Käsitöö populaarsus väheneb

20. dets. 2019 - Kommenteeri artiklit

Käesoleval õppeaastal tutvustame oma lugejatele, millest kirjutab põhjanaabrite õpetajate ajakiri Opettaja. Artiklid valib ja tõlgib Silja Aavik, kes on töötanud kakskümmend aastat õpetajana Helsingi eesti koolis. Valides püüab ta märgata teemasid, mis on päevakorral ka Eestimaa koolides. Ülevaated ilmuvad iga kuu viimases lehenumbris.

Illustratsioon: Ulla Donner / Opettaja

Käsitöö populaarsus väheneb

Tehnilise käsitöö ja tekstiilitöö õpetamise ühendamine üheks õppeaineks on vähendanud oluliselt huvi käsitöö kui valikaine vastu. Sellisele järeldusele jõudsid Helsingi ülikooli teadlased Manne Kallio ja Antti Hilmola. Nende uuringus osales 88 tehnilise töö ja 66 tekstiilitöö õpetajat, kelle õpetada on kokku 41 000 õpilast. (NB! Kodundus on Soomes 7. klassis eraldi õppeaine.) Ülevaate kevadel ilmuvast teadusartiklist annab Antti Vanas.

Põhikooli praeguses õppekavas on tehniline töö ja tekstiilitöö käsitöötunni kaks eri valdkonda. Kõik põhikooliõpilased õpivad võrdselt nii tehnilist kui ka tekstiilitööd. See puudutab 1.–7. klassi kohustuslikke tunde ja 8.–9. klassi valikkursusi.

Uurimuses tõdeti, et käsitöö populaarsus valikainena on kahe aasta jooksul langenud 43%. Veel 2012. aastal oli käsitöö valikainete hulgas teisel kohal. Esialgsete kokkuvõtete põhjal arvasid rohkem kui pooled õpetajatest, et huvi kahanemise põhjus on tunniplaani ja ainekavasse tehtud muudatused. Enam pole ainekavas täpselt määratletud tehnilise töö või tekstiilitöö sisu, on piirdutud vaid töövõtete loeteluga. Õpilaste vastustest tuli välja, et rohkem meeldiks neile, kui saaks õppida eraldi tekstiili- või tehnilist tööd. Ühendatud käsitöö ei paku valikainena huvi seetõttu, et puudub võimalus valida oma huvide järgi, nt õppida kudumist, õmblustööd, metalli- või puutööd.

Käsitöö ühtlustamist põhjendati võrdõiguslikkusega, et poleks eraldi käsitöötunde poistele ja tüdrukutele. M. Kallio arvates võib võrdsust mõista ka muul viisil. „Kas taotleda ühtlustamist või hoopiski kõikidele õpilastele võrdseid võimalusi erinevate teadmiste ja oskuste omandamiseks,“ mõtiskleb ta ning jätkab: „kui uuendus oli suunatud soolise võrdsuse parandamiseks, näitas käsitöö populaarsuse järsk langus, et seekord läks koos pesuveega ka laps …“

Käsitöö populaarsuse kahanemise tõttu on vähenenud edasiõppimisvõimalused käelist oskust eeldavatel erialadel. Seetõttu on tehniliste ainete õpetajate liit soovitanud põhikooli ja gümnaasiumi uut õppeainet: tehniline töö ja tehnoloogia.

Ülikoolides ei valmistata enam ette pedagooge eraldi tehnilise ja tekstiilitöö õpetamiseks, vaid käsitööõpetajaid. Näiteks Helsingi ülikooli käsitööõpetajate õppekavas on vähendatud tekstiilitöö osakaalu, et juurde mahuks varasemast rohkem tehnilise töö elemente.

Õpetajahariduse piiratud vahendite tõttu võivad jääda tagasihoidlikuks tulevaste käsitööõpetajate teadmised ettevaatusabinõudest, mis võib tekitada probleeme just tehnilise töö tundides. Õpetaja peab vastutama õpilaste tööohutuse eest, kuigi on ise saanud selleks ettevalmistuse vaid mõne ainepunkti ulatuses.

Lühikokkuvõte uuringust www.syyspaivat.fi/luentomateriaalit.


Kaasava hariduse proovikivi – kuidas arvestada kõikide õpilaste vajadustega?

Oma uues raamatus „Õpetaja kutse-eetikat õppimas“ arutlevad kasvatusteadlased Kirsi Tirri ja Elina Kuusisto selle üle, kelle huvid on esikohal ja kas õpetaja suudab reageerida kõigi vajadustele. Ülevaate tegi Antti Vanas.

Mõtisklemine kaasava hariduse üle piirneb sageli sellega, kas probleemse õpilase õigus kuuluda klassikollektiivi on olulisem tema klassikaaslaste õigusest teha koolitööd vaikuses ja rahus.

Professor K. Tirri arvates mõistetakse kaasamist valesti, kui arvatakse, et ühe klassi õpilased peaksid ilmtingimata kogu õppetöö ajal olema ühes klassiruumis. Kaasamise peaeesmärk on märgata kõikide õpilaste arenguvajadusi. Kui rääkida õpilasrühma äärmustest, siis polegi võimalik, et kõik õpiksid ühes ja samas ruumis. Kaasamine võimaldab õpetajal moodustada tasemerühmi.

Kaasamises on oluline, et laste erikooli suunamise asemel toetataks loovust ja andekust tavakoolis, Tirri meelest eeldab kaasamine arengule suunatud pedagoogilist mõtteviisi, kus keskendutaks õppeprotsessile, aga mitte õpilaste sorteerimisele vastavalt nende oskustele ja võimetele.

Tirri toob arengule suunatud pedagoogilise mõtteviisi näitena olukorra, kus esimese klassi õpilane nendib rusutuna, et ta ei oska, ning õpetaja kostab asjalikult: tõepoolest, sa (praegu) veel ei oska.

Raamatus räägib haaravalt üks esimese klassi õpetaja, „kuidas ta alatihti lisab lausesse sõna „veel“. Vahel selgitan pikemalt, et seepärast harjutamegi ja küll sa selgeks saad, aga sa veel ei oska. Ja siis mõne aja pärast satun kuulma, kuidas üks poisipõnn pomiseb omaette, et see on küll maailma nõmedaim harjutus, kuna ma veel ei oska.“

Kiusamises ja vägivallas peab koolis valitsema täielik leppimatus ja õpetajat ei tohi jätta üksi kriitilisi olukordi lahendama. Raamatus tutvustatakse nn ümarlaua nõupidamisi, kuhu lisaks oma kooli pedagoogidele tuleks kutsuda ka politsei ja psühhiaater.

Hoolimine ja nõrgemate aitamine on Soome koolisüsteemi põhiväärtusi. Sellega kaasneb küsitavusi ja ühekülgsust, justkui oleks kaasamine ainult nõrgemate aitamine. Andekaid õpilasi uurinud K. Tirri tõdeb, et kool ei paku võimekamatele piisavalt pingutust nõudvaid väljakutseid. Kaasatus tähendab õiglast haridust, ka keskmisest andekamatele õpilastele. Täiesti võimalik on korraldada õppetööd nii, et kõikide tasemerühmade arengusse on panustatud. Andekad võivad aeg-ajalt olla omaette gruppides, ilma et nende jaoks oleks vaja eraldi kool asutada.


Hoidugem vulgaarsest kõnepruugist

Jätkub Õpetajate Lehes nr 39 alanud Riita Korkeakivi artikkel, kuidas tulla toime vihakõne, solvavate sõnumite ja agressiivsete ähvardustega.

Kas arutelude õhkkond on muutunud järjest karmimaks ja ebasõbralikumaks terves ühiskonnas? Ajalehele Helsingin Sanomat antud intervjuus viitas parlamendi asespiiker Tuula Haatainen rahvaesindajate inetule kõnepruugile. Ligi pooled saadikutest või nende abilistest on puutunud oma ametipostil kokku vihakõnega. Keelekasutus on muutunud karmimaks eelkõige sotsiaalmeedias. Oma osa saavad ka õpetajad. Teist inimest oleks justkui kergem solvata Twitteri või FB kaudu teda näost näkku nägemata.

Suhtlemistreener ja teabekirjanik Katleena Kortesuo rõhutab, et sõimusõnumite saatjad elavad välja iseenda emotsionaalset segadust.

Enda vastu suunatud vihapurset ei tohi võtta südamesse, sest probleem on sõnumi saatjas, mitte saajas. Kortesuo on õpetanud pedagooge, kuidas kurjade sõnavõttude maailmas ellu jääda, ning andnud näpunäiteid koolijuhtidele, et kriisisuhtlustes mitte hätta jääda.

Koolidirektor satub avalikkuse tähelepanu alla, kui koolis on olnud ohtlik või vägivaldne olukord. Pole välistatud, et just tema saab tugevat kriitikat tunda. K. K. soovitab koolijuhtidel end sellisteks olukordadeks ette valmistada. (Mõned juhised on ära toodud ÕpL-is nr 39.)

  • Kõikidele ränkadele sõnumitele polegi vaja vastata. Kui sõnumis on küsimus, siis tasub mõelda, kas see on asjakohane ja kas sellele üldse ongi vastust.
  • Kui küsimus on ilmselgelt provotseeriv (nt „Kuidas meil võib olla nii armetu ja haletsusväärne direktor?“), siis loomulikult ei pea sellele vastama.
  • Üks võimalus on, et sõnumile vastab vahetu ülemus. Sel juhul tajub raevutsejagi, et oh aeg, nüüd saab tema teost teada palju laiem ringkond.
  • Õelast sõnumist peaks rääkima kolleegile ja vihasena ei maksa vastata mitte millelegi.

Aga kust läheb tavalise kriitika ja jultunud sõnumi piir?

Mis siis, kui ikkagi tunneme end solvatuna ja hing on haiget saanud?

Paljugi sõltub konkreetsest inimesest. Kui nutt kipub peale, süda hakkab puperdama ja ööuni muutub rahutuks, tuleb pöörduda töötervishoiuarsti poole ja teavitada oma tööandjat. Kortesuo ei usu, et inimesed oleksid vihasemad kui varasematel aegadel. Lihtsalt sotsiaalmeedia võimendab kõiki sõnumeid mitu korda. Sama juhtub meeldivate sõnumitega, kuid paraku mäletab inimloomus pigem ebameeldivaid kirjutisi.

Haridusvaldkonna eetikanõukogu on koostanud põhimõtted õpetajate sotsiaalmeedia kasutamise kohta. Selles tuletatakse meelde, et kõigil on sõnavabadus ning oma koht on isegi küünilistel ühiskondlikel aruteludel. Kogu koolielu puudutavat kriitikat ei tasu aga käsitada vihakõnena.

Mis eristab vihast väljenduslaadi vihakõnest?

Vihakõne hõlmab kõiki väljendusvorme, mis õhutavad sallimatusele nahavärvi, veendumuste, invaliidsuse, seksuaalse sättumuse või etnilise päritolu alusel.

Soome eelmine valitsus pani paika töörühma, mis mõtleks välja võimalused vihakõne väljajuurimiseks. Rühma juhtis piiskop emeeritus Kari Mäkinen, kes avaldas lootust, et nii õpetajad kui ka vanemad märkaksid ülbet kõnestiili, mis tekitab hirmu, häbi ja tõrjutust. Selline jätab hingehaavad pikemaks ajaks.

Oma kokkuvõtvas raportis märkis töörühm, et lisaks vihakõne ohvrite üleelamistele on vulgaarne suhtlemine hukatuslik kogu ühiskonnale, õigusriigile ja demokraatiale.

Soomekeelset lisalugemist leidub aadressil


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!