudis pall Eestisse.

Meenub ka mõne aasta tagune lugu Johannast, kes unistas kohtumisest tollase presidendi Toomas Hendrik Ilvesega. Kuigi presidendi ajakava oli tihe, said nad lõpuks kokku. Usun, et kohtumine oli mõlema jaoks inspireeriv. Kui president mõni aeg hiljem avaldas oma lemmiklugudest koosneva kogumikplaadi „Teenage Wasteland“, annetas ta suure summa selle müügist just Minu Unistuste Päevale. Kui käisime Kadrioru lossis annetust vastu võtmas, ütles ta, et kogu ametiaja jooksul on heategevusprojektid olnud tema jaoks südamelähedased. Ka tema jaoks oli eriline ja liigutav lapse suur soov presidendiga kohtuda.

Mida kujutab endast eriprojekt „Heategu lapselt lapsele“?

Ave Pilt: See on suunatud koolidele ja lasteaedadele ning selle üks eesmärk on, et lapsed õpiksid juba varakult abivajajaid märkama ja aitama. Alustasime projektiga eelmisel aastal ja kavatseme jätkata. Kutsume üles koole, lasteaedu, õpetajaid, lapsevanemaid, kogukondi meie programmi panustama. Võimalusi on palju, alates heategevusliku kohviku või kontserdi korraldamisest, kaartide, helkurite, meenete müümisest. Sel jõulukuul on juba mitu kooli meiega ühendust võtnud, et algatuses kaasa lüüa ja „Minu unistuste päevale“ raha koguda. Näiteks Rocca al Mare kool, prantsuse lütseum, inglise kolledž, Saaremaa ühisgümnaasium, Tartu Hansa kool, Pelgulinna gümnaasium jt. Saue gümnaasiumis kestis heategevuslik küpsetiste müük terve eelmise nädala ja ostjaid oli palju. Huvijuht helistas mulle ja ütles, et münte kogunes paar ämbritäit.

Kristiina Gabor-Mägi: Teeb suurt rõõmu, et koolides pööratakse üha rohkem tähelepanu heategevusele, märkamisele, hoolimisele, tänulikkusele. Tähtis on, et info selle kohta leviks ja haaraks kaasa veel rohkem lapsi.

Ave Pilt: Suurepärane näide, mis eelneva jutuga seostub, on „Maalides head“ heategevusprojekt, mida veavad kaks Tartu gümnasisti, Marianne Tamm ja Annabel Sarapuu. Seegi on ühe koolitüdruku välja mõeldud projekt, mis sai alguse nii, et aastaid tagasi koguti ühes jõulusaates meie fondile raha. Mariannet, kes oli siis 15-aastane, inspireeris see nii, et ta tahtis kohe vabatahtlikuks tulla, aga kuna meil on vanusepiirang 21 aastat, ei saanud teda võtta. Tüdruku soov haigeid lapsi aidata oli nii suur, et ta mõtles veel samal õhtul välja projekti: panna lauljad, kunstnikud, poliitikud, sportlased ja teised Eestis tuntud inimesed pilte maalima, need oksjonil maha müüa ja annetada see raha heategevuseks. Praeguseks on „Maalides head“ projekt tegutsenud neli aastat ja selle ajaga on nad Minu Unistuste Päevale kogunud 15 000 eurot. Kaks viimast aastat on nad korraldanud Tartus Eesti Rahva Muuseumis ka heategeva näituse-kontserdi, mis tänavu toimus 6. oktoobril.

Kas Minu Unistuste Päeva tegevus on aastatega laienenud?

Kristiina Gabor-Mägi: Jah, aastate jooksul on tegevusi lisandunud. Lisaks personaalsetele unistuste päevadele korraldab fond grupiüritusi Eesti suuremates haiglates ja perepäevi väljaspool haiglat. Oleme toetanud ka ühe raske neeruhaigusega lapse kunstiõpinguid. Tänavu suvel korraldasime esimest korda suurejoonelise suvelõpupeo unistuste päeva programmis osalenud lastele ja nende peredele ning praegu valmistame ette aasta suurimat ja oodatuimat perepäeva – uusaastapidu, mis toimub veebruaris Tallinnas Teras Beach Clubis, soojal valgel liival.

Viimastel aastatel oleme teinud raskelt haigete laste vanematele ka inspiratsioonipäevi, kuhu oleme kutsunud esinema oma ala professionaale, psühholooge ja terapeute, kes annavad nõu ja jagavad praktilisi näpunäiteid. Vanemate murekoorem on väga suur, mistõttu tahame ka neile emotsionaalset tuge pakkuda.

Heategevusfondile Minu Unistuste Päev saab annetada

• „Ma armastan aidata“ annetuskeskkonnas https://bit.ly/2Lgx997,
• arvelduskontodele EE082200221059721449 (Swedbank), EE101010220197114226 (SEB) või
• helistada annetustelefonil 900 0505 – kingid 5 eurot; 900 0510 – kingid 10 eurot; 900 0525 – kingid 25 eurot.

Aitan Lapsi

Heategevusfond Aitan Lapsi annab soovijaile lihtsa võimaluse heategevuses osaleda. 367 Tomra pakendiautomaadile Eestis on paigaldatud täiendav nupp, millele vajutades saab igaüks annetada pandipakendi eest saadava raha laste kultuurielamuste heaks.

Aitan Lapsi juhatuse liige Eve Männik, kuidas see heategevusfond sündis?

Aitan Lapsi heategevusfondi lõid 2011. aastal Tomra Baltic, Eesti Pandipakend ja Norra-Eesti kaubanduskoda eesmärgiga pakkuda vähekindlustatud lastele kultuurielamusi.

Algust tehti teatriga, hiljem lisandusid kunst, kirjandus ja muusika, sel aastal väikest viisi ka sport ja film.

Kui paljud inimesed pakendiautomaadi kaudu annetavad?

Esimese aasta annetussumma oli ligi 40 000 eurot. Praeguseks on see pea viis korda tõusnud, tänu millele oleme saanud lastele ka rohkem elamusi pakkuda. Kui 2018. aastal annetati pakendiautomaatides kokku 136 000 eurot, siis sel aastal oli juba novembri lõpu seisuga annetatud 142 000 eurot, 6000 euro võrra rohkem. Täpsemalt on novembri lõpu seisuga annetusnuppu vajutatud 121 786 korda. Detsembris see arv veel kasvab. Taaraautomaatidesse annetatud raha läheb viimse kui sendini heategevuseks. Meil on nõukogus ja juhatuses viis inimest ja me kõik teeme seda oma vabast tahtest põhitöö kõrvalt, lisaks on meile abiks vabatahtlikud.

Kas teate, kes on teie annetajad?

Paraku ei tea.

Tegu on üsna unikaalse heategevusvormiga.

Seda küll, kui mõelda, et paljud heategevusfondid püüavad abivajajaid aidata materiaalselt, meie aga pakume elamusi, kogemusi, emotsioone. Lisaks täidab meie projekt kultuurielamuste pakkumise kõrval keskkonnahoiu eesmärki. Mida rohkem taarat inimesed automaati viivad, seda parem loodusele. Kui saaks kõik need inimesed, kes oma taara prügi hulka viskavad, panna seda taaraautomaati tooma, oleks see juba väga suur võit. Kui nad veel lisaks annetavad, on eriti hästi.

Milliste kultuurielamuste pakkumiseks te seda raha kasutate?

Koostöös Eesti etendusasutuste liiduga, kellega on praeguseks ühinenud enamik suuremaid teatreid ja etendusasutusi, oleme viinud lapsi teatrisse. Nende üheksa aasta jooksul, mis me oleme tegutsenud, on teatris käinud 92 000 last. Teater moodustabki meie eelarvest üle 40 protsendi ehk ligi poole. Kord kvartalis saadavad teatrid nimekirja, millistele etendustele ja kui palju neil on pileteid pakkuda, ja teevad meile 50% allahindlust. Need kohad täituvad alati väga kiiresti. Lisaks korraldavad teatrid kevadel koolinoorte teatripäeva, mida oleme kolm aastat toetanud. Teatripäeval näidatakse lastele teatri telgitaguseid ja tutvustatakse mitmesuguseid ameteid, et kasvatada teatripublikut ja võib-olla anda mõnele lapsele idee elukutsevalikuks. Esimene selline teatripäev toimus Rakvere teatris, teine oli Ugalas ja tänavu oli korraldaja Endla teater.

Veel alustasime 2016. aastal lasteaialastele mõeldud projektiga „Teater lasteaeda“. Koostöös kultuuriministeeriumi ja Eesti Pandipakendiga tõime lavale keskkonnateemalised näitemängud, mida on nüüdseks neli aastat mängitud lasteaedades tasuta nii eesti kui ka vene keeles. Oktoobri lõpu seisuga on etendust näinud juba üle 26 000 lapse 410 lasteaias. 2020. aasta kevadeks saab ring täis, selleks ajaks on kõigis lasteaedades käidud. Lapsed on etenduse väga hästi vastu võtnud. Üks väike teatrikülastaja võttis nähtud lavaloo kokku toreda lausega: „Iga pudeli unistus on jõuda taaraautomaati“, mille lisasime meie taaraautomaatide paneelidele. Kultuuriministeeriumis käib arutelu meie toetamise teemal, et saaksime sügisel uue ringiga alustada.

Koostöös väike- ja projektiteatrite liiduga oleme andnud suvest kuni sügiseni kümmekond etendust Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses haiglaravil olevatele lastele.

Teatrile lisaks olete pakkunud lastele kunsti- ja muusikaelamusi.

Tõepoolest, kuuendat hooaega teeme koostööd Eesti kunstimuuseumi viie muuseumiga, mis pakuvad harivaid ja põnevaid haridusprogramme ning kus on osalenud üle 19 000 lapse.

Kolm viimast aastat oleme viinud Eesti ühe suurema kontserdi, Eesti Laulu peaproovi vaatama 1500 last, sada last igast maakonnast. See kontsert on õpilaste hulgas hästi populaarne, sinna tullakse Eesti igast nurgast ja see on iga kord pakkunud palju häid emotsioone. Õpetajad on kirjutanud ja tänanud meid laste nimel tagasi koju sõites lausa bussist.

Aitate lastes ka raamatute vastu huvi tekitada.

Jah, Eesti lastekirjanduse keskuse ja Plaatdetail OÜ-ga koostöös valmisid aastal 2014 raamatukarussellid, kokku 33 ratastel liikuvat raamatukogu, milles on suur valik põnevaid raamatuid ja mänge ning mis viidi kõikidesse lasteosakondadega haiglatesse üle Eesti.

Eelmise aasta lõpus, täpselt aasta tagasi, valmisid Rampsud ehk lahtised ratastel liikuvad lugemisriiulid, mille Eesti kunstiakadeemia tudengid spetsiaalselt laste jaoks disainisid. Need läksid 26 raamatukokku, keskmiselt kaks igasse maakonda. Eesti lastekirjanduse keskus andis omalt poolt raamatusoovitused, mida neile riiulitele lastele lugemiseks panna. Väikestes raamatukogudes viiakse nende abil läbi programme, mänge, võistlusi – Rampsud on selle ühe aastaga väga hästi käima läinud ja lapsed kasutavad neid hea meelega.

Kas on kavas oma tegevust veel laiendada?

Oleme arutanud, et muuseumide ja spordi osa võiks olla mõnevõrra laiem. Sel aastal viisime koostöös Eesti jalgpalli liiduga lapsi meie jalgpallikoondise mänge vaatama, lisaks tahaks neile tutvustada mõnd teist spordiala. Sügisel jagasime esmakordselt kinopääsmeid PÖFF-ile, nii et ka filmidega on algus tehtud. Lasterikaste perede lapsed said osa Saku suurhallis toimunud suurejoonelisest Kvarki show‘st. Tänu lahketele annetajatele ja headele koostööpartneritele oleme saanud neid elamusi lastele pakkuda.

Annetamistalgud

3. detsembril toimusid Eestis esmakordselt annetamistalgud, korraldajaks vabaühenduste liit koostöös vabariigi presidendi kantselei ja maakondlike arenduskeskuste võrgustikuga. Annetamistalgute eestvedaja Helen Talalaev, kuidas see mõte tekkis?

Annetamistalgud on saanud inspiratsiooni sarnasest rahvusvahelisest algatusest nimega Giving Tuesday, mis sai alguse seitse aastat tagasi USA-s ja sündis vastukaaluks suurtele ostukampaaniatele novembri lõpus, mustale reedele ja küberesmaspäevale, mis on nüüdseks ka Eestisse jõudnud. Neile järgnev esimene teisipäev on kuulutatud heade tegude päevaks, mis Eestis nimetati annetamistalguteks. Sel aastal toimus 111 algatust üle Eesti ning koguti üle 124 000 euro.

Kas annetajate arv on aastatega kasvanud?

Jah, annetajaid on iga aastaga rohkem: kui 2017. aastal annetas 22% Eesti inimestest, siis 2018. aastal 27%. Eelmisel aastal annetati vabaühendustele 40 miljonit eurot, mida on rohkem kui kunagi varem. Tulumaksu soodustusega vabaühendusi on Eestis kokku umbes 2500, neist annetusi deklareeris eelmisel aastal 1400. Samas on meil veel palju arenguruumi. Jõukuselt oleme SKP järgi 33. kohal maailmas, annetajate arvult 66.-l. Praegu annetab Eestis iga neljas inimene, teisisõnu: neljast üks annetab, kolm ei anneta. Palju kohtab veel mõtteviisi: miks ma pean annetama, miks riik kõike korda ei tee. Võtab aega, kuni inimesed mõistavad, et meie ise olemegi riik ja saame palju oma kogukonna ja riigi heaks ära teha.

Mille jaoks annetamistalgutel raha koguti?

Väga erinevate asjade jaoks. Näiteks vähiravifond Kingitud Elu kogus annetusi ravirahaks Ida-Virumaal kaubanduskeskustes, kuhu nad varem polnud jõudnud. YFU Eesti, mis tegeleb õpilasvahetusega, kogus annetusi stipendiumifondi jaoks, et ka majanduslikult vähekindlustatud noortel oleks võimalik õpilasvahetusse minna. SOS lasteküla Eesti ühing kutsus üles lasteaedu ja koole heategevuslikke jõulukaarte müüma, et koguda toetust oma peretugevdusprogrammi jaoks. Osales ka väikesi külaseltse, mis kogusid raha mitmesuguste kohalike ettevõtmiste tarvis.

Kas osales ka koole ja lasteaedu?

Jah, näiteks Aruküla põhikool korraldas toidukogumise kampaania, kogutud toiduained annetatakse Toidupangale. Kehra gümnaasiumis toimus kontsert, kus esinesid Eesti muusika- ja teatriakadeemia üliõpilased, olid avatud õpilaskohvikud ja sisse pääses annetusega. Kõik annetused ja kohvikust saadud tulu annetati Eestimaa looduse fondile. Sellised näited, kus koolid ise võtavad initsiatiivi ja korraldavad kellegi aitamiseks midagi, on hästi südamlikud ja näitavad õpilastele väga head eeskuju.

Milliseid valdkondi kõige parema meelega toetatakse?

Kõige rohkem soovitakse aidata lapsi, loomi ja haigeid. Eesti kõige suuremad annetuste kogujad eelmisel aastal olid vähiravifond Kingitud Elu ja SOS lasteküla Eesti ühing, mõlemad kogusid üle kahe miljoni euro. Annetaja otsustab ise, milline teema on tema jaoks südamelähedane ja keda ta aidata tahab. Oluline on mõelda ka sellele, kas annetusega aidatakse üht inimest – juhul kui kogutakse raha kellegi ravikuludeks – või läheb annetus näiteks mõne haiglaseadme ostmiseks, millest saavad abi paljud.

Kõige keerulisem on koguda annetusi organisatsioonidele, mis tegelevad suurte struktuursete muutuste loomise või hoiakute muutmisega. Näiteks huvikaitseorganisatsioonid ei aita enamasti konkreetselt ühtki inimest või looma, vaid tahavad muuta seadusi või muid õigusakte, et lahendada mõnd ühiskondlikku probleemi või parandada hulga inimeste olukorda. Seda on annetajatel keerulisem mõista, kuna muutusteni jõudmine võib võtta palju aega ning otsest ja kiiret kasu annetusest keegi ei saa. Samas on sellistel muudatustel, kui need õnnestub ellu viia, suur mõju paljudele. Sellistel organisatsioonidel on endal vaja palju selgitada, kuidas annetused neil oma eesmärke täita aitavad.

Miks kogutakse annetusi enamasti jõuluajal?

Annetusi küsitakse ja saadakse tegelikult terve aasta jooksul. Et inimestel on andmise ja kinkimise soov kõige suurem aasta lõpus, on ju iseenesest hea. Kindlasti tasub aga vabaühendustel ka muul ajal oma annetajatega suhelda, et nad teaksid, kuidas nende annetusi kasutatakse ja mida nende eest ära tehakse. Kui oma annetajatega regulaarselt suhelda ja ka annetamise võimalust korrapäraselt meelde tuletada, muutub annetamine harjumuseks, sest nii tekib annetamisharjumus kõige paremini. Ka püsiannetajate arv on aastate jooksul kasvanud, mis on ühingute jaoks eriti oluline, sest annab neile suurema kindlustunde kui ühekordsed annetused. Järgmisest aastast tekib lisaks juurde võimalus tagastatud tulumaksu kohe edasi annetusteks suunata. Sellised lahendused julgustavad inimesi ühiskonnale tagasi andma. Üks rõõmustav näide annetamisest on ka see, kui mõni sünnipäevalaps palub talle sünnipäevakingituse ostmise asemel sugulastel-sõpradel kingiraha hoopis mõnele vabaühendusele annetada.

Kuidas muuta inimeste hoiakuid, et annetajaid oleks veel rohkem?

Hoiakute muutmine võtab aega. See, kui vabaühendused oma annetajatega suhtlevad ja selgitavad, kui palju kasulikku nende annetused on aidanud ära teha, on üks võimalus julgustada inimesi annetama. Samuti on vaja annetamisest rohkem rääkida. Eesti inimesed on pigem tagasihoidlikud ega taha sellest, et nad annetavad, eriti rääkida. Annetamistalgutel pöörasime tähelepanu ka sellele, et inimesed lähedastele, sõpradele ja tuttavatele räägiksid, kellele ja miks nad annetavad, ja kutsuks neidki üles head tegema.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kas olete sel aastal kellelegi head teinud?

Mari Möls, Aruküla põhikooli huvijuht:

Meie kogume 16. detsembrini annetusi Toidupangale. Võtsin nendega ühendust ja küsisin, kas seda algatust saab koolis läbi viia. Nad olid rõõmuga nõus, tõid koolimaja fuajeesse kastid kohale ja praegu on meil juba mitu kasti makarone, pudruhelbeid, konserve, mett, küpsiseid, komme ja muud toidukraami täis.

Ühel aastal kogusime õpilastega Eesti Pandipakendi üleskutsel taarat. Õpilased läksid nii hoogu, et isegi vanavanemate keldrid tehti taarast puhtaks. Seda kogunes nii palju, et polnud kuhugi pannagi. Võitsimegi loodussõbraliku kooli tiitli ja Getter Jaani kontserdi. Sõbrapäeval korraldame juba aastaid heategevusliku õnneloosi, kus iga loos võidab. Raha oleme annetanud Tallinna lastekodule. Leian, et head teha ja teiste peale mõelda on tähtis, see liidab ka kooliperet.

Liisa-Maria Laane, Tallinna saksa gümnaasiumi abiturient:

Käisime kogu oma 12.c klassiga novembris verekeskuses verd annetamas. Kuna oleme enam-vähem kõik täisealised, tegi klassijuhataja Anu Kušvid meile ettepaneku tähistada seda heateoga. Kohapeal selgus, et kõik ei saagi verd anda: mõni kaalus alla 50 kilo, mõnel oli nohu, keegi oli lasknud endale hiljuti kõrva augud teha. Aga nad lubasid esimesel võimalusel uuesti minna.

Mustamäe linnaosa noorte tunnustusüritusel 5. detsembril sai meie klass doonoriks käimise ja vereloovutuse propageerimise eest parima idee auhinna. Selliste algatuste puhul on väga oluline õpetaja suhtumine ja eeskuju. Meie õpetaja julgustab ja toetab meid igas asjas. Teistele head tegemine toob südamesse rahu ja teeb ka ennast õnnelikuks.

Agi Salumets, Tallinna Lauliku lasteaia direktor:

Oleme püüdnud lasteaias jõudumööda iga kuu midagi head teha. Oktoobris leivanädalal tuli Tihaste ja Leevikeste rühma õpetajatel mõte järele jäänud leivast küüslauguleibu küpsetada, mida lapsevanemad said kaasa osta. Raha annetasime SOS lastekülale.

Tallinna haridusasutuste heategevusprogrammi „Märka ja aita“ päkapikupäeva jaoks kaunistasid lapsed piparkooke, mis läksid vähekindlustatud laste jõulupakkidesse. Sel nädalal küpsetame jälle heategevuse eesmärgil piparkooke ja valmistame pühadekaarte, mida vanemad saavad osta. Õpetajad otsustavad, millisele organisatsioonile saadud tulu annetatakse.

Kevadel kutsus Nõmme linnaosa valitsus lasteaedu üles Tallinna loomaaia asukatele kõrvitsaid kasvatama. Ühel meie rühmal õnnestus kasvatada kõige suurem kõrvits, mis kaalus 12,8 kg. Suuruselt järgmine oli kuuekilone.

Lasteaia sünnipäevaks teevad õpetajad alati etenduse, mille pilet maksab üks euro. Selle raha oleme annetanud Märka ja Aita fondi. Ükskord aga kinkisime kogutud summa oma lasteaia liikumispuudega lapsele, kellele ema ostis selle eest ortopeedilised jalanõud. Lapsi tuleb õpetada märkama neid, kellel on abi vaja. Paar aastat tagasi tuli meie lasteaeda tööle Indoneesiast pärit õpetaja. Ta rääkis, et Indoneesias annetavad kõik inimesed iga kuu väikese protsendi oma palgast heategevuseks, ning tahtis teada annetamisvõimaluste kohta Eestis.