Kas Mauruse kool oli hea kool?

Pühendusega varalahkunud Marju Lepajõele.

„Tõe ja õiguse“ teises osas on koolijuhi monoloog: „Aga kui keegi tuleb härra Mauruse juure, siis õppigu ta üks kõrd, õppigu kaks kõrda, õppigu kolm kõrda, õppigu vaimustusega, õppigu kui hull; nõnda peab inemine õppima, kui ta tuleb härra Mauruse juure ja on ise juba suur ja pikk. Sest kuidas tehakse maal tööd? Kuidas niidetakse heina? Kuidas rabatakse rukkid? Higi jookseb ojana! Nõnda peab tööd tegema, kui keegi tuleb härra Mauruse juure ja on juba ise suur ja pikk. Mõistate?“

Kas selline kool, kus niimoodi õpiti, oli hea kool? Härra Maurus küsis seda ka ise nii Indreku kui ülejäänud õpilaste käest. Indrek igatahes ei olnud üldse pahane, et teda õpetada taheti ja pingutamist nõuti. Tänasesse kooliellu süvenedes aga võib öelda, et selliseid Indrekuid küll leidub, ja loomulikult ka naissoost, kuid nende püüdlused jäävad tihti märkamatuks.

Pildikesi koolielust

Olen teist aastat Vändra gümnaasiumi muusikaõpetaja ning näinud kahjuks hoopis teistsugust kooli. Kooli tulles mind lausa šokeeris, et klassis peaaegu puudus vaikus. Mõistan, et olen algaja õpetaja ja õpilased panevad mind proovile, kuid oma kooliajast ma küll ei mäleta, et oleksime uusi õpetajaid sellise kisaga vastu võtnud. Kindlasti panime neid proovile, kuid esimese tõsise noomimise peale rahunesime.

Ma ei mäleta ka seda, et oleksime küsinud õpetajalt isikliku elu kohta, näiteks miks ta just siia kooli tööle tuli. Esitatakse ka väga intiimseid küsimusi. Ma pean hääle säilitamiseks jooma palju vett, sest olen endiselt ka laulja ja seetõttu on häälel väga suur koormus. Üks õpilane aga küsis veejoomise peale, kas mul on pohmell.

Ka ropendamine tundub tänapäeva kõnepruugis lausa kohustuslik olevat. Klassis küll mitte nii avalikult, aga vahetunnis lastakse keelepaelad valla. Ja seda väga kõlava häälega. Kui eravestlustes on õpilaselt tihti võimatu häält kätte saada, siis klassis teiste õpilaste hulgas on igaühel julgust oma arvamus kõva häälega välja hõisata. Üldse karjutakse väga palju, vaikset omavahelist vestlust kohtab harva.

Kuidas seda kommenteerida? Minu arvates ainult nii, et õpetaja ja iga teinegi täiskasvanu on kaotanud noorte silmis autoriteedi. Näiteks „Teie“-vormel on koolist peaaegu kadunud. Minu endised ja praegused õpetajad ütlevad mulle senini „Teie“, ehkki nad kõik on minust vanemad ja mitu korda haritumad.

Oma kooliajast mäletan ka, et kui ütlesime õpetaja või kaasõpilase kohta midagi väga solvavat või tegime midagi muud taunitavat, näiteks olime õhtul hilja väljas, ootas ees õppenõukogu, n-ö vaibale minek. Seda kartsid ka kõige julgemad vastuhakkajad, sest karistuseks võis olla koolist välja heitmine ja paigutamine koguni mõnda sellisesse kooli, mille akendel olid trellid ees.

Kevadel tegi üks õpetaja tunni ajal tiiru ümber koolimaja. Oli soe ilm ja klasside aknad avatud ning kõik hästi kuulda. Ta ütles kurvastusega, et mitte ühestki klassist ei kostnud sellist vaikust, mis peaks olema siis, kui tehakse tööd. Kuna rändan seoses lauljatööga palju ringi, olen kuulnud sama kurtmist mitmel pool üle Eesti.

Mis on juhtunud? Esimesse klassi astujatele ei saa tunnis peale distsipliini mitte midagi õpetada. Isegi toolil sirge seljaga istuda ja püsti seista tundub neile väga raske.

Muusika ei ole ainult laulmine ja pillimäng. Peab oskama ka kuulata. See oskus on tänapäeval peaaegu kadunud. Algab see ju kõik meie, täiskasvanute omavahelisest suhtlemisest. Lapsed jälgivad meid ja käituvad samamoodi – teise inimese jutt pole eriti tähtis. Klassis on võimatu pidada jutuajamisi, sest enam ei kehti nõue, et räägitakse ükshaaval. Olen palunud lastel mitte käega vehkida või valju häälega rääkida, kui teine õpilane räägib või esineb. Kahjuks neil nii head enesekontrolli ei ole. Teistele vahele segamine on üks halbadest harjumustest, millest saab lahti pikalt harjutades.

Vahel tekib tunne, et õpilane ise teab kõike kõige paremini ja iga vestluse juures on õpetaja lihtsalt koosoleku protokollija, kelle sõnal pole mingit kaalu. Õpilased ei esita enam küsimusi, nagu teeb tark inimene, vaid üritavad kohe vastata, eelnevalt midagi uurimata. Nad paistavad arvavat, nagu lapsed ikka, et kõik nendest vanemad inimesed, loomulikult ka õpetaja, on ajast maha jäänud.

Õpetajat nähakse tänases koolis kui vähetähtsat tegelast, kes peab kui kelner restoranis roa välja vahetama, kui see parajasti ei maitse. Et menüü võis koostada peakokk, mitte kelner ise, sellele ei mõtle keegi.

Kodutöid teha ja iseseisvalt õppida ei taheta. Olen lastele selgitanud, et kui nad üldse pingutada ei taha, jäävad nad esimese klassi tasemele ja oskavad lugeda ainult aabitsatekste. Kui keegi neist üritab sellise ettevalmistusega kirjutada originaalset filosoofilist traktaati, tundmata ühtki filosoofi, siis selgub kohe, et ta pole avastanud midagi uut.

Kuidas siis õpetada?

Muusikaõpetajana on mul kasutada tohutu materjal võrreldes enda kooliajaga. Aga kui palju sellest kõigest omandatakse? Õpilased küll teavad midagi, kuid nendes teadmistes pole süsteemi. Tundub, et infot võiks olla poole vähem, et lapsed saaksid millessegi korralikult süveneda.

Siiski on üks hea lahendus, mis õpilasi köidab – lõimimine. See on õppekavaski üks peamisi nõudeid. Kuid seda saab rakendada selge maailmapildiga õpetaja. Olen õnnelik, et sattusin kooli tööle just sellises vanuses, neljakümne seitsme aastasena. Mul on, mida lõimida.

Samas kujutan ette, kui raske on seda teha äsja ülikooli lõpetanud noorel. On ju raske lõimida asju, milles pole endal käsi sees olnud. Keeleguru Evald Saag on öelnud, et kui tahad õpetada lugusid taimedest, pead olema neid ise kasvatanud.

Lõimides peab olema leidlik. Einstein lõimis elu lõpul üht väikest tüdrukut õpetades matemaatikat lilleõiega. Lilleõiel on teadupärast kindel arv kroonlehti ja sellest lähtub Fibonacci jada. Sealt ka kuldlõige ja omakorda muusikatunnis avastus, et näiteks bassi- ja viiulivõti on kuldlõikelised. Lapsed said sellest nii suurt innustust, et tuleme selle teema juurde ikka ja jälle tagasi. Nad avastavad kuldlõiget meie ümber ikka ja jälle.

Väga hea on lõimida muusikaõpetust lastele armsate raamatute ja filmidega ning seda olen ka teinud. Näiteks Lotte, samuti Nick Parki ning Wallace’i ja Gromiti lood sobivad selleks ideaalselt. Gromiti filmist näeme piltlikult, kuidas täiesti uue maailma loomise käigus lõimuvad omavahel käsitöö, tehnika, kunst, muusika jne. Aga seal räägitakse ka väga tõsistest asjadest, ehkki läbi huumoriprisma.

Tänuväärne koht meie enda rahva tegemistest ja teadmistest on ERR-i arhiiv. Seal on väga palju pildiga ja ka pildita muusikalugusid meie inimestest. Uusim avastus on minu jaoks „Laste ööülikool“. Hea näide, kuidas saab rääkida lastele keerulistest asjadest lihtsalt. Kuulame ja vaatame koos! Ja siis kommenteerime ja argumenteerime aruka inimese kombel Kui ei oska, siis õpime! Ja tunnistame lastele ka oma nõrkusi ja ekslikkust. Nad tunnustavad meid selle eest!

Keda oma Õpetajaks võtta?

Muusiku ja muusikaõpetajana võin öelda, et Riho Päts oli suur uuendaja ja on õpetajana eeskuju tänaseni. Just tänu tema uuenduslikele võtetele muusikahariduses ongi meil laulupeod. Tema oli see, kes pani eesti rahva laulma. Ka oli ta uue tehnika suhtes positiivne – tellis kooli uusi radioolasid, ja seda kohe, kui neid tootma hakati. Just temalt on pärit sõna „muusikakasvatus“, mis tähendas seda, et eelkõige tuleb õpetada lapsi muusikat armastama. Kasvatus käis tal õpetamisest eespool. Olen ka ise korduvalt kogenud, et pean olema kasvataja palju rohkem kui õpetaja.

Hiljuti lahkunud Marju Lepajõe on rääkinud Õpetajast suure algustähega. Riho Päts oli seda. Teda usaldati ka siis, kui ta laskis edenemiseks vajalikke asju lausa pähe tuupida. Tammsaarel on „Tõe ja õiguse“ teises osas samuti sellised suured õpetajad. Neil kõigil on muidugi oma vead ja puudused. Ka ei puudu Mauruse koolist selline autokraatlik lärmamine nagu „Püsti! Istu! Klapid!“. Samas olid Tammsaare õpetajad ikkagi need, kes „kõndisid tõrvikuga teiste ees“ (selle võrdpildi leidsin ühest Kaari Sillamaa lastelaulust).

„Lehm, laps ja inimene“ – selline tekst on ilmunud 1970. aastatel avaldatud Tammsaare „Valitud artiklites“. Kirjanik arutleb seal, milleks anda lapsele ja lehmale kõikvõimalikke õigusi, milleks neile iseseisvus, kui täiskasvanud inimesel need puuduvad. Ta kirjutab sellest justkui täna!

Neoliberaalne ühiskond soovib justkui, et inimene oleks vaba oma arvamust avaldama kõiges, mis vähegi pähe tuleb. Sealjuures unustatakse aga, et tõde sünnib vaidluse käigus ja argumenteerida saab ainult siis, kui ollakse haritud.

Hakkasin seda lugu kirjutama tänu haridusnõunik Urve Läänemetsale, kes õpetab meid muusika- ja teatriakadeemias. Meid – üldhariduskooli muusikaõpetaja lisaeriala omandajaid. Tema innustas meid: „Kirjutage, kirjutage, õpetajad ja lapsevanemad. Teist sõltub, kas meil on tulevikus inimesi, kes tänaval vastu tulles tervitavad teid, ütlevad mõne hea sõna ja sealjuures oskavad rääkida ka millestki muust kui ilmast.“

Mina arvan, et Mauruse kool oli hea kool!