Kas Kahoot on õppimine või ajaviide?
Arvame, et digivahendid muudavad iga tunni huvitavamaks, kuid tegelikult pole me seda uurinud ja tõestanud, ütleb Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi haridustehnoloogia dotsent Mario Mäeots. Digivahendid võivad õppimise juurde tuua, ent ka sellest eemale viia. Peaksime hoopis õpetama lapsi infot otsima ja hindama, seadmeid turvaliselt kasutama, netiketti järgima ja autoriõigusi austama.
Mario, kirjutasid Eesti Päevalehes, et digioskuste hindamine ei ole alati olnud õpetajate suhtes õiglane. Kuidas nii?
Mitmed uuringud on toonud tõesti välja, et õpetajate digioskused on kehvad. Aga kuidas see tulemus saadakse? Enesehinnangu põhjal! Õpetaja hindab tunnetuslikult iseenda oskusi ja teeb seda pigem kriitiliselt. Tegelikult oleks oskuste hindamiseks vaja uurida, kuidas õpetaja praktilistes situatsioonides hakkama saab. Oma 15-aastase õpetaja- ja 10-aastase koolitajakogemuse baasilt võin öelda, et Eesti õpetajate digioskuste tase ei ole madal. Näen ja kuulen, et õpetajad nii lasteaias kui koolis kasutavad roboteid ja projektoreid, loovad ja kasutavad videoid, kasutavad interaktiivseid tagasisidelahendusi.
Aga kas digivahendeid peab üldse tingimata kasutama?
Ei pea! Tehnika on vaid vahend pedagoogilise eesmärgi teenistuses. On õpetajaid, kes saavutavad suurepäraseid tulemusi paberõpiku ja kriiditahvliga, ning selles pole midagi halba. Olen mitu aastat levitanud mõtet, et haridustehnoloogia asemel peaksime rääkima digipedagoogikast. Eesti koolis on senini arenguid suunanud tehnoloogia – soetatud on hulk vahendeid ning oodatud, et õpetajad hakkaksid neid kasutama. Tagaplaanile on jäetud õppija ja õpetaja vajadused. Ei ole arvestatud, et ka õpetajal läheb uue omandamiseks ja kinnistamiseks aega ja katsetamist. Minu ettekujutuses peaks iga õpetaja ise looma omaenda digipedagoogika, lähtudes sealjuures oma professionaalsetest eesmärkidest, õpetamisoskustest ja valmisolekust samm-sammult digimaailmaga kohaneda.
Kunagi räägiti, et digiseadmed meelitavad õpilasi õppima.
Arvasime, et digivahendid on noortele iseenesest huvitavad ning muudavad huvitavaks ka matemaatika ja bioloogia. Tegelikult pole me seda uurinud ja tõestanud. Digivahendite asjatundlik kasutamine õppetöös toob endaga kaasa väga palju uusi võimalusi, ent nad ei muuda õppimise ja õpetamise olemust. Digivahendid ei saa olla eesmärk omaette; need võivad õppimise juurde tuua, ent ka sellest eemale viia. Kas populaarne Kahoot on õppimine või ajaviide? Mis saab siis, kui õpilased sellest tüdinevad?
Siis tuleb õpetaja koolitusele ja nõuab, et antagu talle uus Kahoot.
Õpetajal ei ole vaja õppida uut Kahooti. Ei ole vaja õppida selgeks mingit konkreetset Whatsappi, Snapchatti, TikTokki või veel midagi. Juba homme võivad need olla digimaastikult kadunud. Vaja on õppida ja õpilasi õpetada infot otsima ja hindama, seadmeid turvaliselt kasutama, sisu looma, netiketti järgima ja autoriõigusi austama. Selleks kõigeks pole alati üldse digiseadet vaja, näiteks nutisõltuvust võib käsitleda koos söömishäiretega inimeseõpetuse tunnis, info hankimist ja referaadi koostamist võib õppida mis tahes aines.
Vihjasid ka, et meil puudub ühtne arusaam, mida digioskuste all mõista?
Jah, meil pole kokkulepet õpetajatele esitatavate ootuste kohta ega tõenduspõhist lahendust, kuidas oskusi hindame. Digipedagoogika mõiste on küll jõudnud õpetaja kutsestandardisse, aga sisu päriselt veel mitte. Lootus on, et haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel valmiv uus Eesti õpetajate digipädevuse hindamise kontseptsioon viib kokkuleppele sammu lähemale.
Mida teha, kui õpetaja ikka usub, et noored on temast nagunii digipädevamad?
Matemaatikatunnis ei pea me ju vastuvõetavaks, kui õpetaja hindab ise oma matemaatikaoskusi kesiseks ja leiab, et las õpilased pusivad kuidagi omapäi. Tõlgendagem asju nii, et õpetajate enesekriitilisuses peitub soov saada veelgi paremaks. Õnneks on digimaailma uksed kõigile õppijatele avatud.