Et loovus vallanduks, peab laps ka igavust tundma

Tänavu riikliku teaduse populariseerija peapreemia pälvinud Eesti loodusmuuseumi direktor Asta Tuusti ei käinud veel kooliski, kui mõtles juba jääaja peale. Ida-Virumaal koduõues ringi luusides rõõmustas ta kiilasjää üle ja lootis, et peagi saabuvad mammutid.

Loodusmuuseumi direktor Asta Tuusti on käima lükanud ja juhtinud Sagadi looduskooli ning jääajakeskust, väsimatult propageerinud õuesõpet ning suunanud-kujundanud meie keskkonnaharidust. Ta on õpetajana sadu õpilasi loodusele lähemale toonud ning koolitajana süstinud kolleegidesse uudset lähenemist ja mõtteviisi.

Oled aastakümneid olnud ülesehitaja. Sel kevadel tulid aga juba „valmis“ muuseumisse. Mis sind nüüd käivitab?

Ükski muuseum pole päriselt valmis. Eesti loodusmuuseum talletab looduspärandit ning innustab loodust märkama, mõistma ja hoidma.

Muuseum saaks „valmis“ alles siis, kui looduses enam midagi ei muutuks ja inimesed elaksid nii, et nende tegevus loodust ei mõjutaks. Aga see on ju vastuolus loodusseadustega! Kuuleme iga päev kliimamuutustest ja elurikkuse tohutust vähenemisest. Nii et loodusmuuseumi tööpõld on lai. Samas ei saa me oma praegustes ruumides oluliselt rohkem külastajaid vastu võtta ning seetõttu on kavas minna koolidesse ja mujale avalikku ruumi. Koolide jaoks on „muuseum tuleb külla“ põhimõttel valmimas kaks tegevuskeskustel põhinevat programmi: gümnasistidele ja põhikooli vanemale astmele „Muutuv Läänemeri“ ning teisele ja kolmandale kooliastmele „Elurikkus ja selle kaitse“.

Õnneks on lootus uuele keskkonnamajale, kus leiab koha ka loodusmuuseum. Tegelemegi praegu projektiga ja mõtleme uuele ekspositsioonile. Keskkonnamaja tuleb Lennusadamasse, meremuuseumi kõrvale.

Kes on loodusmuuseumi peamised külastajad?

Aasta jooksul käib meil ligi 20 000 õpilast muuseumitundides. Oluline külastajate grupp on ka pered ja seetõttu korraldame nädalavahetustel perehommikuid. Välisturistide osakaal ei ole väga suur, küll aga oleme neilt saanud kiitvat tagasisidet, et meil saab näha nii heal tasemel traditsioonilist loodusmuuseumi kui ka uuenduslikke lahendusi, nagu liit- ja virtuaalreaalsus ning audiogiid, mis sai nüüd ka „Selge sõnumi“ tunnustuse.

Kes maksab kinni koolidesse mineku?

Kool saab taotleda raha KIK-i keskkonnateadlikkuse programmist. Tallinna koole ja lasteaedu toetab ka linnavalitsus.

Meie jaoks on oluline, et saaksime jätkuvalt pakkuda heal tasemel programme ja uuendada õppevara, koolitada muuseumipedagooge. Seetõttu me päris tasuta programme pakkuda ei saa.

Muuseumiharidus ongi saanud üldhariduse järjest tähtsamaks osaks. Kas näed ka ohtu, et osaletakse valimatult programmides ja õpilaste teadmistest ei teki süsteemi?

See oht on olemas. Teadust populariseerides püütakse vahel olla „populaarsed“ ja jäädakse meelelahutuse tasemele, mõtestamata asjade sisu.

Muuseumihariduses peab rakendama õuesõppe põhimõtteid.

See tähendab teema seostamist eheda keskkonnaga ning aktiivõpet. Püüame teadmisi kinnistada mitmesuguse tegevuse kaudu, kasutades kõiki meeli. Oluline on vahendada kogemusi – jutustada lugusid. Lugu on õpetlik, kui seal on iva. Kooli jaoks on selleks ivaks seos õppekavaga.

Kõige olulisem küsimus keskkonna- ja muuseumihariduse puhul ongi, miks me seda teeme. Seejärel tuleb küsimus, kuidas ja mida me õpetame. Teema peaks osalejat puudutama, looma seoseid igapäevaelu ja huvidega. See on kogu hariduses oluline küsimus.

Muuseumidel on koolidele palju pakkuda. Kui vaadata koolis kasutusel olevaid digitaalseid õppematerjale, siis võrreldes meelelahutuslike mängudega on need sageli justkui kirvetöö 3D-printeri oma kõrval. Muuseumide näitused on hästi kujundatud, põnevate faktidega illustreeritud, kasutatakse nüüdisaegseid väljendusvahendeid. Püüame loodusmuuseumis jõuda selleni, et loome näituste põhjal digitaalsed õppematerjalid, mida koolid saavad kasutada. Näiteks näituse „Isad ja pojad“ animatsioone saab väga hästi kasutada bioloogiatunnis keeruliste teemade omandamiseks.

Üha enam räägime individuaalse õpitee kujundamisest, formaalse ja mitteformaalse hariduse suuremast ühildamisest. Kuidas muuseumid sellele veel paremini kaasa aidata saavad? Kuuldavasti veedavad Prantsusmaa lapsed terve nädala muuseumis ja õpivad seal iseseisvalt.

Eestiski on muuseum kui avatud õppekeskkond üha populaarsem. Meil on läbi saamas tore projekt. Koostöös TLÜ-ga käisid klassiõpetajad loodusmuuseumis andmas kunstiõpetuse, emakeele-, võõrkeele- jt tunde. Sisemine motivatsioon ja tahe õppida algab huvist. Huvi äratamiseks on muuseum päris hea koht. Saame järgmisel aastal õpetajatele välja pakkuda juhendmaterjale eri õppeainete tundide läbiviimiseks.

On suur vastutus, kuidas midagi teeme ja mis metoodikaid rakendame. Kui lihtsalt valime teise keskkonna ja loodame, et õppimine läheb siis paremini, võime ummikusse jõuda.

Individuaalne õpitee eeldab ka koolide ja muuseumide paindlikkust. Igal muuseumil on oma valdkonnas tähtsad ülesanded täita, et suurendada ühiskonna teadlikkust. Paremat partnerit kui õpetajad ja koolid selleks polegi.

Kui mõtlen oma kooliaja peale, siis tulevad meelde korrad, kui käisime klassiga kuskil väljas ega õppinud raamatutarkust. Siis kasvasime just inimestena. Ka oma õpilastelt olen sama kuulnud. Aastaid hiljem on meenutatud just varahommikusi linnulaulu kuulamisi või öiseid tähevaatlusi.

Kas Eestis võiks olla koolilapsi, kes pole üheski muuseumis käinud?

Väga tahaks loota, et pole, aga ilmselt neid siiski on. Suur osa koole on väga aktiivsed kasutama muuseumide pakutavaid võimalusi, aga on ka koole, kus klassitund on jätkuvalt püha ega nähta muid võimalusi.

Keskkonnaharidust rahastatakse KIK-i kaudu ja taotlemine on lihtne. Muuseumihariduses paraku sellist süsteemi pole. Sellest hoolimata teevad muuseumid laialdast tööd ja paljud koolid on enda jaoks partnerid leidnud. Oluline on näidata programmide seoseid õppekavadega.

Eesti rahvas peab end loodusrahvaks. Noori süüdistatakse aga nutisõltuvuses. Kas oleme oma tiitlit käest andmas?

Eks me ise oleme endale selle tiitli võtnud. Mina pole siin hindaja, kas see ka paika peab. Kindlasti ei ole noored need, keda siin süüdistama peaks. Kunagi süüdistati noori selleski, et nad kogu aeg raamatuid loevad! Mullegi teeb muret see, kuidas mõjutab ekraani vaatamine laste aju arengut ja füüsilist tervist. Ja parim „ravisoovitus“ – minge metsa, loodusesse. Meil on suurepärased võimalused neile, kellele metsikus looduses käia ei meeldi ning keda suunaviitade ja laudteedeta ümbrus hirmutab. Loodus on väga lähedal, vähem kui tunniga jõuab igast Eestimaa paigast kohale! Tuleb vaid tekitada vajadus väljas käia ja siduda see terviseteemadega. Peame ise eeskuju näitama ja koolgi peab olema eeskujuks.

Loodusvaatlusi on nutikas nutimaailmaga siduda – meelitad inimese loodusse ja ärgitad teda pärast sotsiaalmeedias pilte jagama või oma vaatlusi sisestades harrastusteaduses osalema.

Millised Eestimaa paigad on sulle kõige olulisemad?

Tunnen puudust, kui ma kahe nädala jooksul ei saa minna jalgsi Sagadist panga pealt (62 meetrit üle merepinna) läbi metsa ja piki jõge Altjale mere äärde välja. See on minu jaoks enesetaastamise paik.

Jagan arvamust: kui tahad näha muutusi, mine tuttavasse kohta. Mul pole seal kunagi igav. Kui näen jäälindu, olen õnnelik. Või siis tunnen rõõmu seenelkäigust.

Väga meeldib lapsepõlvekodu, Ontika pankrannik ja pangaalune mets, Toila. Samuti Muhu- ja Saaremaa. Igal suvel tahaks pühapaiga, Kaali järve ääres käia, turnida Üügu pangal ning kõndida üle Väikese väina tammi, et näha hoopis teistsugust merd.

Igas keskkonnas on võimalik end hästi tunda. Ka linnas. Loodus üllatab paljudes kohtades. Eestis on nii palju avastada.

Ühisest kooliajast Kohtla-Järvel on mul eredalt meeles, kuidas sa innustusid bioloogiast, mis teistele tundus kuivavõitu ainena. Juba siis meeldis sul kaaslastele raskeid teoreetilisi teemasid eluliste näidetega selgitada. Kust su loodushuvi pärit on?

Arvatavasti sellest, et mul oli piisavalt aega olla üksi oma koduõues.

Huvi tekib sõltuvalt keskkonnast, kus laps on tundlikul ajal. Kelle vaateväljas lendab lind, kellel on autod!

Üsna mitmed loodusinimesed on lapsepõlves olnud kivikeerajad. Ka mina olin. Kivide all oli huvitav elu. Seal võis näha sipelgaid ja kakandeid toimetamas, mardikaid jooksmas. Väga põnev oli keerata kivi ümber – tekkis tunne, et oled sisenenud võõrasse maailma. Samas tundsin soovi seda hoida.

Tänapäeval püütakse laste aega väga ära sisustada. Aga mõnikord peab laps ka igavust tundma, et vallanduks tema loovus ja ta saaks ise mõelda, kuidas aega sisustada. Muidu tekibki tarbijamentaliteet, et andke vaid meelelahutust.

Meie koduriiulis oli huvitav raamat, Maxwell Reedi 1941. aastal ilmunud „Jäljed kivil“. Mustvalgete piltidega raamat jutustab, kuidas tekkis elu Maal, liustikest, dinosaurustest. Ontikalt leitud kivistised andsid ajaloomõõtme. Ma ei käinud veel kooliski, kui mõtlesin juba jääaja peale. Kui õu oli kiilasjääga kaetud, vaatasin ringi, kas mammutid juba paistavad. Sellises põnevas maailmas elasin, seal on ka minu loodus- ja teadushuvi juured. Teadus on minu jaoks avanud imepärase ja müstilise maailma ja seetõttu olen ka ise olnud innukas teaduse populariseerija.

KOMMENTAAR

Urmas Kõljalg, akadeemik, TÜ loodusmuuseumi direktor:

Olen Asta tegemistest teadlik üle kümne aasta, sest need on alati olnud silmapaistvad. Peale Asta asumist Eesti loodusmuuseumi juhi ametikohale on meil tekkinud tihe koostöö. Temaga on väga huvitav diskuteerida mitmesugustel elurikkuse teemadel, informaatikast teaduskollektsioonideni. Mäletan, et olin meie esimesel kohtumisel meeldivalt üllatunud, kui hästi ta oli enda jaoks uued teemad selgeks teinud. Selliste tõeliste ekspertidega on nauding koos töötada.