Grüüne Ott: „Lapsest lähtuv kasvatus ei tähenda vabakasvatust“

Miks on vaja väärtuste üle arutleda juba lasteaias? Kas ei piisaks lihtsalt lastele ütlemisest, kuidas on õige käituda?

Kui jälgida, kuivõrd kahte leeri on ühiskond viimastel aastatel jagunenud, peaks vastus sellele küsimusele olema üsna selge. Eesti ühiskonna siirdeperioodil, eriti 1990. aastatel valitses pikka aega väärtuseline segadus. Senised normid ja põhimõtted muutusid ühtäkki küsitavaks, tekkinud kaoses püüti kuidagi ellu jääda ja toime tulla.

Nüüd on pendel hakanud tagasi liikuma ja me otsime ühiseid väärtusi, seda, mis meid seob. Mitte küll nii, et kõigil inimestel peavad olema kohustuslikud ühesugused väärtused. Pigem on vaja arusaama, mis need väärtused üldse on, et maast madalast kujuneks võime oma väärtuste ja otsuste tagamaade üle arutleda: nõnda kasvab vaba, ennast teostav inimene, kes on võimeline teistega rahumeelselt koos elama.

Sellest eesmärgist on kantud ka Tartu ülikooli eetikakeskuse tunnustusprogramm „Hea lasteaed“, mis alates 2009. aastast on kutsunud lasteaedu osalema väärtuste sihipärases edendamises ja eneseanalüüsis. Üks tänavusi silmapaistvaid osalejaid programmis oli Tallinna Endla lasteaed.

Eetikakeskuse hariduse projektijuhi Helen Hirsniku sõnul sai Endla lasteaia direktor Grüüne Ott (pildil) oma esinemisele heade lasteaiapraktikate päeval novembris kolleegidelt väga tunnustavat tagasisidet. „Öeldi, et tekkis täielik vau-efekt ja et Endla juht on inimene hoopis teisest maailmast,“ kirjeldab Helen Hirsnik. „Sellisena mõjub nii tema isiksus kui ka tema juhitud lasteaed. Lisaks muidugi fakt, et ta on uue juhina säilitanud oma staažikatest pedagoogidest koosneva meeskonna täies koosseisus. Mitte keegi pole lahkunud.“

KÕIK ON MEIE OMA LAPSED

Tallinna Endla lasteaeda tunnustati väärtuskasvatuse konverentsil hea lasteaia edendaja tiitliga. Kõige enam tõsteti esile lasteaia pühendumist lapse päeva õnnestumisele lasteaias, et iga laps õpiks iga päev midagi uut ja tunneks end lasteaias hästi.

Grüüne Ott, millistest põhimõtetest Endla lasteaed oma töös lähtub?

Lähtume sellest, et väärtuskasvatus saab alguse täiskasvanutest. Meie meeskond on väga rikka pedagoogilise pagasiga. Suurem osa inimesi on siin töötanud 25–30 aastat. Minul uue juhina ja minuga liitunud õppejuhil Liina Sügisel on olnud kolme aasta pikkune äge retk koos kõigi nende inimestega. Ükski õpetaja ei ole juhi vahetuse tõttu lahkunud. Ka töös lastega lähtume põhimõttest, et nad kõik on meie lapsed. Hiljuti meie majas käinud Tallinna ülikooli õpigrupp tunnustas väga meie pedagoogilist tegevust ja kontseptsiooni. Öeldi, et meie organisatsiooni näitel on huvitav jälgida, kuidas vanas, 67-aastases lasteaias on lõimitud Montessori pedagoogika ja vana koolkonna pedagoogide töökvaliteet.

Kas on ette tulnud, et lasteaia ja lapsevanema väärtused ei lange kokku, ja mida te sel juhul teete?

Jah, seda juhtub ikka, eriti esimese lasteaia-aasta alguses. Kõige lihtsam näide: vanem pragab hommikul kõrgendatud häälel lapsega: „Roni maha!“ või „Ära tee!“. Selle taga on mure ning ta ei oska teistmoodi sekkuda, kui tõstab häält. Selle asemel, et öelda: „Ma kardan, et sa kukud ja saad viga. Ma hoolin sinust.“ Sellistel puhkudel aitab vestlus ja eeskuju.

Lasteaias mitte ei õpita väärtusi ära, vaid õpitakse neid ära tundma ja selle üle arutlema, millist väärtust mingi käitumine väljendab ja milliseid väärtusi keegi endaga kaasas tahab kanda.

Kes on meie majas käinud, teab, et kasutame palju oma galeriid. Avatud koosviibimised peredega, vestlused, õpetajate koosviibimised, meeskonnakoolitused, kõik toimuvad seal. Tihti tulevad sinna ka lapsed, kes ei suuda päeval magada, samuti lapsed, kelle päeva on vaja tavapärasest teistmoodi sisustada.

Viimasel ajal on avalikkuses kuulda olnud lapsest lähtuva pedagoogika suhtes kriitikat. Mida te neile kriitikutele ütlete?

Kes vähegi lapse arengupsühholoogiat tunneb, teab, et rutiin ja reeglipärasus on lapse arenguks vajalikud. Vabadus tekib alles koos vastutuse võtmisega ja väga noorelt ei olda selleks tõesti valmis. Seepärast vajab laps võimalust turvalises keskkonnas vastutuse võtmist läbi mängida ja harjutada. Kui lasteaias on pädevad ja hoolivad õpetajad, märkavad nad, millal lapsel on juba piisavalt oskusi, et ise toime tulla. Oluline on, et õpetaja oskaks last märgata, suunata ja innustada. Õpetaja ju näeb, kas ta vajab rohkem füüsiliste oskuste arendamist ja liikumist või tõmbavad teda pigem muusika ja kaunid kunstid. Lapsest lähtuvalt saab rakendada mistahes pedagoogikat ja töövõtteid, kui see vastab lapse arengule ja seda toetab.

Küllap on osa murelikkusest põhjustatud ka teadmatusest: arvatakse, et lapsest lähtuv pedagoogika tähendab seda, et ainult lapse soovid on tähtsad.

Lapse arengust, vanusest ja annetest lähtuv kasvatus ning vabakasvatus aetakse segi. Lapsest lähtuva kasvatuse puhul kasutatakse väga teadlikku pedagoogilist sekkumist, suunamist, märkamist, dokumenteerimist ning rakendatakse mitmesuguseid metoodikaid. Õpetajad on teadlikud, kuidas ja kuhu last suunata, meil on ju ka riiklik õppekava.

Mida on teie lasteaiale andnud koostöö kriitiliste sõpradega?

Oleme teinud koostööd eetikakeskuse kriitiliste sõpradega ja EUROCITIES programmi raames teiste Euroopa linnade haridusekspertidega. Viimases programmis olime ka võõrustajad. Igale organisatsioonile, kes ajas kasvab või muutub, on kriitika väga tervistav. Me ei ole peljanud uurida, kas see, mida me teeme, on ka kõrvaltvaatajaile nähtav ja mõistetav. Kui ei, siis mida peaksime teisiti tegema?

Euroopa linnade projektiga tuli meie õpiruumi lapse hääl. See on üldse väga tundlik teema, eriti alushariduses: kuidas lapse hääl kostab? On see ikka lapse hääl või hoopis lapsevanema oma? Meie lasteaias viisid laste rahuloluküsitluse Kahooti mängukeskkonnas läbi vabatahtlikud. Mitte õpetajad, lapsevanemad ega meeskonnakaaslased, vaid lasteaia sõbrad, kolm-neli Euroopa noort. Kuna tekkis väike keelebarjäär, oli küsitlusele vastamine laste jaoks väga mänguline ja neutraalne. Ja sealt jõudis meieni hoopis omaoodi tagasiside.

Mille osas te targemaks saite?

Meil on lasteaias võrratu muusikapedagoog Kersti Kuusk, kes pälvis tänavu ka aasta lasteaiaõpetaja tiitli. Seepärast oli suur üllatus teada saada: lapsed tunnevad, et saavad liiga vähe esineda, ning soovivad rohkem rollimänge ja etendusi luua. Pärast seda teadasaamist ongi lasteaeda tulnud kõik need loovtoad ja muinasjutuvõimalused ning lavastused, mis sünnivad kohapeal ja spontaanselt.

Saime vastustest teada sedagi, kui raske on mõne lapse jaoks päeval magada. Austusest oma õpetaja vastu nad kannatavad ära, panevad silmad kinni ja lebavad unetult.

Pärast laste tagasiside saamist oleme püüdnud luua rohkem võimalusi virgeks ajaks. Vanemad lapsed tulevadki nüüd teistest hiljem õuest tuppa. Kõik need, kes vajavad rahu, lähevad pikutama, sest muinasjutt ja selle kuulamine on väga tähtis osa päevast. See loob sõnavara, seoseid, arendab kujutlusvõimet. Aga kui laps kella kaheks ei ole suutnud magama jääda, siis mida ja kuidas see arendab, kui ta silmad kinni tund aega ülestõusmist ootab?

Või teine näide. Lasteaias on iga lapse tool, laud, magamiskoht ja kapp nimega tähistatud, et laps oma koha üles leiaks. Ent tihti on see seotud ka kontrollimisega, keda kelle kõrvale istuma panna. Arutasime seda oma õpetajatega. Kas meile meeldiks, kui meie kolme-neljaliikmeline meeskond toimib suurepäraselt, kuid juht otsustab: vaatan, et teil läheb väga hästi, järgmisel aastal saadan teid laiali? Miks me ei luba lastel hästi klappivaid kooslusi luua?

Lapsed rääkisid, et kui nad tegid tühjalt seisvasse vanasse köögiruumi oma maailmakohviku, nautisid nad kõige rohkem seda, et said ise valida, kelle kõrvale istuda. Toolidel ei olnud nimesid peal.

Ma ei ütle, et pinke ei tuleks sildistada, kuid hoopis tähtsam on, et õpetaja annaks lastele teada: mul on vaja, et sinu tähelepanu on paigal, et kõik saaksid keskenduda. Soovitan vaadata majas üle need võimalused, et laps saaks istuda sõbra kõrvale.

Need kõik on pealtnäha väikesed asjad, aga tekitavad lastes tunde, et nad on lasteaeda teretulnud.

Just. Võin tuua ka kolmanda näite. Lapsed peavad iga kord pärast mängimist või meisterdamist oma asjad ära panema, kuigi kõik jääb pooleli. Mõtleme korraks: kui me täiskasvanutena peaksime kolm korda päevas oma laua tühjaks tegema, kui palju võtab aega, et tegevusse uuesti sisse elada, ja kas me seda enam suudamegi? Ja siis kurdame, et lapsed ei suuda keskenduda.

Kui lapsed söövad rühmaruumis, tasub läbi mõelda, kus on see koht, kus nad saavad oma mängu laiali jätta. Need on lihtsad asjad. Pisut mõtlemist, kas midagi saab teisiti teha, aga kui tänulikud lapsed pärast on!

Milline oli teie kogemus „Hea lasteaia“ tunnustusprogrammiga?

Hea lasteaia edendaja tiitel on meie jaoks ülim tunnustus. Meeldiv oli kohtuda kriitiliste sõpradega, kes meid külastasid. Tagasiside oli konstruktiivne ja aitas meid edasi. Jõudsime ikkagi sinna punkti, et mida tahes tehes küsiks meist igaüks endalt: mida ma olen täna ära teinud, et Endla lasteaia laste päev õnnestuks?